Nii esimene kohtumine assisteerimise asjus on edukalt möödunud. Peale Portugalist tagasi tulemist, saan shootingutele kaasa minna ja tasapisi assisteerida. Tegemist ei ole siiski püsiva assistendi töökohaga ja nii sobib hetkel väga hästi, sest siis saab erinevaid fotograafe sama-aegselt assisteerida, pluss isiklikke tööotsi teha.

Meil on täna 28 kraadi sooja. Järve pind sätendab enneolematult lainekestel murduvate päiksekiirte käes. Seda pilti teile jäädvustada ei saa, sest kaamerat ei viitsi ju koguaeg kaasa vedada. Fotograafi raske elu :D Siinkohal...hõõrun pudelit, millest tuleb välja džinn ja soovin talt väikest kaamerat, mida saab normaalselt kotis kaasas kanda. Vastust ei tule, lihtsalt terve laud on džinni täis... tean, tean - ise ka ei suuda uskuda, et nii naljakas olen... üleväsimus.

* * *

Suhtlen ühe firmaürituse pildistamise asjus prouaga, kelle perekonnanimi saksa keelest tõlgituna tähendab mõttetust. Nii siis kirjutan koguaeg :

Lugupeetud proua Mõttetus,

tänan, et Te ....


No vot.

Tervitustega Küllele

Tähelepanu, valmis olla, ma kirjutan! Esiteks, kuna Külle mind noomis ning teiseks kuna tundus, et võiks kirjutada. Käisin Eestis - kodus. Tahate teada, mis tunne see on? See on nagu üritaks 10 päevaga teha kõike seda ja näha kõiki inimesi, nagu kunagi umbes 4 kuu jooksul (kunagi = ca 1aasta ja 10 kuud tagasi) ning sellele lisandub kahekordne hingesegadus, sest ühest kodust teise minemine ja sama 12 päeva hiljem on selline rõõmu ja kurbuse segu, et annab alles seedida. Väidetavalt ei lähe see tunne ajaga paremaks. Eks näis. Mis aga igakordse "kodus" käimisega kaasneb, on totaalne energialaeng, rahu ja rõõm. Kõik on hästi. Enamus teise kodu lähedasi on taas nähtud. Kuuldud, kuidas läheb. Lihtsalt koos oldud. Piisab ka natukesest. Alati on tunne nagu oleks just paar päeva või nädalat tagasi rääkinud ja kohtunud. Võib-olla seetõttu ongi see ühest kodust teise minek nii raske, sest üks pool arvab, et kõik on ju nii, nagu alati olnud ja teine pool teab, et ei ole. Aga aitab draamast :)

Ühesõnaga sain energialaengu ja olen siin minu jaoks paari väga hea fotograafiga kontakti võtnud, assisteerimise teemal. Homme hommikul saan ühega neist kokku. Ta teeb valdavalt portreesid kõikidele suurematele nädalalõpu-, majandus- ning marketingiajakirjadele. Teine, kellega ühendust võtsin, teatas mulle väga meeldivalt, et ta elab nüüd NY'is ja kui Zürichis ka tööots on, siis ta töötab ainult assistentidega, kellel on vähemalt 5aastane erialane töökogemus (ok see on mõistetav, aga ikkagi ajas naerma). No ma ütlesin, et võib-olla ma siis kirjutan 2015 :). Hinge ma kinni hoida ei kavatse.

Nädalavahetusel olid Šveitsis kohaliku farmerite spordiala suurvõistlused. Markus näitab mulle hommikul ajalehe pealkirja väga tähendusrikka näoga. Ma loen "..et nüüd on siis uus Schwingerkönig (schwingerkuningas) leitud".. Mõtlesin, et miks see peaks nii tähendusrikas uudis olema, et üks 20.a poiss on nüüd uus Šveitsi swingerite(-klubi???) kuningas. Lausa esilehele panevad selle uudise. Jõudsin päris pikalt vaadata ja mõelda, kuni pilti nägin. Punkt 1. 20. aastane, kes on 190cm pikk ja kaalub 101 kg on vaevalt poiss. Punkt 2. Schwingen ehk šveitsi-maadlus on siin suur rahvussport, mille finaali käis nädalavahetusel üle 40 000 inimese vaatamas. Kuna me juhtusime eelmine aasta ühte väiksemat võistlust nägema, tahtis Markus mulle lihtsalt näidata, et nüüd suurvõistlus oli...ei midagi enamat ning ei mingeid swingereid. Ikkagi kohuke. (muidugi nagu ma oma foto kommentaarist loen pidasin ma eelmise aasta üritust zwingen'iks, mis ei olekski ehk nii paha nimi sellele spordile. Schwingen - keerutama, zwingen - sundima, jagu saama).

Ok nüüd vaja edasi tegutseda. Olge tublid ja tervitused kõigile! Ja kirjutan paari kuu pärast jälle! :)