Pr. H.R võib elada majas nr...

Täna saabus kiri, milles teatati (kirjand ühel A4l!!!), et Frau H.R. võib elada Markusega ühes korteris. Zürichisse korterit otsides tuleb valmis olla hullemaks, kui tööintervjuule minnes. Ühele normaalsele korterile on tavaliselt ca 10 tahtjat, mistõttu korteriomanikul on võimalus käituda 'käsin, poon ja lasen' stiilis. Mis töö? Palju palk? Perekond? jne. Seetõttu peab korteriühistu nähtavasti heaks kiitma ka selle, kui keegi veel korterisse kolib. Täna saabunud kiri oli väga armas tervitus minule, kui uuele elanikule siin majas ning lisaks paluti kirjas Markust neile teada anda, juhul, kui meie vaheline leping lõppeb :). Näiteks, kui ta ühel päeval peaks leidma köögilaualt kirja 'Kallis Markus, käesolevaga teatan, et kuulutan meievahelise lepingu olla suhtes lõppenuks', siis ta peaks ka korteriühistule sellest teada andma.

  

Ikkagi demokraatlik riik

Aegajalt saabub Markusele vihikuke, kus ta peab hääletama erinevate asjade poolt ja vastu. Mõned nädalad tagasi hääletati kanepi legaliseerimise poolt/vastu. 3. korda ning 3. korda kukkus seadusemuudatus läbi... 4 on kõrgema kohtu seadus... 

Vigaste tippsquashimängijate matsh Zürichis

Laupäeval käisime squashimatshi vaatamas - näidismatsh Ramy Ashour (maailmameister 2008, hetke reitingu järgi 3.) vs James Willstrop (hetkel 5.). Vaatamata sellele, et mõlemad mängijad olid vigastustega, oli matsh väga hea. Ma ei hakka isegi rääkima, milliseid palle mõlemad ära tõid ning milliseid lööke lõid ning seda tõenäoliselt poolel võimsusel. Proovige ise joosta edasi tagasi lühikest maad täiskiirusel ning võtta iga spurdi lõpus sisse allolev asend ning lööge palli, mis on vaevalt 10 cm maapinnast, vastu esiseina... Super, super, super!

kuhu see kuu kadus?

Nädal tagasi närisime Cathy (2.rida 

vasakult 4.), Kelly (2.rida vasakult 3.) ja Africaga (2.rida vasakult 2.) Zürichi kuulsat viinerit sinepiga, mis süütab aju niimoodi põlema, et pealaest ja ninast tuleb auru välja ning tuvastasime kolmekesi, et meid kõiki vaevab üks probleem... Iga päev läheme me koolist koju ning oleme nii väsinud, et parema meelega magaks paar tundi. Nagu sõimeealised.  Me küll ei veeda oma pärastlõunaid magades, kuid kui me eelmistele päevadele tagasi vaatame, ei tea me, mida pool päeva peale kooli tegime. Teame ainult seda, et meil oli nii palju teha ja meil ei olnud aega mitte midagi teha. Tuleb tuttav ette? 

Tegelikkuses mööduvad mu päevad nii, et peale kooli kodutööd, paar korda nädalas sport (arvestades, et ujula on üle tee, võiks ju märksa sagedamini :)), külaskäigud Markuse pere-sõprade juurde, tööasjad, linnaga tutvumine, kursusega väljaskäimised ning tasapisi uue töö otsimine ja loomulikult eesti kultuuri tutvustamine siinmail. Alustades Eesti köögist. Näiteks täna meisterdasin ma ühest peedist, ühest porgandist, sidrunikoorest ja neljast viinerist (rasked ajad majanduses tuleb kokkuhoida :D. Homme sööme kartulikoori. Ok no rohkem oleneb sellest, kas poes käin mina või Markus)...ah jaa valmistasin imehea peedisupi (ema ja vanaemad võivad täielrinnal minu üle uhkust tunda).

Ülevaade saksa keele õpingutest

Kuradi artiklid. Miks miks miks peab olema 'kõht' meessoost, kui kõht on ka naistel? Miks peab 'laud' olema meessoost? Kas tal ripub kuskil midagi, mis teeb tast meessoost laua? Niigi raske on igasuguseid 'schwecshgksdlghs' endale päheajada, miks ma pean veel mõtlema, kas iga asi võiks olla naine, mees või sootu? Hetkel tegelen ma selles vallas loteriiga. Eesti keele 14 käänet tunduvad lausa lihtsad saksa keele akkusativi ja dativi juures. Nimelt peab enamuste tegusõnade puhul meeldejätma ka selle, kas nad nõuavad akkusativi või dativi (kas me tegelikult ka õppisime seda keskkoolis? Ma vist tegelesin millegi

 või kellegi muuga nendes tundides). Kõik see õppimine on loomulikult positiivne, sest ma lausa tunnen, kuidas mu pea kasvab ja varsti peame kutsuma töömehed, et nad meie korteriuksed suuremaks teeksid, et mu pea neist läbi mahuks. 

Mina ja minu aju.

Palun lennuliini Tallinna-Zürichi vahele!!!

Selleks, et Eestisse saada peab pool Euroopat läbi sõitma....

Väljub: T, dets 9	Saabub: T, dets 16
	8:30  Zurich Zurich - Kloten	10:00  Hamburg Fuhlsbuettel	Lennufirma: Air Berlin Lend nr: 8683
Ümberistumine: Hamburg (3 h 0 min)
	13:00  Hamburg Fuhlsbuettel	13:50  Copenhagen Kastrup	Lennufirma: Scandinavian Airlines Lend nr: 1648
Ümberistumine: Copenhagen (1 h 10 min)
	15:00  Copenhagen Kastrup	17:35  Tallinn Ulemiste	Lennufirma: Estonian Air Lend nr: 144

2 lahedat asja

1. Eesti muusika Shveitsi raadios

Uskumatult uhke tunne on, kui oled poes ja kuuled kõlaritest tuttavat rütmi. Kerli Kõivu "Walkin on air", on siin päris sageli raadiost tulnud. Super! :)

2. Squash, squash, squash

Tagumik ei olegi nii haige, kui võiks arvata. Muidugi täna on ka esimene päev peale trenni ja kõik teavad, et teine päev on kõige hullem. Eile käisime Markuse ning keeltekoolist Cathy (sündinud ja elanud LAVs ning Zimbabwes ja hiljem 10a Londonis) ning tema mehega (Nick. Samad riigid. Sõbrad 4.a peale ja kuigi vahepeal läksid eluteed lahku, siis eelmine aasta ristusid taas ning nüüd elavad koos). 

Super trenn oli. Kõik mängivad heal tasemel. Markuselt on väga palju õppida visaduse osas. Hetkekski ei tasu mõelda, et ta ei saa palli kätte. Jookseb nagu lõvi ajaks taga. Kahju on ainult sellest, et aastaid tagasi lõhkus ta tõenäoliselt squashiga oma põlve ära ja palju mängida ei saa. Nick mängib väga hästi. Ta on 30 aastat mänginud ja võistelnud. Teda jooksma panna on raske, aga geimi võtta ei ole võimatu :). Enamus mänge 9:4 või 5 temale, kuid uhkusega pean ütlema, et ühe geimi ta täiesti alahindas mind ja ma võitsin! Hurraa! :)

Peale trenni oli täiesti suurepärane tunne! Squash on ikka super võimalus end liigutada läbi mängu - vahest peab lapse endas välja laskma :) ning üldjuhul mängivad squashi väga lahedad inimesed ehk kerge on uusi tutvusi luua. 

Kaunist talvenädalavahetust!

H&M

PS! Meil pidi 50cm lund sel nädalavahetusel maha tulema. Lehes kuulutati välja lumememme võistlus.  Meil on päris head võimalused võita...

 

3. taseme integratsioon

Päevad mööduvad kiiresti. Ma ei saa aru, kuhu nad lähevad ja pean üllatusega tõdema, et tõesti igal pool on ööpäevas 24h ja maailmas ei paista olevat poodi, kust saaks aega juurde osta. Kui kellelgi on sellekohast infot, siis palun helistage mulle. 

Keeltekoolis läheb hästi. Pursin lauseid kokku panna ja sageli pean peale kooli tegema lõunauinaku, et ajule restart teha või siis räägin, endalegi märkamatult, õhtuks inglise-saksa-eesti keeles. Grupp on väga lahe ja iga päev saab südamest naerda. Kuna enamus neist on koos õppinud esimesest tasemest peale ning enamus on vaevalt 2 kuud Shveitsis elanud ja ei tunne suurt kedagi, siis on harjutud ka väljaspool koolitunde koos 

aega veetma. Iga neljapäeva õhtul külastame õpetaja ettepanekul mõnda Zürichi restorani, baari vms asutust ning harjutame oma saksa keelt ning lisaks sellele toimub "väljasõite" nädalavahetustel (järgmine laupäev peaks kavas olema n.ö pime restoran, kus pole valgust ja kus teenindajateks pimedad).  

 

See nädal tegin läbi 3.taseme integreerumise Shveitsi. Kevadel siin olles, tutvustas Markus

 mulle kohalikku kotitootjat Freitag, kelle tooted on 100% taaskasutatud materjalidest ning pärinevad rekkade katteriietest, turvavöödest jne (Freitagi leht). Siin elades ja igapäev rongiga kooli sõites sai peagi selgeks - enne mind keegi omaks ei võta, kui mul oma Freitag ja mida kulunum ja mustem, seda parem. Markus oli vist 3. tasemest teadlik ning oli oma emale soovitanud, et kui viimane tahab 

mulle tõesti hilinenud sünnipäevakinki teha, siis mulle oleks Freitagi vaja.  Nüüd on mul oma armas räpase-kulunud välimusega kott, kuhu terve mu elamine sisse mahub ja mis kannatab vihma ja külma jms. Eks tuleb Markuse emale hilinenud sünnipäevatort teha.

Peaks ütlema, et see kott oligi selle nädala tippsündmus :). Ok nii hull ei ole. Tegelikult lisanduvad lõunad ja õhtusöögid erinevate vanemate juures s.j Markuse noorema õe 20.juubel, kus oli liiga palju erinevaid jooke ning millele järgnes pühapäevane küllasõit Markuse emale Baselisse (ca tund rongiga sinna). Mul pole ammu pohmakat olnud ja siit võib taas õppida, et ei ole vaja jooke segamini juua). 

Imeilus plaan sellest, kuidas ma teen siin iga päev sporti ja toitun tervislikult, on tuhaks põlenud. Ujuma see nädal ei jõudnud, sest on raske leida aega, et 200m kaugusele ujulasse minna. Vähemalt jooksmas sai käidud. Samas, igapäevane mäest üles ronimine, on ka omaette füüsiline trenn.  Onju? Hakkan vist sellega harjuma. Mõtlen välja laulukesi, mis teevad mäekesest ja treppidest üles ronimise kergemaks. Tuli välja, et mitu kursusekaaslast ja/või nende elukaaslased mängivad squashi, nii et järgmine reede on plaanis ühissquashiüritus ja tutvumine kohaliku klubiga. Kuna kursuselt Cathy poiss oli kunagi squashitreener, siis on lootust kohaliku klubielu kohta rohkem kuulda.  

Tervislik toitumine. Arenguruumi on ja alati võib ju uueks aastaks eesmärke panna. Parem ongi, kui latt praegult madalamal on :)

Kuidas teil eluolu? Vaatan detsembriks pileteid, et külla tulla.

Schönen Abend und bis bald! 

Helen 

Johanna ja mina.

Põhimõtteliselt võib öelda, et ma elan maal... Kui muidu võiks arvata, et elan Tallinna mõistes Nõmmel, siis Nõmmel ikka sellist pilti ei näe...

Meie elukoht on ühes oranzidest majadest pildi keskel. Eemal paistab Zürichi järv. 

04.11.2008 Esimene koolipäev

Eile oli test. Tüdruk vastuvõtus pani mind lihtsalt istuma ja hakkas saksa keeles rääkima. Sain aru küll, mis ta tahab, aga isegi need üksikud laused, sõnad, mis muidu peas tiirlevad, olid nagu vits vette kadunud ja tegin ainult idioodi naeratust (see ei paistnud kuidagi mõjuvat). Järgnes test, mille tegin keskpäraselt ning seejärel tühi leht, mille üles servale saksa keeles kirjutatud "kirjuta täislausetega, mida vabal ajal teed". Kirjutasin kaks lauset. Esimene oleks äärepealt aplausi teeninud (olin nii nutikas ja kasutasin küsimust ning viskasin lõppu spielen squash. Geniaalne!). Teisest lausest ei osanud ta midagi arvata. Midagi kino ja tantsimisega (aga võimalik, et needki sõnad said vene keelest saksapäraseks tehtud ja ta ei saanud sellest vähesestki aru). Tulemus - 2.aste. Super! 

Täna oli esimene koolipäev. Võiks isegi öelda, et ma käin saksa - hispaania keele kursusel. Nimelt on 10st 7l emakeeleks hispaania keel ja ma oma eesti keelega olen ilmselges vähemuses. Meie tore grupp koosneb järgmiste riikide esindajatest Hispaania, Kolumbia, Tsiili, Brasiilia, LAV, Kuuba-USA, Iirimaa, Eesti. Eesti on saksa keeles Estland, aga ega ükski algaja seda ju ei tea. Nii siis kui teatasin, et ma aus Estland, siis vaatasid kursusekaaslased mind kaastundliku näoga "ahhh not so good at home now ahh?". "??? aa not Island, Estland, Estonia". Esimesel koolipäeval läksime terve grupiga turule müüjatega saksa keeles suhtlema. Väga lahe.  

Kursus toimub Zürichi keskel. 10 min rongiga kodust. Rongijaam on õnneks jalutuskäigu kaugusel (10min). Ainus konks on see, et selleks et iga päev pärast väsitavat koolipäeva rongijaamast koju saada, pean sisuliselt Väikse Munamäe tippu ronima :S

Lähen panen nüüd õpikud padja alla. Head ööd!

H.

PS! Daniel Graig on Zürichis (naiste kiljumist on siiani kuulda). Homme Bondi esilinastus... Raadiost tuli 5h järjest mingit Bondi teemat. Õnneks ma ei saanud midagi aru.

Meil sajab lund!

Üle 2 aasta näen nüüd siis lund. Tiba vesine ainult teine... lumeinglid tulevad suhteliselt räpased...

29.okt Tervitused

Hei!

Mul on nüüd kohalik number, kuhu võib helistada, kui jututuju : +41 7 9289 8899  

Kõned skype'st ka oodatud (helenree). Helistage, siis näitan korterit ja maja :) 

ning kõik kirjad võite saata Muhvile :

Helen Ree

c/o Markus Imbach

Wampflenstrasse 8

8706 Meilen

Switzerland

Täna nädal tagasi jõudsin siis oma kottidega Euroopa südamesse, Zürichi külje alla, Markuse ja Morritzi juurde. Markus oli väga õnnelik. Morritz oli sisemiselt õnnelik, kuid välja ei näidanud. Vähemalt ta ei põrnitse mind enam nii kurja näoga, nagu kevadel ja näljasena on nõus isegi minuga  suhtlema. Markusega suhtleme valdavalt inglise keeles ja vahest pursin saksakeelseid lauseid, mida ajusoppides leiduvate sõnadega üritan kokku panna (keskkoolis õpitust on isegi kasu. Eriti nendest lauludest, mida meid laulma pandi... wir fahren mit dem Karavan... või siis ka mitte :). Eesti keele õpetamine Markusele algab järgmisest nädalast paralleelselt minu sakasa keele kursusega. Morritz on intelligentne ja andekas keelte peale, see tõttu räägin temaga juba praegult inglise-saksa-eesti keeles, samuti on ta suurepärane kuulaja ja ei sega vahele. 

Minek

Viimane kuu Eestis kadus nii, et ei saanud arugi, kui juba oli nädal minekuni ja 'enne minekut tuleb' nimekirjas ei olnud veel midagi läbi kriipsutatud. Asjade sorteerimine, laiali jagamine, sugulaste, sõprade, töökaaslastega rääkimine ja koos olemine, eeltöö tegemine kindlustuste jms kohta, mida vaja kohapeal, raha vahetamine jne. Mitte midagi. Nii siis sai enamus pressitud viimasesse nädalasse ja osa jäigi tegemata. Viimase päeva sisse mahtusid: tööasjade kokku korjamine, kohtumised perekonnaga, sõbrannade-sõpradega, 'Sõprade' vaatamine ning kui see kõik sai tehtud, algas 23:30 asjade pakkimine. Keegi arvab, et oleks võinud juba varem algust teha? Võimalik.

Kell 2 lõpetasin, endiselt kolm ülekilo kohvris (vähemalt 1.5kg kaotasin endalt päevaga, nii et ei ole hullu). Magasin 1.5h ja oligi aeg lennujaama põrutada. Pikk-pikk ööpäev seljataga, astusin lennukisse. Silmad kergelt paistes, siia ja sinna jäetud pisarapoistest, õlal kaks kotti läpakate ja raamatukoguga ning taskus pangakaardid ning mitte ühtegi franki (selline pisiasi nagu rahavahetus jäigi tegemata ehk olen mõnda aega panga ja visa teenustasu sponsor). Ilm oli kolmapäeva varahommikul tormine ja Helsingis tahtis lennuk pärast S-kurvide võtmist lennujaama sisse põrutada, kuid otsustas siiski varem seisma jääda. Lend Zürichisse möödus magades v.a , kui tädi naeratades hommikusöögi mu ette asetas (veel üks Finnairi pluss) ja ma selle 5 minutiga alla neelasin, et siis edasi magada.

Esimene nädal Shveitsis

Vastuvõtt oli suurepärane. Lilled, massaaz, pasta carbonara... Pärast viimast päeva, nädalat, kuud, mis täis rabelemist, kulus selline päev ära küll. Ja ainult hingetõmbeks see päev jäigi, sest järgmisest päevast jätkus tempo magnifico. Markuse sõber Jörg korraldas 4-päevast Shiatsu edasijõudnute kursust ning käisin seal kaasas kursusematerjalide jaoks pilte tegemas. Õppisin möödaminnes saksa keelt, harjutasin ise massaazi ning sain teistelt teraapiaid. Lisaks Markuse isa sünnipäev, kontsert jne. Iseenesest oli see tempo hea, muidu olekski äkki liiga järsk üleminek olnud. See nädal on rahulikum ning hetkel proovime Markuse sõbraga, kes minust oluliselt rohkem arvutitest jagab, tööläpakat tööle saada. Ma ei jõua ära oodata, et saaksin oma töö maile lugeda :). Tundub, et hakkab looma. 

Eluolu

On siis kallis elu? On. Täna lõin kulusid kokku ja ma ei hakka kõvasti ütlema, kui palju ma peaksin teenima, et süüa nii nagu tahan, mängida squashi, käia väljas, maksta kursuste jms eest. Söök on väga kallis, transport (aga on alles rongid ja milline vaade rongi aknast!) ja üür samuti. Ainult riideid saab odavamalt, kui meil (õigemini on parem valik ja rohkem allahindlusi). Eks näis, kuidas mu sissetulekud saavad olema, aga ma olen optimistlikult meelestatud :)

Esmaspäevast algab saksa keele intensiivkursus ja kahe kuuga kavatsen soravalt jutustada. Probleem on see, et enamus inimesi suhtleb shveitsi-saksa keeles ning seda on vaja eraldi õppida. Teine probleem on, et seda keelt saab õppida ainult kuulmise järgi, sest shveitsi-saksa keeles puudub kirjakeel. Pakun, et 8 kuu pärast räägin. 

Anekdoot 

Jürg Shiatsu kursuselt käis suvel Soomes ja  rääkis sellega seoses anektoodi, mis kehtib vist ka eestlaste kohta. 

Mees läheb baari ja istub lauda. Peatselt tuleb teine mees, ütleb "hei!" ning istub samasse lauda; tuleb kolmas, ütleb "hei!" ja istub lauda. Siseneb neljas mees ja ütleb "Hei hei!".  Selle peale ütleb eimene mees teistele: "lähme minema, ta räägib liiga palju!".

Jürgile meeldis Soomes väga, ainult et põhjamaa inimestest oli raske arusaada. Kord nii avatud, lõbusad ja järgmisest hetkest, ilma igasuguse põhjuseta, täiesti kinnised ning käituvad nagu poleks Sinuga kunagi rääkinud või nagu oleksid neid millegiga pahandanud . Tuleb tuttav ette? No mulle tuleb, kui peeglisse vaatan :)

Olgu praeguseks. Mul ei ole millegi üle kurta, kõik on hästi (eestlaslikult tahaks lause lõppu lisada "praegult", aga jätan lisamata). 

Jätkan kohanemisega. Kallid kõigile ja hoiame ühendust!

Helen

Ei saa ree pealt maha :)

Hei!

3. päev Shveitsis ja elutempo enam-vähem sama, mis Eestis ehk ei saa ree pealt maha :). Kõik on korras ja esmaspäevast peaks jääma aega, et blogi pidada ja teiega suhelda. Seniks Gute Nacht meine Lieben! 

Helen

Küsimusi siit ja sealt (Kagu-Aasia) (täiendamisel)

Vastused on puhtalt minu kogemuste põhjal ja Sinu kogemused võivad hoopis teistsugused olla! 

kuhu riiki tasub minna? kuhu mitte? 

:) no ma läheks ikka igale poole tagasi. Kohtadest, kus käisin, läheks tagasi kindlasti Põhja- ja Kirde-Taisse; Lõuna-ja Põhja-Laosesse (4000 islands, Luang Prabang, Champasak, Hua Hin) ning Vientiane'i ja Vang Vieng (viimane on keskuses suhteliselt läbu koht, aga loodus on hingemattev; Hanoisse, Ho Chi Minhi, Sapasse ja Phu Quocile, Mui Ne'le (liivaluited); Malaisias Penang Island'ile, Cameron Highlands'ile, Kambodzas Siem Reapi, Kratiesse, Phnom Penhi; Paljud linnad Mekongi kallastel on südamelähedased. Enamus kohti oli ikka seda väärt, et sinna minna, kuid mõnest on rohkem ammutada, kui teisest.

Käimata jäi, aga loodetavasti tulevikus - Lõuna-Tai (Malaisia piiriäärsed) saared (äärmuslastega tasub piiriääres kolades ettevaatlik olla, vähemalt hetkel on seal pisut ohtlik), Loode-Tai dzunglid; Põhja-Laos (Luang Prabangist põhja); Malaisia idarannik ja Borneo (turniks mööda Kinabalut), Kesk-Vietnam. Laose, Kambodza, Vietnami külades tahaks rohkem käia. No ja Birma...ja Indoneesi... ja Filipiinid.... Heh kisub jälle käest ära.  

kus on kohad, kus tasuks pikemalt peatuda, kust jalle kiiremini edasi liikuda?

minu lemmikud tulid vist eelmisest vastusest välja. Lisaks on Bangkok muidugi omamoodi huvitav, sest seal jagub avastamist vähemalt 3ks nädalaks. Watid, muuseumid, teatrid,  vaesed ja rikkad linnaosad, klassivahed, kuningakultus, söök-jook üle Kagu-Aasia ja maailma, erinevad söögi- ja kaubaturud, pargid, Tai muusika, poks. Bangkok EI OLE Khao San Road. 

Bangkoki kõrvale paneks ehk oluliselt väiksema, kuid samuti kultuuririkka Penangi saare. Penangi köök on juba seda väärt, et sinna minna. Lisaks neli tugevat kogukonda (hindud, hiinlased, malaid, moslemid), kes elavad omavahel rahus ja hoiavad oma kultuuri. Inimesed olid Malaisias väga abivalmid ja sõbralikud. 

milliseid transpordivahendeid valida? 

Öörongid on väga mugavad, kui vaja pikk vahemaa läbida kiiresti (Tai, Vietnam). Malaisias on ööbussid väga ok näiteks Singapuri Kuala Lumpuri (KL) vahet sõitmiseks. Laoses on bussid ja need ei ole mugavad, aga muud valikut väga ei ole. Enamustes riikides on turistidele väikebussid, mis suht odava hinnaga, aga elamuste vaesed.  Kiirpaatidega tasub ettevaatlik olla. 

kuidas on lood viisadega?

Enamus sai piirilt. Valdavalt ca 20-30USD. Tasub enne uurida iga riigi kohta eraldi eestlastele tingimusi (N reisibüroode kodulehelt või välisministeeriumi).Näiteks Taisse on piiril maksimum viisa 14 päeva ja tõenäoliselt küsitakse tagasilennu piletit. Laos, Kambodza, Vietnam, Malaisia, Singapur sain minumeelest kõik piirilt. Taisse teistkordseks sisenemiseks tegin viisa Singapuri Tai saatkonnas (NB! arvestage siis, et paar päeva läheb aega ja nädalavahetusel ei kavatse keegi teile viisat kätte anda). Laose piir on muidugi lahe. Seal enam-vähem vaatavad otsa ja mõtlevad hinna:). 

kulutused, milliste summadega peaks kindlasti arvestama? 

10 000 kuus, siis saab rohkem, kui ilusti hakkama (Singapuri ei tasu muidugi pikalt pidama jääda :). Laoses, Kambodzas piisab vähemast.  Muidugi saab odavamalt, kui süüa ainult turul ja ööbida kõige odavamates kohtades ja mitte juua õlut, siis õnnestub vast 5000-6000 krooniga hakkama saada ning kindlasti saab oluliselt kallimalt, kui ümbritseda end 5-tärni hotelli müüridega. 10 000 kulub, kui aeg-ajalt olla toas, kus wc ja rohkem kui 2.5 rm ruumi, käia giidiga matkal, kaotada aeg-ajalt dokumente, süüa juua aeg-ajalt lääne kontingendile mõeldud kohtades jne.

kas ajavahemikul (marts-juuni) on mones riigis moni pyha vms, mida tasub kindlasti vaatama minna?

aprillis tähistatakse Kagu-Aasias uut aastat, mis võib olla põnev. Üldiselt soovitan riigid, mis huvi pakuvad välja valida ja siis uurida festivalide kohta (näiteks TravelNow'st). 

Tervitused ja head reisi Triin-Liisile!

Artikkel GoDiscoveris esmakordseks rännakuks valmistujatele - 'Ihuüksi rändamas: ettekujutused ja tegelikkus'

 

ääööüü...

... ehk ma olen tagasi ja kasutan jälle täpitähti :) Kõigepealt andke andeks kellega veel ühenduses ei ole olnud. Elan vaikselt sisse ja jõudumööda üritan näod üle vaadata ja jutustamised ära jutustada.

Elu Eestis

Külm on ning sellest või siis lihtsalt kohanemisraskustest tingituna on mul pidevalt miniatuurne palavik. Pea on nagu vatist. Inimesed tänaval käivad poolalasti ringi kuigi võiks vabalt talvejope selga panna (pühapäevane soe ilm andis vist suve lootust). Loodus on muidugi fantastiline. Paremat aega koju tulemiseks on raske leida. Saabumine läks kenasti. Vietnamist ostetud 100 kroonine kott lagunes lennujaama lindilt võttes poolenisti ära pannes punkti lagunevate asjade poolt saadud vihjetele - "meie enam ei reisi". Pere ja sõbrad tervitasid ning lennujaama ees sai shampust joodud (siit ka mu tatine nina?). Mirjam ja ema trotsisid järgnevat tööpäeva ning aitasid ilusti Shveitsist kaasa antud veine tühjendada.

Reedel oli tore teid kõiki Seiklusjuttudes näha. Õnneks jäi natuke Vietnamist toodud maojooki alles, et keda veel näinud ei ole, saate ka seda super head maitseelamust nautida (Siim, Brikker=Andres te ei pääse!).

Eile ajasin asju ning selle käigus tuvastasin (taas), et valdav osa teenindajatest suhtleb stiilis "võta teadmiseks, et ma vihkan seda tööd, järelikult ma vihkan sind, sest ma pean sinu pärast tööd tegema". Vaatasin neile naeratades otsa lootes midagi heasoovlikku nende näole manada, aga see ei õnnestunud. Samas ma kohanen kiiresti, sest täna ma saatsin lihtsalt vastu pilgu stiilis "võtan teadmiseks, et sa vihkad oma tööd, aga see ei ole minu mure". Siin kohal leidsin ma Kristiine Elioni poest raudse Eesti aasta teenindaja ilma jutumärkideta. Tundub, et ei ole probleemi, mida ta ei taha-oska-viitsi lahendada. Kui ise ei tea küsib teistelt. Ta aitaks sul vist heameelega isiklikud mured ka ära lahendada. Tema on rõõmus, kliendid on rõõmsad.

Üritasin arstidele aegu saada. No ega ma teid nüüd ei üllata, aga: naistearst juuli, perearst 10 päeva pärast!!! Tahad terve olla - parem olgu korralik rahakott, et vajadusel sama päev tasulise arsti juurde minna või broneeri igaksjuhuks igasse kuusse paar aega, et vajadusel oleks võtta.

Kas on imelik tunne tagasi olla? On, aga vast selle pärast, et ei ole veel töörutiini sukeldunud. Endiselt üritan ü asemel y klaviatuuril taguda, endiselt sööksin suppi parema meelega lusika ja kahvliga, endiselt arvan, et ega tegelikult seda telefoni nii väga vaja ei ole ja autot ka mitte ning endiselt on aega küll. Minu sisemine kell, mis laitmatult aega näitas ja mind enamasti kokkulepitud ajaks õigesse kohta toimetas, on tuksi läinud (see on rohkem Markuse ja tema Lõuna-Ameerikas omandatud man(j)ana, kui Aasia mõju). Kell on parandamisel ehk ma üritan teid mitte enda järel rohkem ootama jätta.

Kohanen edasi.

Helen

Lisainfo. Mu vana nr toimib.

Reedel kella 8st

Reedel kella 8st, kellel aega ja tahtmist, voiksid tulla "Seiklusjuttudesse" Tartu mntl. Ytleks hea meelega jalle tere ja tostaks klaasi. 

Ciao,

Helen

Magede kuninganna Helen Punanina

6 kuud Aasias suutsin end kreemitada ja valtida paiksepoletust ning nyyd taielikus arrogantsuses arvasin, et mis see Euroopa paike ikka ara on. Ronisin ilma igasuguse kreemita mooda lumist teed Alpi tipu poole (loomulikult mitte Mont Blanc. Pigem Sassarento, mis 1700m peal). Tulemus Rudolf Punanina. Isegi nahk ahvardab ninalt eemalduda. 

Eemaldudes tsivilisatsioonist

Tutvusin eelmisel nadalavahetusel Louna-S~veitsiga ning harjutasin oma taiuslikku itaalia 

keelt. Onneks viibisime enamuse ajast ylejaanud inimestest eraldatuna 1200m peal seega ei kuulnud keegi peale yksiku hirve ja kotka mu soravat vestlust ja taiuslikku haaldust. Maja kuulub Markuse sobrale, kes selle ca 15a tagasi ehitas, tassides enamuse materjalist jalgsi mooda mage yles, mae jalamilt! See on lihtsalt uskumatu, sest me soitsime autoga nii kaugele 

kui sai ja isegi siis jai pool tundi ryhkimist. Taiesti mystika. Maja on kividest ning ainus elektriallikas on vaike paiksepaneel katusel. Vett tuleb tassida allikast, mis paarsada meetrit all pool. S~veitslased on suhteliselt liberaalsed enda tarbeks taimede kasvatamise osas ning nende poletamise kaigus eralduva suitsu sisse hingamise osas ehk peenralapikestelt voib suvel leida nii mondagi huvitavat. See selleks.

 

Peale selle, et ma oma nao ara poletasin sain ma hakkama toelise eneseyletusega. Mul oli vaga hea meel, et Tais kaljuronimist tegime, sest nyyd kulus 

see marjaks ara. Matkasime paar tundi mae tipu (Sassarento) 

poole ja paris lahedale joudes selgus, et tippu on korralik ronimine koite ja redelitega, mitte jalutuskaik nagu eeldasin. Yles minna oli koki-moki. Ylevalt vaade hingemattev, kuid taielrinnal ma seda nautida ei suutnud, sest esiteks oli kohe ja teiseks mis laheb yles, peab ka alla tulema ning erinevalt Taist ei olnud siin mingit julgestust ja mul puudusid ronimisjalanoud. Minu fantastilised NB jooksutossud, mis mooda Aasiat ringi jalutasid ronisid vapralt mooda lund ja kaljunukke yles, kuid loid alla tulles natuke varisema. Parast 5 minutit hakkas natuke kindlam ja rada laks kergemaks ning kuna ma hetkel seda juttu kirjutan, siis jarelikult joudsin tervena tagasi. 

Maed olid vinged ja eriti lahedat vaatepilti pakkus oru kohal liuglev suur kotkas pojaga. Ema opetas pisikesele, kuidas pikeerida, liueldes rahulikult tuulevoolus ning kui poeg ylevalt pikeerides (ise tiivakestega meeletult vehkides) teda tabada yritas, tegi ema lihtsalt 360 poorde, nii et vaike mooda vuhises ja nii pool tundi jarjest.

Dekivistamine

Tana algab maoloputus nr 2. Pidin eelmine kord raporteerima, kas mu seest tuli kivi

kesi valja. Raporteerin, et toepoolest kivikesed eemaldusid (pisikesed rohelised, nagu oad. Lahemalt ei uurinud) ja homme peaks veel tulema. Huvitatutele, siis: 

Tana kell 14. Viimane soomine (tana peaks rasvavaba sooki sooma)

16. Viimane joomine

18. soolavesi (magneesiumsulfaat). Niiiii hea

20. soolavesi. Niiiii hea

22. oliivio~li ja va"rske greibimahl. Voodisse pikali. 

Homme a"rgates (mitte enne 6). soolavesi. Super hea

2h hiljem soolavesi. Mmmm

2h hiljem voib mahla juua

2h hiljem. Puuviljad jm rasvavaba kerge sook

Peale selle, et kivikesed tulid valja ei oska moju kommenteerida. Moned, kes seda teinud ytlevad, et rohkem oli energiat. No mul on rohkem energiat viimased nadalad olnud, kuid see ei pruugi ainult soolavee lyrpimisest olla. 

FOTOD

Uuring Euroopa rahvustest: s~veitslased

S~veits on vaike riik keset Euroopat. Pindalalt pea sama suur, kui Eesti, kuid inimesi pisut rohkem (7.5mio). Jargneb lyhikokkuvote minu jareldustest parast yhe nadalast polisrahva jalgimist. 

Yldiselt tunduvad kohalikud roomsameelsed ja onnelikud ning miks nad ei peakski olema, kui riik on yks stabiilsemaid, ilusamaid, turvalisemaid ja rikkamaid (IMF jargi 6. Eesti 39) maailmas. Tundub, et koik osatakse rahaks poorata. Mis me voiksime selle kaekella eest kysida? No kysime 2000 euri? Transport, yyrid, poearved on ca 3 korda korgemad, kui Eestis. Ehk nad kyll teenivad meie moistes vaga hasti, kuid maksavad hea elu eest samuti korralikult. 

Omavahelise vaenu kysimuse on s~veitslased vaga osavalt ara lahendanud. 4 ametlikku keelt tagab selle, et s~veitslane pohjast ja s~veitslane lounast ei saa omavahel suhelda. Ei saa raakida, ei saa kakelda ning et asi eriti kindel oleks, siis kasutatakse vahemalt iga 50km tagant veel erinevat dialekti. Siiski on tegemist rahvaga, kellele meeldib teistega suhelda ning seetottu raagib iga s~veitslane vabalt vahemalt kolme keelt (naiteks prantsuse, saksa, inglise vms).  

Minu senine kokkupuude s~veitslastega on labi Markuse pere ja soprade voi teenindusettevotetes. Viimase tootajad jatavad mulje, nagu nemad oleksidki maailma koige onnelikumad inimesed ja ainus, mis neid veel onnelikumaks teeks, oleks sinu abistamine. Armas ja kunagi ei teki tunnet, et sa tyytad kedagi oma kysimusega voi et kysid midagi rumalat. Markuse lahedased on koik vaga avatud ja heatahtlikud. Vahem on meile omast sarkasmi ja irooniat. Koik armastavad syya teha ja syya. Pole vist motet raakida juustudest ja vorstidest. Sulavad suus. Hommikul juustu, lounaks juustu, ohtuks fondyy ehk juustu. No tegelikult see rohkem minu enda valik, ise nad nii palju juustu ei soo. Kuna hetkel on spargli hooaeg ja see nagu rahvustoit, siis on kylaskaikudel pohiroaks pigem aurav spargel kartuliga, kui juust ja piim. 

Loodus on ilus ja ilmad vahelduvad paari paeva kaupa paiksepaistest rohuva uduvihmase ilmani. Kui korged maed valja jatta voiks arvata, et olengi kodus. 

Suureringi kysimus. Mis on S~veitsi pealinn?

Tervitused,

Helen

PS! Kui s~veitslasega jooksma lahete, siis "kohe hakkab tasane tee" tahendab, et edaspidi on oodata tousu Munamae tippu ja kohe oleme kohal tahendab, et tuleb veel korralikult vohma varuda, sest 10 min ylesmage ees.

23.apr Kultuuris~okk?

Mul on kahtlane tunne, et viimased paar paeva on lainud kultuuris~oki labielamisele. Kes oleks osanud seda oodata? Aasiasse joudes oli see nagu oodatav ja normaalne aga nyyd... jarsku on koik inimesed valged ja pikad (v.a moned asiaadid ja mustad, kes minu paremaks kohanemiseks on vist Shveitsi toodud), keegi ei togi, keegi ei kysi kuhu ma lahen voi kas ma tahan neilt midagi osta. Koik naevad valja yliasjalikud. Tuk-tuke pole kuskil. Ei mingit signaalitamist... Autosid tundub isegi tipptunnil harukordselt vahe olevat. Vahest ei nae autoga soites tanavatel mitu minutit mitte yhtegi inimest. Ja see koik on vaga positiivne, aga hinnad on kohati 10 korda kallimad kui senistes sihtriikides. Voileib - 12eur vs 1eur. (viimase eest ei saa siin vist wc'ssegi) ja see vajab kovasti harjumist.

Mu naonahk on toelises s~okis. Kuivab nii mis hirmus ja tais kutsumata kylalisi.  Nagu 15 aastane, kui peeglisse vaatan.  See ei roomusta. Tana on organismi puhastamise paev, mille lopptulemusel peaks igasugune jama seest valja tulema ning kui hasti laheb peaksin lausa kivikesi eritama. No eks ma parast raagin tapsemalt ja raporteerin, kas ime syndis voi mitte.

 

Tagasi 08.mai. 09.mai toenaoliselt vaike pidu vms, nii et markige kalendrisse :)

 

Ciao,

Helen

18.aprill Euroopa pinnal. Taastumine.

Kynkast yles ja alla. Jalad ei liigu ja tundub, et jooksen aeglasemalt, kui konniksin. Mu ema ja molemad vanaemad kihutaksid minust 100ga mooda. No pole hullu, esimene kord on ikka koige raskem. Olen taas Euroopas ja aeg fyysilist vormi taastama hakata.  Reisimise pahupool on see, et keha muutub loiuks. Kondimist ja liikumist on palju, kuid sihiliku fyysilise tegevuse jaoks on raske aega ja tahtmist leida - liiga vasinud; kiire bussile; just sai soodud; koht liiga tyhi; homme nii kui nii dzunglimatk - alati on midagi :). Hetkel viibin Meilenis, linnas, mis Zurichi aares ning vabandused on otsa saanud. Onneks on koht vormi taastamiseks vaga motiveeriv - kynkad, ojad, voililled, oites kirsipuud, suur Zurichi jarv, taamal lumised Alpi tipud jne. Kyll see vohm ning vastupidavus taastuvad. 

Tagasitee kodu poole

Melanhoolialaine kais ikka korra yle, kui taksos Hanoist lennujaama poole soitsime. Autode signaalitamine, inimeste sigimine-sagimine, absurdne arhitektuur, lilleturg. Nutumaik kiskus vagisi suhu. Aga eks tuleb sellele, mis harjumusparaseks saanud puhkust anda, et oleks ruumi uut vastu votta ning yhtlasi lasta kogunenud emotsioonidel ja teadmistel settida.

Alustasime 17.nda varahommikul Hanoist ning reis kujunes ca 35 tunniseks. Paev Bangkokis viimaste ostude ja kino ning juuksuri jaoks. Gei juuksur, kes juba 5 aastat vist oma tood vihkab loikas Markuse juuksed lyhikeseks nii lohakalt, et ta oleks ise ilma peeglita ka paremini teinud, raakimata minust :). Vaatasime jaakylmas kinos "Vantage pointi", mis oli fantastiline, sest on ju fantastiline kui tanapaeval endiselt ei suudeta teha filme, mis natukenegi tunduksid, et midagi sellist voiks pariselt toimuda. Viimane ohtusook MBK jaapani restos (samal toolil, kus Andri ja Riina teiega sai eelviimasel ohtul soodud :) ning Bangkoki lennujaamas narkona"ljas koerte, kes jargmist doosi turistide kottidest otsivad, jalgimine. Loputu loputu loputu loputu...lend BGK-Amman (Jordaania, lennuki vahetus) - Geneva (peatus) - Zurich.... Loputu. Zurichis olid turvamehed juba lennuki uksel passi kysimas (terroristi loks?) ning passikontrollis tegi kontrolor suured silmad, kui mu passi nagi. Eesti? ja kust sa tuled? BGK? Kust kaudu? (Sealt Lahis-Ida varavast vist liikusid ainult shveitslased ja jordaanlased). Astusin vapralt oma 10 palja varba ja lillega platudega ca 10 kraadise Shveitsi pinnale. WCsse minnes avastasin, et 6 kuuga on tekkinud uusi harjumusi. Vagisi tahan paberit visata prygikasti, mitte potti ning igaks juhuks on wc paberi rull omal kotis ka (kui tihti te sellega ringi kaite? :)). Markuse sugulased olid lennujaamas vastas ja algas soit ta kodulinna Meilenisse. Parast 40h sellest hetkest, kui viimati voodit nagin vajusin jalle linade vahele. Vasinud ja endiselt tunne, et mu hing on vist alles poolel teel Bangkoki ja Ammani vahel. 

Kallistan teid koiki,

Helen

 

No vot siis

Kui iga paevaga jaab teravaid emotsioone vahemaks; kui mangureeglid hakkavad selgeks saama; eesmark hakkab taituma ning tahaks vanu sopru tuttavaid naha, siis on vast aeg asjad kokku pakkida :). Kuna 6 kuuga on kogu elamine kahes kotis ja pakkimine rutiin, siis laks alla tunni, et riided ja muud asjad kokku pressida. Homne paev moodub erinevates lennujaamades ja ehk onnestub korra veel Bangkokis ara kaia. 

Viimane reisipaev Aasias moodus pensionaridest turistidega Halong Ba

yd (saarestik Pohja-Vietnamis, mis Unesco maailma parandite nimekirjas) kylastades. Esimene kord, kus istusin reisi jooksul sellises seltskonnas (selgemalt ei saa oelda, et aitab kyll :). Enne matka hommikul teeaarel istudes ning bussi oodates markasin varajasi oopiumi suitsetajaid. Igal pool. Silm harjub ajaga nagema seda, mis alguses varju jaab. Hea meel oli, et viimasel paeval sai Halong Bay nahtud ning et tagasiteel laiusid tee aares rohe-rohelised riisipollud. Postkaardilik pilt silme ees, vaikese (voi suurema, eks lennujaamas nais) kahjutundega ning laguneva koti, pykste jms (koik otsustas viimastel nadalatel lagunema hakata) lehvitan homme vaikesest lennuki aknast piludele ja votan nende terviseks paar veini. 

07.-12.aprill Imeline Sapa

Baiii samthing from miiiiiiiii; whats jor neiiiim?; where juuu frooom? juu baii leiter? Palju voib? Igakord, kui sattud piirkonda, kus kohalikud hordidena turiste ahistavad, opid ruttu, et koige lihtsam ja valutum viis on konkreetne EI.

  

Loksusime oorongiga Hanoist Sapasse - Vietnami magede pealinna. Oorong on sama, mis toenaoliselt 20 aastat tagasi Tallinna ja Leningradi vahet soitis ja nyyd siia on toodud pensionipolve veetma. WCsse tasub minna ainult siis, kui saate seda teha esimesena peale soidu algust ning edaspidisest vedeliku tarbimisest tuleks loobuda. Voodid on moeldud asiaatidele ja vaikestele Euroopa naistele - pikematel meestel tekib tosiseid probleeme taispikkuses voodisse mahtumisega.  Aga yks oo rongis on seda vaart, sest kohale joudes touseb paike labi udu magede vahelt (korgeim tipp 3100m ning Sapa linn 1600 peal) ning paitab oma soojade toonidega riisiterrasse. See oli yks pilte, mida nagin silme ees enne reisi algust ning millele vordvaarne on siinkandis ehk vaid Malaisia Cameron Highlands.

 

Magede lummuses

No nii. Maagiline rahu loppes hetkel, kui umbes 15 naist ja last Kaidit, mind ja Markust ymbritsesid, yritades teadatuntud huvi teesklemisega meid asju ostma mojutada. See on lihtsalt vasitav, muud miskit. Iseenesest on nad armsad ja naeratavad. Veetsime paeva oma hotelli terrassil oleledes ja hetke nautides.

 

Jargmisel hommikul votsime meile antud giidi sappa ja alustasime kahe paevast matka magedes. Giidiks 22 aastane Tung, kes kulm kortsus meid koguaeg jargi pidi ootama. Elu pole tal kerge olnud. Tung abiellus esimest korda 12 aastaselt (vanemate sunnil) ning parast enesetapu katset noustusid vanemad, et ta voib lahutada. Kolme kuu parast ootavad teda ees uued pulmad ning seekord omal valikul (lahutusoiguse eest on ta kymme aastat tootanud ning vanematele raha maksnud). Kuigi Tungi juttudes Hmongide (hoimud, kes elavad Kagu-Aasia magedes. Vietnamis valge, must ja punane Hmong) eluolust oli vasturaakivusi, kajas siiski nii sealt kui on kajanud ka mujalt labi, et hoimud elavad endiselt traditsioonide kyysis, mis pohjustavad paljudele inimestele kurbust, ega lase olla onnelik oma valitud moel. Valdavalt on kurbuseallikaks meeste ja naiste vahelised suhted ning sundabielud.

Lisaks meie giidile, Kaidile, Markusele ja minule oli grupis inglise tydruk Amber, kes lopetas kunstikooli ja reisib pool aastat ringi ning ca 6 hmongi naist, kes meiega 10km kaasa matkasid, et meile parast poolepaevast psyhholoogilist mojutamist (aitasid igal sammul) oma asju pahemaarida. Amber ostis vist neilt koigilt midagi ning Kaidi oleks parema meelega soogikohta jaanud, et ei peaks hmongidele "ei" ytlema. Parast 15 km yles ja alla matkamist joudsime oobimiskohta - kodumajutus. Ei olnud hytid keset riisipoldu, vaid taitsa korralik elamine pluss turisti wc - vahest on see vaga tanuvaarne. Ohtusook oli maitsev ning paikseloojangul istusime jalad joes ja lugesime, olime. Hommikul algas jarjekordne matk (8km) maest yles-alla, ymberringi riisiterrassid - uskumatu too vili ning uskumatu vaatepilt. Vaidetavalt kulub 

ca 10 aastat, et maekylg terrassidega katta ning neid oli naha nii kaugele kui silm ulatus vaatama. Ilmaga meil vedas, paike saras korgel taevas. Erinevalt viimasest kahest paevast, mil udu tottu on nahtavus pea olematu. Kui just matkama ei pea, on udu paeluv ning lummav, toustes piimja massina orust ja mahkides koik oma siidjasse massi.

 

03.-07.aprill Mui Ne ja Hanoi

Pohireegel Kagu-Aasias (parandatud, sest mote laks vist lendu poole pealt :):
Teadke mida tahate saada voi kuhu tahate minna ja jaage endale kindlaks voi muidu tombavad kohalikud 2 sekundiga naha yle korvade. Nad on uskumatult osavad luiskajad. Endale tasub kindlaks jaada ka parast seda kui taksojuht yritab teid kolmandat korda vales kohas maha panna, vaites, et hotelli, kuhu tahate minna kas ei ole enam voi see on kolinud. Vale - lihtsalt ta tahab teid oma sobra hotelli sokutada. Kui kuulete, et muuseum on suletud, tasub ise selles veenduda, sest toenaoliselt tahetakse teile pakkuda linnatuuri "soprade" turismibroodesse voi moeateljeedesse. Igalpool on kupongisysteem (uue kliendi tooja saab bensiini vms kupongi). Skeptilisus abistajate vastu kasvab siin kiiresti ning pohjusega, sest nii sama heast tahtest keegi ise abi ei tule pakkuma (eriti, kui sa ei tunne, et vajad abi). Tavaliselt on ikka konks taga.  

Siiski tuleb nentida, et olin hullemaks valmis ja todesin, et Vietnam ei ole pormugi selline nagu ettekujutasin. Ootasin agressiivseid myygimehi, ootasin valesid, petmist, ahistamist, kurjust. Ootamatult avastasin, et inimesed lounas on sobralikud ja abivalmid. Petmist kyll on, kuid seda on ka mujal Aasias palju. 

Mui Ne

Kuna me Markusega oleme tiba aeglased, jaime Phu Quocile paeva kauemaks ning teised

 laksid tagasi pohja poole. Puhkus kulus ara, sest jargnes 12 bussisoitu (kumm katki, hullud bussijuhid jne) ning jargmisel hommikul votsime suuna Ho Chi Minhist teisele poole rannikule, et Mui Nel liivatyyne naha. Kuna ajagraafik hakkab koomale tombama tahendas see poolt paeva

 busssis ning poolt ood bussis, kuid tyynid on

 seda vaart. Mui Nes on palju lohetajaid ja

 surfareid ning tundub, et koht on vallutatud venelaste poolt - pooled sildid vene keeles.  Hotelle palju, kuid leiab ka korvalise rannariba. Vaade lahesopile, mis taidetud sadade paatidega, on imeline.

Hanoi

Viimased paevad oleme veetnud pealinnas, mis on kyll hektiline, kuid Ho Chi Minhile jaab selles osas alla. Kommunismi isa - Ho Chi Minhi muumia on nagemata, kuid selle eest sai Vietnami esimesel rahvusvahelisel rokifestivalil kaidud ja jazzibaaris hingehinna eest jook tehtud ning yhe laheda looga vanuaegu meenutatud (Mart ja Rasmus, ma ei tea, kas te loete seda, aga meenutuseks - Pa"daste, 6 hommikul ja catwalk :) Lahe). Homme magedesse randama. Peaks vist ka mainima, et 18.aprill on siis see paev, kui Aasiale nagemist ytlen. Tallinn peab siiski veel paar nadalat rohlem ootama, kuni S'veits yle vaadatud. 

Kallistan ja vabandan koigi ees kellega ei ole yhendust hoidnud. Kui tagasi olen, kyll siis tasa teeme :)

Helen

26.marts - 02.apr Mekongi delta

Kell on 8 hommikul. Istun laevas kylg kylje vastas kuldhammaste ja paikseprillidega Vietnami mehega. Nad on siin vist koik poolkurdid, sest karaoke yyrgab nii kovasti, et ma pean Eestisse tagasi joudes nyyd lisaks hammaste jms kontrollile ka korvade kontrolli minema. Pool tundi tagasi tuli otsa vaadata neljale tigedale eurooplasele, kes meid u 20 min pidid bussis ootama ja yritasid pilguga oma tundeid valjendada (pole meie syy, et vahest omleti tegemine 30min aega votab). Kahe tunni eest sirutasin Phu Quoci saare rannal(Gulf of Thailand) kangeid lihaseid slime ees hiiglaslik pilv, mille sees yhel ajal tousev paike ning sahvatav pikne.

Ho Chi Minh  

Ho Chi Minhis toimus eestlaste kokkusaamine. Kaidi saabus Austraaliast ning Anni ja Toomas Eestist. Vaatasime ar

a linna vaatamisvaarsused, millest koige tahelepanuvaarsem sojamuuseum, mis pea sama oovastav, kui Pol Poti reziimile pyhendatud muuseumid Phnom Penhis. USA Vietnamisojaaegsest pommirahest ja selle tagajargedest on pohjalik fotoreportaaz, mis ei tohiks kedagi, isegi mitte paadunud sodade pooldajat, kylmaks jatta. Vaararenguga lapsed, moondunud kehad, ameeriklaste laibad, vietnamlaste laibad, USA sojavaelane, kes hoiab voidukalt kaes vietnamlase lagunenud keha, lood sojavaelaste julmustest, mis muuseumist lahkudes jatavad kummitama ainult yhe motte – soda teeb koigist voitlejatest koletised ning taidab kannatajad viha ja inimvaenuga. Pole oluline kumb pool , vaen tekitab vaenu ning kaotusvalu ihkab kattemaksu.

Mekongi delta ja paikseline Phu Quoci saar

Can Tho linn. 5h loksumist Ho Chi Minhist ja … siia me kyll ei plaaninud tulla ehk jalle vales kohas. Kuidas see nyyd nii sagely juhtuma on hakanud? ☺ No polnud hullu. Linn kyll suurt jalge ei jatnud, kuid toenaoliselt ei oleks seda ka Ving Long teinud. Tegime ohtuse paadisoidu ja hommikul kaisime ujuval turul, loksudes 3h paadis korvetava paikse kaes voideldes paiksepistega..
Rach Gia. Kohale joudmiseks tuli labi teha pea surmasoit. Sellist bussijuhti pole enne nainud. Markus karjus tagant pingilt yle bussi, et ta hoogu maha votaks, aga see mojus ainult 5 minutiks. Ma vist ei maininud enne, aga Laoses nagime teel bussivrakki, mis oli umbes maani maha polenud ja kaks juhti istusid onnetute nagudega korval (inimesed vist viga ei saanud. Toenaoliselt pole nad lihtsalt kustutusvahenditest kuulnud) ja see mupilt ei teinud olemist kuidagi kindlamaks. Lisaks hullule juhile haises buss korralikult kala jarele. Joudsime ikka onnelikult kohale ning tahistasime seda kohalikku kala ja riisijookidega.
Phu Quoc. Kui te tahate Kagu-Aasias leida vaikset saart, kus kymneid kilomeetreid in

imtyhje peene liiva ning sini-sinise veega randasid, siis Phu Quoc on yks sellistest

 kohtadest. Lisaks allpool kirjutatud looduse vaatemangudele sattusin piknikule koos kohaliku kalamehe ja ta pojaga. Kaisin pildistamas ning ahistasin neid natuke kaameraga. Kui minema hakkasin, kutsus onu mind tagasi ja naitas kandilist kala (kivikala?), mille yle ta ilmselgelt uhkust tundis ning kutsus nendega 30m eemale palmide alla puutud kalasid-krabisid kypsetama ja sooma. Istusin maas, punased sipelgad tagumiku all, soin imemaitsvat kala ja join mingit jooki. Koik oli vaga kena ning isegi paar sona onnestus vahetada, kuid kui viipekeeles hakkasid tulema kysimused, et kas ma abielus jne, siis tundus paras aeg tanada ja astuma hakata.

Loodussymfoonia kahes vaatuses

Sageli on koige ilusamad asjad siin maapeal ning koige suuremad emotsioonid tasuta. (kui mitte lennupileti raha arvestada ☺ ).
1.vaatus. Istume Kaidi, Anni, Toomase ja Markusega Phu Quoci rannal. Taevas sysimust, ainult helendavad tahed. Paar tundi parast sydaood laksime oisele suplusele ning jargnev oli koige kaunim etteaste, mida olen nainud. Taielikus vaikuses ning soojas vees jargnes igale meie liigutusele imeline vaatemang, kui kaetomme toi kaasa sysimustas vees satendava planktoni vihu ning sukeldudes sahvatasid helendavad tapikesed slime ees. Kui liikumatult seistes ei nainud oma nabagi, siis sukeldunud kaaslast nagi kahe meetri kauguselt helendades lahenavat. Koik see tekitas tunde nagu aeg peatuks ja meie muutuka haldjateks, kes sygavas oos unenagusid voluvad.
2.vaatus. Sama rand, ca 24h hiljem. Iga paari minuti tagant muutub must taevas heledaks ning valk sahvatab labi pilve voi risti alla mere suunas ja hetkeks on terve maailm tais kollakas-roosat valgust. Naljakas, kui kerge on kaks tundi istuda ja oodata valgusahvakaid ning iga kord kiljatada nagu naeks valku esimest korda elus, samas kui 2h keskparase ponevusfilmi peale ei reageeri teinekord ykski keharakk.

16.-25.marts Laosest Vietnamini

Nii nii. Lumi tuli maha jah? :) Siin mitte sinna poolegi. Me oleme viimase nadalaga oluliselt lounasse liikunud ja tulemus on nyyd siis kaes. Keskpaeval oues olla ei kannata. Ca 35 kraadi - juuksed karssavad, peanahk karssab ja aju k

arssab. 10 paevaga soitsime Laosest labi Ida-Kambodza Vietnamisse ja jargnev pikk pikk pikk lugemine on moningaid loike ja motteid rannakust.

4000 saart ja eksinud eurooplased

Louna-Laoses asuv piirkond, kus Mekongi keskel on sadu vaiksemaid ja suuremaid saari (kutsutakse "4000 saart"), on yks riigi kaunemaid piirkondi ning joel asuv Khonphaengi kosk-karestik Mekongi voimsamaid vaatepilte. Joudsime oma esimesele saarele ja jargmisel paeval selgus, et oleme elanud 24h valeteadmises. Tahtsime minna Don Khonile, aga joudsime Don Khongile. No mis hada on koikidele saartele sarnaseid nimesid panna? Enne val

gustumist juurdlesime tykk aega, miks koikidel kaartidel on jogi valesti joonistatud, kuni jargmisel paeval tahtsime uuele saarele minna ja paadimees teatas, et sinna on 2h tee... samas, kui meie yritasime talle selgeks teha, et Don Det asub Don Khoni korval. Tegelikkuses asubki, lihtsalt meie ei olnud Don Khonil. No igatahes Don Det on paradiis (don Khoni turistiosa on selle vasta

nd). Taielik rahu. Kell 10 on kottpimedus (ei mingit elektrit), pane ainult jalad Mekongi ning kuula loodushaali. Ilus.

Piiriyletus Kambodza stiilis
Meie kotid lendasid vaikese bussi katusele ja meid saadeti teise bussi. "Loomulikult lahevad bussid samasse 

kohta. Mis kysimus.". Ootasime siis 30min piiripunktis oma kotte. Ei miskit. Ahvardasin bussijuhi pantvangi votta. Lopuks onnestus tal teise bussi juht telefonil katte saada ning selgus, et nad otsustasid teise piiripunkti minna! ??? Viisa edukalt passis ja teisel pool piiriposti ning jargnes matemaatiline ylesanne. Moelge kaasa. Piiripunkti tuli 3 vaikest inimesi tais bussi - ca 30 inimest. Piiripunktist edasi laheb 2 bussi ja endiselt ca 30 inimest ning sihtpunkte on 3 e

rinevates Kambodza osades. Kuidas lahendada olukord, kui inimesed ei ole nous tunde vaikeses bussis seisma voi teiste syles istuma, kui autojuhid on paanikas ja transpordi korraldaja on kyll firma omanik, kuid ei 

vastuta autode eest (autojuhid vastutavad, aga ei tea seda) ning teatab koigile kysijatele, et ta kais ka lihtsalt Laoses puhkamas. Lisainfo: keskpaev, yle 30 kraadi asfaltteel ja kuhugi pole varju minna. Reisijad kaituvad erinevalt - kes passib nii sama; kes karjub koigi peale; kes teeb pilte; kes hakkab organiseerima inimrivisid sihtpunktide jargi. Lahendus: sailitada rahu ja kannatlikkus.... ootame tunni, kuni autojuhid saavad aru, et on vaja kolmandat bussi ja organiseerivad selle. Kahtlustan, et piirikond 

trolorid tegid erandi ja lasid yle piiri auto, mis ei oleks tohtinud yle saada.
Lisaks eelnevale laks ca 10 minutit hiljem yhe bussi rehv katki ja passisime veel natuke korbepaikeses. Onneks meie sihtpunkt oli peatselt parast piiri, samas kui osasid ootas ees veel ca 6h teekond. Minu kaastunne. Pooled neist oleks voinud juba sel hetkel narvihaiglasse saata.

Kambodza mu arm

Midagi ei ole teha. Tulin tagasi ja veendusin, et Kambodzal on koht mu sydames. Maailma suurim religioosne kompleks - Angkori templid; masendav ajalugu, mis samas tekitab tunde, et igal inimesel, hoonel ja kohal on oma lugu raakida; sobralikud inimesed; Kagu-Aasia koige kaunimad budistlikud templid ja nyyd leidsin linna nimega Kratie Mekongi aares, kus vilksavad joedelfiinid (Mekongis alles ainult ca 300. Satuvad pidevalt kalurite vorkudesse voi roovpyydjate saagiks) ning mille aares on imearmas kyla, mis on yhel ajal tais nii sagimist kui rahu, kus tee on aaristatud puude alleega ning majad luitunud pruunid,sinised, roosad. Kus paikeseloojangul lendab linnuparv yle Mekongi ning paadimehed raiuvad tee aares hiiglaslikust palgist voistluspaate.

Khao San road Phnom Penhi moodi.

Seal nad siis on. Motlesingi, et kus koik need karvased ja sulelised lobujanulised randajad Kambodzas oma vajadusi rahuldavad. Kuna eelmine kord oobisin keset kohalike piirkonda, siis seekord otsustasime uurida, kuidas elu jarve ymber on. Ei jaanud kauemaks kui yks oo. Phnom Penhiga pole midagi pistmist. See on nagu vaike linn keset linna, kus on ainult Khao Sani (tanav Bangkokis) turistid, voorastemajade tootajad ja 

tuk-tuki ning rolleri mehed. Tuk tukis ohtul piirkonda sisenedes sosistavad rolleri mehed tuk-tuki korval "mrhna?". Korv harjub peagi ning kuuleb siis juba selgemalt - "marihuana?". Seda yllatavam oli, et leidsime armsa kylalistemaja, mis ehitatud jarve kohale, kus lilled ja lihtsalt hea olla, aga siin kohal ytlen, et - ARGE minge kylalistemajja nr 9! See selleks, et tapvalt palav on magada - harjunud. See selleks, et kui toa ukse lahti tegin (Markus oli vannitoas), tuli mulle uksele vastu ja ytles "tere Helen" mutantprussakas, keda Markus seejarel 5min mooda tuba taga ajas ja peksis, kuni uks avanes ja vigane prussakas jarve lykati. No mida on neil vaja lambivalguses ringi ronida?! 

Aga ka see ei ole pohjus, sest prussakaid leiab ikka aegajalt. Pohjus on tootajates, kes on ignorantsed laiskvorstid. Ma ei ole nii halba teenindust kunagi kohanud. Nad lihtsalt eiravad. Andsime pesu neile pesta ning kui meid ka teise paeva ohtul eirati ning pesu tagasi ei tahetud anda (me ei elanud enam seal) , pidime lopuks ahvardama, et kui meie trussikud, pyksid ja T-sargid kohe valja ei ilmu, siis "tuleme juba teiste inimestega!". Kui Markus seda ytles, motlesin , et tahab kohaliku tuk tuk maffia ajada meie pesu tagasi noudma, aga ta motles rohkem politseid. Igaljuhul suhteliselt masendav olukord. Pesu toodi kohale ja esimest korda elus tunnen, et kirjutaks igasse maailma blogisse, et arge minge sinna kylalistemajja!

Ho Chi Minh
Ollallaaa. No vot see on linn :). Kitsad tanavad, miljonid rollerid, templid, kirikud, muuseumid, kohvikud, poed, pargid. Tee yletamine on adrenaliin ruudus, sest valgusfoore praktiliselt ei ole ja kui pool teed onnestub yletada, siis syda peksab, sest nyyd oled lihtsalt ymbritsetud ca 100st rollerist ja jaab loota, et koik sind ikka naevad. Esimesel teeyletusel haaras ca 70aastane naeratav tadi mu varrukast kinni ja praktiliselt talutas mu yle tee :). Ohtul seisime ylekaiguraja alguses, kui suur parempooret tegev dziibijuht andis meile marku: "astuge paar sammu tagasi, ma ei mahu poorama"! Haara oma peast kinni ja karju, aga ega see kedagi ei huvita. No igatahes yhe paeva pohjal voiks oelda, et sympaatsem, kui Bangkok ning elavam, kui Vientiane ja Phnom Penh, huvitavam ning kaootilisem kui koik eelnevad, raakimata Kuala Lumpurist ja Singapurist. Ho Chi Minh on Vietnami suurim linn, kuid mitte pealinn (Hanoi). Linn oli seda Prantsuse koloniaalperioodi ajal Saigoni nime all.


Nii sama

Laoses jalutas mu kael miniatuurne sipelgas. Jalutas ja pissis... Ise peaaegu nahtamatu, kuid piisavalt tige, et mu kasi kyynarnukini paiste ja sygelema ajada. Siinkohal teen reklaami kreemile nimega Beta-Dipo, mis aitab allergiate, sygelemiste ja igasuguste putuka hammustuste vastu. Olen edukalt katsetanud voodiputukate ja sipelgate jms korral. Toeliselt hea kreem :)

Tellisin Kraties veini. Parast seda kui tuvastasime koos ettekandjaga, milline kolmest punakat vedelikku sisaldavast pudelist on vein, toi ta mulle lauda klaasi koos ca 4cl veiniga. Laksin leti juurde ja teatasin, et sobib kyll. Ta vaatas mulle otsa ja ytles, et tore... Siis joudis kohale, et ta on lihtsalt harjunud koiki alkohole 4cl kaupa valama.

Kerjused, kodutud, lapsed, vanemad, invaliidid, terved... Phnom Phenis on raske.

07.-15.marts Phonsavanist Pakseni

Jalle laupaev. Ma ei saa aru, kuidas saab iga kolme paeva tagant laupaev olla... ja kuidas on voimalik, et juba on marts ja miks mul on tunne, nagu see koik oleks unenagu, mis yhel ilusal paeval ohku haihtub ning avastan, et reeglid on jalle muutunud ja mammona kummardamine taas pohitegevus, religioon ja onne alus. Kui aus olla, siis on minust taiesti inetu sellist juttu raakida, sest kerge on Laoses tunda, et rahal pole tahtsust, kui sul on paar miljonit kipi taskus samas kui kohalik teenib kuus keskmiselt 500 000 kipi. Kommunistlik riik, kus koik on vordsed? Kuigi poliitikat tanaval ei tunneta, siis vordsusest on asi kaugel. Magikylades elavad enamus rookatusega ning palmilehtedest seintega uberikes, pead ja jalad koos ning voib ainult aimata, kuidas vihmaperioodil elu sellises "majas" on. Meie turistid teeme naeratavatest inimestest pilti ja ahhetame, kui onnelikud nad ikka paistavad, ise nii vaesed. Ei ole veel kohanud kohalikku, kellelt kysida kas ta on onnelik (enamus magedes inglise keelt ei raagi), aga pakun, et nad lepivad sellega mis on. "Ignorance is blessing"? (vabandused, aga teadmatus on onnistus, ei kola nii hasti :). Kas leppida olukorraga ja olla onnelik sellega, mis on voi tahta rohkem? Koguaeg rohkem? Kui me oleksime rahul eluga koopas, siis me laliseksime endiselt arusaamatult ja tantsiksime ymber lokke? (ah jaa jaanipaeval me ju teemegi seda:). Igatahes, ei peaks keegi elama sellistes tingimustes, onnelik voi onnetu. No jalle valgub jutt laiali... igatahes, kuna ma ei teadnud Laosest enne midagi, siis moned ...

... motted, tunded Laosest parast 3 nadalat

Iga riik on tais vastandeid. Laos pakub neid ohtralt. Magine loodus koskede, koobaste, dzunglite ja riisivaljadega. Teeaared tais prahti ning korvalises piirkonnas endiselt oht miinile astuda (olenemata sellest, et ameeriklased Laoses ametlikult soda ei pidanud langes siia ligi 2 miljonit pommi). Toesti sellist olukorda, et koik praht lendab bussiaknast valja ja monel juhul naeb ka koduaed valja nagu prygimagi, ei ole mujal marganud. Inimesed, kes olenemata oma elamistingimustest naevad valja puhtad ja hoolitsetud; perekonnad, kelle jaoks puhtus on umbes kuuendajarguline. Sook ja jook, mis ei ole nii kindlalt eristuv, kui Tai kook, kuid jaab meelde oma nuudlisupi, mis ei vea kunagi alt ning Lao olu ja viskiga - viimane kindlasti mitte parim maailmas, aga kohalikel aitab sageli meele roomsana hoida. Hetkel on kuiv hooaeg ja maa januneb vihma jarele. Lounas on rattaga soites tunne nagu korbes. Sellistes tingimustes kuulutaks meie tuletorje valja yleriigilise haire olukorra, aga kohalikud poletavad hoopis kulu. Ma ei joua ara imestada, et nad veel tervele riigile tuld otsa ei ole pannud. Tundub, et alates naistepaevast on koik otsustanud abielluda - igas linnas igal ohtul paar suurt pulmapidu voi siis istutakse lihtsalt paev otsa laua taga ja ryybatakse. Nagu vanem Lao mees bussis ytles - koik ootavad vihma, seni pole miskit muud teha, kui istuda ja juua. Bussipileti osas tegin neile ylekohut. Kohalikud toesti maksavadki ca 8dollarit pikema otsa eest, mis on vaga kallis lobu.

Tegemised nadala jooksul

Phonsavan - loksusime tunde Kesk-Laoses asuvasse koledasse linna, kus iseenesest ei ole suurt midagi teha, kuid mille keskusest paar kilomeetrit eemal asub "Plain of Jars". Arvatakse, et ca 2000 tagasi sattusid/meisterdati sealsetele kyngastele suured kivianumad (inimese suurused), kuid teadlased ainult oletavad, et seda tehti riisi voi viski vms hoidmiseks, tegelikult ei tea keegi kust voi miks anumad tulid. Selliseid valjasid on ymberkaudu mitukymmend.

Kui koik laheb nihu - istusime kella 8st juba bussis, et lounasse soita. No sai ju kysitud, et buss laheb sinna kuhu tahame, aga...ei lainud. Vientiane (pealinn) laks. Kell 9 saime liikuma ja ca 10 kui kontrolor tuli piletit kysima selgus, et vale suund. Mis siis ikka, plaani muutus. Buss oli pilgeni tais. Vahekaigus plastmasstoolid ning terve buss oksendas (liialdus). No vahemalt Markuse korval istus Laose koige kasimatum perekond naeratades, samas, kui nende tytar terve tee kilekotti oksendas (Markus on natuke tundlik lohnade ja mustuse suhtes :). Pissipeatus tehti u 10 min peale bussijaamast valjumist tee aares. Ning u 17 min peale valjumist tee aares jne, aga kui me joudsime linna, kus mul oli voimalus normaalsesse seintega varjatud ruumi kykitama minna, siis oli jarsku hirmus kiire edasi minna. "Piip piip - tule juba aeglane Falang!" ja ma olin nii naljane ning joudsin ainult 4 tillukest banaani osta, samal ajal kui bussi turvamees oma automaatrelvaga mu korval seisis a la "sa ei nae, et meil on kiire?". Nii siis nyyd olime me molemad naljased ja mitte vaga roomsad ja enam mulle ei tundunud nii naljakas, kui Markus pomises oma pinginaabrite yle. See soit oli loputu. Vahepeal otsustas ka Markuse istme seljatugi pooleks minna, mis tervet bussi lobustas ning eriti lobus oli kell 8 lopuks Vientiane jouda ja iga kylalistemaja ukselt lugeda trykitahti "FULL", "FULL", "FULL". Lopuks leidsime 12 dollariga yhe rapase kylalistemaja. Kirjeldus kolab ehk hullemalt kui oli, aga teab mis mee lakkumine ka ei olnud :)

Lopuks lounas (Ban Na Hin) - soitsime rolleril ca 1.5 h mooda auklikku tolmust teed (kui poole aasta parast lahete on ehk asfalt - ehitus kais), et teha soit joel labi 7km koopa. No Tham Kong Lo on ikka voimas kyll. Kohati ca 30m korgune koobas mojub kui katedraal.Kuna kuival perioodil vett vahe, siis tuli paris sageli paadist valja ronida ja tagasi (nagu sojavaes treening vist) ning kui siis paat jalle pilkases pimeduses (ainult 2 taskulampi) peatati, selgus et see "propeller", mis paati edasi veab on pooleks lainud. Seisime siis seal noutult. 2 paadimeest naersid ja suitsetasid pooled Markuse suitsud ara. Peagi ilmus nahtavale valgus ja tyhi paat, mis noustus meid edasi viima. Tore oli. Ah jaa vasitav oli ka. Paadid on kitsad, pikad ja madalad (tasakaal kaob kergelt). Tagasi teel tundsin jarsku, kuidas paat tasakaalu kaotab ja paadimees mu olast haarab. No mul ei ole kunagi magamisega raskusi olnud :) Jain tukkuma ja hea oli, et ta mu riietest kinni haaras. Jargmisel paeval oli adrenaliiniks kylalistemaja ahvi eest ara jooksmine, kes rongas silmadega yritas, kas mu sober voi vaenlane olla. Ei hakanud kontrollima.

Savannakhet - natuke suurem linn lounas. Lopuks ujusime Mekongis, mis enamasti naeb valja nagu prygikast (kylade, linnade juures), aga parast jalgratastel ca 35kraadi kaes "korbe" labimist leidsime talutavalt puhta koha ja jahutamise ning pohimotte parast sai Mekongis ujutud.

Pakse - rolleril labi Paksongi ning ca 15km edasi on imearmas kyla, kus peatusime, et uurida, milline see kohvipuu siis valja naeb ja vett osta, kuid lopuks jaime paikseks - mangisime kohalike lastega plastmasspalli (kam po?) ja soime nuudlisuppi ning yritasime kohalikega vestlusesse astuda (raskendatud).

Vot sellised lood siis siin pool. Yritan meilide ja piltidega tegeleda jargmises linnas. Liigume labi Kambodza Vietnami suunas, kus loodetavasti ca 26ndal Kaidiga kohtume ja siis juba kolmekesi riiki avastama laheme. Kallistan ja musitan! Helen