Esmaspäeva hommikul veetsin kaks tundi, kätes ca kilone raskus ja mõlemal õlal tõenäoliselt veel rohkem (et ma ikka põhja vajuks, mitte tagumik püsti pinnal ei hulbiks), basseini põhja sukeldudes ja sealt jälle pinnale vibades. Miks keegi midagi sellist teeks? No ikka et lahedaid pilte saada :) Pildistasin esimest korda elus vee all ühte tuttavat tantsijat.
Terve suur ujula oli ainult meie päralt peaaegu tasuta! Uskumatu! Vee all pildistada on umbes sama, mis vee peal tehnilises mõttes, lihtsalt esimesel katsel paarkümmend korda raskem. Esimene probleem oli selles, et ma igakord, kui üritasin sukelduda, pinnale ulpima jäin. Assistent Markus :) hankis mulle õlgadele mingid kummist raskused, tänu millele ma sulps põhja vajusin. Sellega lahenes ka teine probleem, sest enne olin nii ametis enda stabiliseerimisega, et ei saanud õieti kaamerassegi vaadata. Tekkis aga kolmas mure. Konsentreerusin põhjas nii pildistamisele, et paaril korral oleks nagu võõras hääleke peas hüüdnud "hallooo, kuidas oleks õhuga?" ja järsku tundus pinnani 100 meetrit. Kogu see üles alla jõnksutamine, vees raskustega balansseerimine ja hinge hoidmine võttis nii läbi, et peale kahte tundi sain ainult hingeldades öelda - finito. Lahe oli ja novembris tuleb uus sessioon, kus loodetavasti saan fotograafiliste ja mitte sukeldumis probleemidega tegeleda :D
Järgmisel pärastlõunal liikusime minibussiga 160 km mööda rannikut kirde suunas Paraty'sse. Väga sümpaatne koloniaallinn, mis on ääristatud vihmametsade ja troopiliste saartega. 17.sajandi lõpul oli linn Rio de Janeiro piirkonnast kaevandatud kulla ekspordisadamaks Portugali.
Nüüd nägin igal tänavanurgal turiste, ainult et kummaline oli see, et kõigil neil olid proffikaamerad. Seejärel igal tänaval fotonäitused. Väga sümpaatne linn :) Lõpuks, kui ühest lahtisest uksest kaamera käes sisse vaatasin, poodiumil 8 inimest rääkimas nägin ja saalitäit rahvast ning uksel mees mind sissekutsus, hakkasin arusaama. Paratys toimus rahvusvaheline fotonädal. Super, ainult et portugali keeles (v.a osalejatele vajadusel tõlge). Et arusaada, mis täpsemalt toimub, kõnetasin tänavanurgal ühte gruppi inglise keelt rääkivaid inimesi. Üks tüdruk oli tore ja andis mulle osalejate üritusekataloogi ning seletas mis ja kus.
Järgmisel päeval tegime oma reisigrupiga (mina, pruutpaar, peiu isa naisega ning pruutpaari 2 sõpra) väljasõidu paadil troopikasaartele. Sinine taevas, päike kõrvetamas, reisi parimad caiperinjad (lemmik on endiselt traditsiooniline laimiga, aga passionfruit on ka päris hea), värskendav ookean.
Rio de Janeiro
Brasiillased räägivad Riost ainult ülivõrdes, paljud tuttavad, kes seal käinud nimetavad Riot oma lemmik linnaks terves maailmas. See on päris palju ootusi ühele linnale või mis?
Sõit õhtupäikeses mööda rannikut Riosse oli paeluv, kuid mida lähemale jõudsime, seda hullemaks läks liiklus ja seda hilisem õhtutund oli. Äärelinnad ei andnud kuidagi Rio võluvusest märku. Olin väsinud. Möödusime Copacabanast (tuntud rand kesklinnas), kus hilistundidel mängiti rannajalgpalli ning mõtlesin vaid "jah väga tore, rand linnas - väga eriline".
Järgmisel hommikul oli otsesõit Lunastaja Kristuse kuju juurde, mis asub 700 m kõrgusel merepinnast ning on oma 39,6 meetriga maailma suurim art deco stiilis skulptuur (skulptor prantslane Paul Landowski). Kuju ehitati 9 aastat ning avati 1931.a. See maailma suuruselt 5 kuju on see, millega enamus tõenäoliselt Rio't seostavad. Tõesti võimas ja kuju jalamilt avanev vaade üle Rio on suursugune. Järgmiseks n.ö Suhkupeamägi, monoliit, mis uhkelt kõrgusesse tõuseb ning kuhu tippu viib 1400 m pikkune köisraudtee. Suhkrust rääkides. Brasiillased söövad väga palju suhkrut. Hommikusöögilaual on alati kõikvõimalikud koogid, šokolaadi saab siit ja sealt, pudingud, caiperinjad jne jne.
Minu viimasel õhtul Brasiilias sõime churrascaria's (brasiilias restorani tüüp, kus makstakse rootsilaua põhimõttel ning lisaks salatibuffet'le, toovad kelnerid lauda kõikvõimalikke grillitud lihasid. Soovitan soojalt), kuulasime Lapa (piirkond rio kesklinnas) baaris bossa novat ja sambat ning kes oskas, see tantsis :) Viimasel hommikul käisime Copacabana rannal, kus oli suhteliselt vaikne (pole veel hooaeg ja kohalikud olid tööl) ning hoolimata päikesest oli jahe.
Keskpäevaks oligi käes aeg kohver võtta ja lennujaama sõita. Kahju oli, et Rio reis nii lühikeseks jäi, aga maigu sain suhu. Kelly ütles veel enne sõitu, et ma hakkan tõenäoliselt Rio't igatsema ja tal on õigus. Selles linnas on midagi, mis tasapisi sinusse poeb ja vaikselt tagasi kutsub, lubades rohkem ja rohkem. Õigemini terve riik. Brasiillased on väga avatud ja sõbralikud. Sõbra sõpra kallistatakse nagu sõpra, keda pole ammu näinud. Nad räägivad palju palju ja naeravad ja nutavad, söövad hästi ja tantsivad päeva õhtusse.
São Sebastião on tuntud oma kaunite randade poolest ning on populaarne suvituskoht eelkõige São Paulo elanike seas. Viimane on suurim linn Brasiilias, kuid nagu paljude riikide puhul, ei ole tegemist pealinnaga. Brasiilia pealinn on Brasília, mis ehitati alles 1950ndate aastate lõpul kõigest 41 kuuga keset Brasiiliat n.ö tühjale kohale. Linna planeeris riigi peaarhitekt Oscar Niemeyer, kellest ei saa Brasiilias ei üle ega ümber. Kõikides suurlinnades on tema loodud töid ja talle pühendatud muuseume (Niemeyer on hetkel elus ning 103 aastane).
Tagasi rannikule, nii siis, need kaunid rannad olid suht tühjad, sest 3 päeva jooksul, mil me seal viibisime oli ilm tormine ning päike näitas end vaid hetkedeks. Lisaks sellele näitas ilmateade Zürichis ainult päikest ja 25 kraadi! No jah, ega me siia ju päevitama tulnud. Laupäeva hommik algas pruudi ja pruutneitside iluprotseduuridega, samal ajal kui peig koos oma vanematega lähedal asuvale saarele väljasõidu tegi (käsuga hiljemalt kella üheks tagasi olla). Kõik laabus sujuvalt ja olin üllatunud, et Kelly, kes muidu muretsejatüüp, nii rahulik on. Kell pool kaks läks siis aga lahti. Helistas naine, kes pulmapeo eest vastutab ning teatas, et toolid ei ole tulnud ja see ja teine asi on tegemata. Peigmees saabus kell kaks ning valati emotsioonidetulva ning kriitikaga üle (suht nagu venetsueela seebiooperites). Lahkusin võtteplatsilt, et koos kaamerameestega varem kirikus olla. Kirik asus ookeani kaldal ning oli (filmimeeste arvates väga väike) minu arvates nii suur kui üks keskmine kirik Eestis.
Enne tseremooniat tuli päike välja ning kõik oli suureks etteasteks valmis. Kirik külalisi täis, peig altari ees, vasakul ja paremal kokku 6 paari, peauste juures kaks meest trompetitega, üleval muusikud alustamas esimeste nootidega. Mis järgnes oli romantiline-draama kahes vaatuses. Muusika oli nii võimas ja emotsionaalne, et terve kirik nuttis juba enne, kui pruut sisse tuli. Kaasaarvatud peig, kes nähtavasti võitles voolavate pisaratega. Kiriku ette jõudis 50ndatest auto pruudi ja lilleneiuga, kes ka juba nutsid. Tseremoonia ajaks rahunesid kõik peale peiu maha, kes nägi kuni lõpuni välja, nagu oleks tegemist matustega. Tseremoonia oli ilus ja mis kõige toredam lühike. Ei oleks kataloliiklikust pulmast oodata osanudki, olin valmis, et läheb nagu juudipulmas, kus tseremoonia üle 2 tunni kestis. Nii siis tseremoonia läbi ning külalised liikusid edasi peokohta. Peig, kelle Šveitsi magu neid suuri tundeid seedida ei suutnud, läks wc-sse ja ma pildistasin õnnelikku pruuti. Esimese vaatuse lõpp.
Peig kogus end ning pulmapidu võis alata. Troopiliste lillede ja palmidega kaunistatud ruumis pakuti erinevaid jooke ning sööke, mis sulasid suus. Caiperinja baar oli kõigile soovijatele terve õhtu avatud. Võib-olla just seetõttu, võib-olla lihtsalt inimlikust eksimusest, ei märganud peiu isa peale grupipilti, et ruumi seina ääres on kaunistuseks valgustamata jõeke. Üks hetk käis lihtsalt plärts ja jõekesest tuli välja üleni märg, lõhkise ülikonnaga mees. Pidu võis jätkuda.
Kella üheks oli pulmapidu pärast tantsu ja naeru ühelpool.
Lõpp.
