Cagle.com Foto: Cardow, The Ottawa Citizen

Pelmeenid, tatar ja hapukoor

Üle 2 aasta olen Zürichis elanud ja alles nüüd jôudsin vene toiduainete poodi! Väike ja suht nôuka stiilis, aga mis seal riiulitelt leiab! Pelmeenid, marineeritud tomatid, sprotid, tatar, hapukoor jne jne. Mul hakkas suu vett jooksma ja pigistasin silmad hinnasilte vaadates kinni. Müüja on lätlane, kes esialgu arvas, et ma olen šveitslane (ma ei hakanud ju vene keelt purssima, vaid alustasin kohe kindluse môttes saksa keelega. Kui ta aga rääkis stiilis nagu ma ei oleks kunagi ôiget hapukoort söönud (siin on poodides hapukoor, mis suht ok aga maitselt jääb meie omale alla), siis ütlesin, et tulen Eestist. Vastuseks tuli "Tere!". Nii tore :) Ühesônaga ostsin testimiseks ühe hapukoore, paki tatart (siinne tatar ei kôlba süüa) ning loomulikult pelmeenid! Mmmm head isu!

Karvased ja sulelised

Ôllepruulimise reportaaz kell 1 öösel. Jäätmetöötluskeskuse ehitusel varustusega selg ees mööda kitsast raudredelit maa-alusesse tunnelisse pildistama minek. 6 nädalase beebi portreed (paar tundi peale ehituse f0tosid). Uus sats poliitikuid. Mõned roosid. Nädal oli kirju - just nii nagu mulle sobib. Nimekirja oleks saanud veel pankurite ürituse lisada, kuid samal päeval peale ehitust ja beebit tundus see liiast, sest peale ehitusel portreede tegemist pidin endale 3 tassi kohvi sisse kallama ning minu välimus oli esinduslikust väga kaugel. Unetunnid on olnud lühikesed ja rutiinivabad. Pöidlad pihku. Jaanuariks küsitakse ühele suurele tööotsale hinnapakkumist, mille saamise korral oleks ka edaspidi igakuiselt väikesed tööotsad garanteeritud. Aga sellest täpsemalt, kui selge, kas saab asja või mitte.

Laupäeval käisime "You will meet a dark tall stranger" vaatamas. Woody Alleni uus humoorikas linateos. Kerge ja meeleolukas. Hea peale pikka tööpäeva pead tühjendada.

Ciao,

Sisenen rongi ja hakkan teisel korrusel istuma, kui kuulen alumiselt korruselt sulaselget eesti keelt. Vaikus. Äkki ikka viirastus?"Anna see palun mulle". Tundub, et ei viirastunud. Tunnen ainult Terjet, kes perega minu lähedal elab, aga see ei ole tema hääl. Astusin trepist alla ja vahekorrusel näen naist lapsega, aga nad ei räägi midagi. Testing testing. "Tere." Vaikus. Naine vaatab mind, aga ei ütle midagi. Kui ta ka eestlane ei ole siis arvab tôenäoliselt, et olen lihtsalt pooletoobine. Teise, valjema ja selgema tere peale tuleb siiski vastus tere. Ja nii ma saingi Eneli ja ta tütrega tuttavaks :)

3 päeva, 60 poliitikut

Nii olen kutu, mis kutu. 3 päeva assisteerimist on seljataga. Mu endine õpetaja pildistas Roheliste liberaalide partei poliitikuid (tegemist suht noore parteiga, kes ca 4 aastat tagasi ekstreemseteks muutunud rohelistest lahku lõi) ja mina ning Fabio (Dennise juures praktikal), assisteerisime. Minu ülesanded ei olnud just kaelamurdvalt rasked - tulijaid vastu võtta ning vaadata, et portreteeritavate välimus fotodel ok oleks (läikivad näod puuderdada, triiksärgi kaelused paika panna, tuulest viidud juuksed enam vähem kontrolli alla saada jne). Pühapäev möödus infotulvas ja tavapärasest kõrgemas uue situatsiooniga seotud erutuses. Stuudio ülesehitus oli suht lihtne - valge taust (hiljem pannakse arvutis taust juurde), 2 taustalampi, 1 softbox, reflektorid. Plakatite portreed tõotavad "ilusad" tulla (nii ilusad, kui poliitikute valimiste fotod olla saavad), kuid webifotode konspekt (agentuuri poolt) on suht kaheldava väärtusega - portree mürgiselt rohelisel taustal. Maitse üle ei vaielda, aga minu maitsele ei vasta.

Õppida oli palju alates valgusest, modellidega suhtlemisest, paika panekust ja fotode valikust kuni nimede meelde jätmiseni. Üllatav oli see, kuivõrd iga väike pea kalle ette, taha, vasakule või paremale, portreteeritava väljanägemist muutis ning kuivõrd erinev võib inimene olla vasakult ja paremalt pildistades. Eks ole näha, kui palju mul sellest kõigest kolme päevaga külge jäi. Järgmine laupäev ja pühapäev jätkame pildistamist.

Mõned huvitavad märkused shootingult - kaamera millega pildistati koos ühe (!) objektiiviga kokku maksab ca 500 000 krooni (ülejäänud stuudiovarustus jääb samuti sadade ja sadade tuhandete suurusjärku) ning see kaamera ei ole, nagu seda ükski tehnika ei ole, surmkindel. Näiteks täna ütles ta lihtsalt keset shootingut üles! Kuna Dennis jagab stuudiot teise fotograafiga, siis sai ta tolle sama kaamera võtta ning tööd jätkata. Üleeile tegi keset shootingut järsku üks välkude generaatoritest põmm, välgud väljas ning generaator suitses. Tundub, et tegemist ei ole tavapäraste sündmustega, aga tõestab, et back-up peab kõigele alati käeulatuses olema. Muidugi ei tähenda need summad, et vähemaga pole mõtet üldse midagi teha. See näitab lihtsalt, mis tasemel tipud töötavad ning mida on vaja selleks, et plakatite, mis kasvõi maja suurused, mõõtmetes fotosid teha. Mingi hetk jõudsime Dennisega jutustades selleni, et see mis tasemel Šveitsis töötatakse, jääb omakorda oma 100 korda alla New Yorgi ja LA tasemetele, kus ühe shootingu eelarve võib olla 10 miljonit krooni (varustus, assistentide armee, üürid, fotograafi tasud, modellide tasud, rekvisiidid jne jne). Ok see kõik ajab pea ringi käima.

Kuigi ütlesin, et ülesanded ei olnud rasked, olin ma täna õhtuks totaalselt läbi. Mingil hetkel tekib sebimise ja ootamise vaheldumisest, väsimusest ja näljast kerge ebakindlus, mis kandub üle keelebarjääriks a la mul on kõik lõpud ja artiklid sassis ning mõteteks, et see kõik on lihtsalt täiesti teine maailm, mille kättesaadavus tundub kaugel hõljuvat. Koju jõudes ootas mind juustu-fondüü ning pärast seda oli meel hulga rahulikum :). Kõik on hästi ja põnev on areneda ja vaadata, et kuhu teed viivad.

Nimede meelde jätmisega seoses - šveitslased ütlevad pea alati tervitades ja head aega öeldes teise nime - head päeva Helen jne, head päeva preili/proua Ree :) (vastavalt olukorrale ees- või perekonnanime). Viimased 3 päeva olen siis harjutanud nimede meelde jätmist. Tere see ja see ning kui sama inimene lahkub, siis head päeva see ja see. Kui inimesed ükshaaval tulid, oli kõik kontrolli all (v.a Stefan, kellest sai Enrico) ning kui kõik järsku korraga tulid, siis andsin lihtsalt alla. Nemad muidugi suutsid meeles pidada nii minu, Dennise kui ka Fabio nime. Harjutamine teeb meistriks :)

Näide, kuidas üks valimisfoto EI PEAKS välja nägema:

Nii ta siis oli, minu esimene suurem assisteerimine. Head ööd, magage hästi!

Rohkem on liiga palju? (see ei ole meie maja esine :) )

Viisin eelmine nädal õpetajale laenatud välgud tagasi ning ütlesin, et kui tal teinekord kiiresti assistenti vaja, võib mulle helistada. Juba paar päeva hiljem tuli meil, et tal peatselt üks suurem shooting - roheliste partei poliitikute portreed, et kas ma huvitatud. No loomulikult! Nii et järgmisest pühapäevast teisipäevani toimub minu esimene suurem assisteerimine. Põnev põnev.

http://www.tagesanzeiger.ch/leben/gesellschaft/vor-21-Jahren-Die-singende-Revolution/story/20558392

Lühike artikel laulvast revolutsioonist saksa keele oskajatele.

Elamisluba saabus! Tänan, proua migratsiooniametnik. Kehtivus kuni oktoobri lõpp 2015!!! :)

Inimeste loovus on piiritu! Lahe video, mis tehtud 2096 fotost.

Video:

Behind the scenes:

H.R. aastaaruanne

Üllatus! Seda sa ju ei oodanud? :) Aga jah, tuli kirjutamise tuju peale.

Käesolevaga esitan h.r'i viimase 3 kuu aruande ning etteulatuvalt järgmised paar kuud.

1. Paberimajandus

Oktoobri lõpu seisuga olen 2 aastat Šveitsis elanud, mis

tähendas seda, et minu elamisluba sai läbi ja tuli taas hakata end tõestama. Marssisin oktoobris kohalikku migratsiooniametisse sisse, kaasas nende kiri ja peatselt lõppev elamisluba ning varjuna kaasas kallis elukaaslane. Et tõestada, kuivõrd hästi ma integreerunud olen, alustasin proua ametnikuga saksakeelseid kõnelusi. Kui eelmine kord garanteeris minu siin olemist M. pere (eesmärk on see, et kui ma ei tööta ja seda nad ju teadsid, et tööd ma tõenäoliselt kriisi ajal ei leia, peab keegi minu arveid maksma, sest riik seda teha ei kavatse), siis seekord teatasin, et töötan fie'na. Tädi kortsutas kulmu, küsis paar küsimust, ütles "ahah", lasi alla kirjutada ja ütles, et luba tuleb postiga koju. Huhh milline murekoorma langemine ja ma veel muretsesin, et äkki tahavad jälle sadu tuhandeid näha. Möödus paar nädalat, luba ei kuskil ja siis ümbrik, mis oli liiga õhuke ja pehme, et elamisluba sisaldada. No selleks ajaks mõtlesin isegi välja, et ei tasu ikka naiivne olla, see, et proua ametnik siin linnaosas rahul on, ei tähenda, et proua ametnik peakeskuses rahul on ja ütleb: "oled fie? No näed kui tore, muidugi võid siin elada, miks sa juba varem ei öelnud?". Algas tõestamisprotsess, mis tegelikult ei olegi veel lõppenud. Esimeseks fie paberid. Šveitsis on fie asutamine suht lihtne. Kuni teatud summani võib aastas arveid väljastada ilma, et firma oleks registreeritud (siiski suht väike summa, aga kooli ajal piisas, et tööotsad ära teha), seejärel tuleb lihtsalt registreerida, mille käigus tõestad, et on olemas maj. tegevus ja potentsiaalsed kliendid. Sai tehtud ja oktoobrist saati olen siis ametlikult registreeritud fotograaf :). Lisaks tõendile küsis migratsioon samuti näiteid majandustegevusest ja loomulikult pangakonto väljavõtet. Aia. Võtsin väljavõtte sissetulekutest ning esialgu kontojääki ei saada : ) Lisaks saatsin koopiaid arvetest (sest novembris olen neid päris korralikult välja kirjutanud) ning 2 aastat tagasi tehtud notariaalse garantii. See nädal tõenäoliselt kuuleb, kas piisab või mitte. Alates maist 2011 on lootust, et piirang Baltikumist pärit inimestele võetakse maha ja saame võrdseks vanade EU riikide kodanikega, mis peaks igasugust paberimajandust lihtsustama ja garantiisid pole vaja.

2. Õppimine

Kool sai läbi, aga õppimine jätkub. Käin ühel kursusel kunstimuuseumis, kus väga sümpaatne kunstiajaloolane pr. Rüegg õpetab meid maale vaatama ja käsitleb aja teemat maalides (ja jah ma mõtlesin ka alguses, et sellel teemal pole ju midagi rääkida!). Iga kord istume erinevast ajastust pärit ühe maali ees ning kanname väikeste gruppidena ette, mida me näeme ning tihti peale selgub rääkimise käigus, et see mida sa arvasid, et näed, ei ole see mida näed. Täielik "ahhaa" elamus ja võimalus kuulda, mida märkavad teised ja mis järeldusi tehakse. Olen vaimustuses. Kahjuks see seeria ainult üheksa korda ja siis järgmine sügis uuel teemal uuesti.

Vana fotokool pakub lõpetanutele ühekordseid lühikursusi, et end teatud vallas edasiarendada ning registreerisin end novembris fotoreportaaži kursusele, mida viib läbi Koni Nordmann, kes hetkel konsulteerib ajakirju ja -lehti ülesehituse ja fotode osas, on siinse ajakirjandusfotograafiale spetsialiseeruva fotokooli asutaja ja juhataja ning kes kunagi oli ise aktiivne ning tunnustatud fotograaf. 2+1 päeva. Esimesel kahel päeval vaatasime ja analüüsisime meie kaasavõetud oma ja võõraid reportaaže ning panime kokku n.ö fotodega layouti artiklile. Järgmiseks laupäevaks peame uued reportaažid tegema. Lähen nõiast ja ta poest reportaaži tegema. Ei ole teab, mis sügavasisuline sotsiaalseid probleeme lahkav ning Geo'sse või Times'i sobiv teema, aga visuaalselt võiks põnev olla. Homme lähen nõiaga rääkima. Hoiatasin Markust ette, et kui homme korteris konn on, peaks ta teda suudlema :)

3. Töö

3.1 assistent

Kunagi kirjutasin, et sain ühe fotograafiga assisteerimise asjus kokku ja läks hästi, aga eufooria oli enneaegne - pole veel kordagi assisteerimas käinud. Tal olid oktoobris pulmad ja hetkel on see asi seisma jäänud, sest ma ei ole ise pinda käinud ja v-o tal ei ole ka suuri projekte olnud. Võtsin veel ühe ohvriga ühendust, aga ta jaanuarini Lõuna-Aafrikas (ütleme nii, et nendele helistamised on olnud ühed mu viimase aja suurimad saavutused, sest jänes tahtis põue pugeda, kui helistama hakkasin. Näost näkku pole probleemi saksa keeles rääkida, aga telefonis tundus, et hirmus hirmus, kui ma nüüd valesti midagi ütlen või aru ei saa. Aga mõlemad olid väga sümpaatsed inimesed ja eks näis kas saab asja mingi hetk või lähevad asjad teisiti).

3.2 turundaja

Eelmine kuu olin oma firmas turundusjuht. Vehkisin flaiereid teha nii mulle kui ka Markusele ning tegime lõpuks tema webi ka valmis. Eesti vanasõna peab paika - nii kuidas lükkad, nõnda läheb. Novembris olen uppunud positiivses mõttes töösse.

3.3 fotograaf - sisearhitektuur

Olin koolis fotoreportaaži kursusel, kui vahetunni ajal tuli õpetaja kööki, kus kõik koos sõime ja küsis, kes saab homme töötada. Kuulasin ära ja ütlesin ok ning kursaõde pakkus, et võime kahekesi teha, kui tahan, et tal vaba päev. Nii siis tegemist oli ühe firmaga, mis ehitab expo boxe ning büroo sisustust jne. Nad olid ühele suurele autokindlustusfirmale ehitanud Zürichis toimuva automessi jaoks boxi, mida tuli pildistada ja fotod töödelda. Suht keeruline tööots, sest box oli totaalselt valge ning suht spets ülesehitusega, aga väga hea harjutus (eriti minule, kes ma teab mis arhitektuuri pildistaja ei ole). Esitasime firmale minu seni suurima arve, millest igat senti oli töö väärt ka. Firma jäi super rahule ja kui eriti hästi läheb, lähevad meie fotod ühte arhitektuuri ja disaini ajakirja ning lootust on ka tulevikus neilt tööd saada.

3.4 fotograaf - reportaažid, portreed, tooted

Nädal peale boxi tegime taas kursaõega koos projekti. Seekord kõndisime nagu kaks eeslit, kes upuvad fototehnika alla (hakkan stabiilse koormaga harjuma - käib asja juurde, kuni mul kunagi auto ja assistent on :D ), läbi Berni. Nimelt ehitab üks suur energiaettevõte Berni ääres jäätmetöötlustehast ning soovis sarikapeost reportaaži ning töötajatest portreesid (viimastest tuli film kokku panna). Võimas betoonhoone. Peost võttis osa ca 300 inimest, peamiselt ehitajad ja ehitusega seotud inimesed ehk ca 5 naist ja 300 meest, kellele pakuti ehitusele püstitatud telgis õhtusööki ja napsu. Meile pidi telgis eraldatama üks nurk, et seal portreede jaoks stuudio püsti panna, aga kuskil oli see info kaduma läinud ning telgis oli ainult laud laua otsas, lõime oma improviseeritud stuudio õue üles. Kui ühe välgu kahtlastel põhjustel katki minek välja arvata, läks kõik hästi.

Mõned portreede pildistamised on olnud, juubel, Markuse isale talve toodete seeria ning täna terapeutide kursusematerjalidele fotod. Heameel on, et tööd jagub ja loodetavasti ei lõppe ka.

Kursaõega on väga hea koos töötada, sest täiendame üksteist parasjagu ja kui keegi minu poole arusaamatus dialektis pöördub, saan alati temalt tõlget küsida ning ametlikud kirjavahetused korrigeerida lasta. Dialektidega on lood nii, et Zürichi omast saan enamasti aru ja paarist suuremast veel, aga neid dialekte on mustmiljon ja mida rohkem keskusest väljast inimene tuleb, seda raskem on teda mõista. See on nagu lõputu võitlus mitmepealise lohega. Arvad, et saad keelega hakkama, aga siis tuleb jälle keegi, kes võiks sama hästi hiina keelt rääkida. Tõenäoliselt harjun paari aastaga ära.

3.5 asendustreener, juunioride trennide arendus

Eelmine nädal olin kutsutud squashiklubisse kohtumisele, kus pandi paika kondikava juunioride squashi arendamiseks meie klubis (Z., A.,I., te saaksite konsultantideks tulla :). Tegemist on pikemaajalise projektiga ja esialgu olen andnud sõna kaasamõelda ning vajadusel asendustreener olla (mida ma tegelikult juba teen).

Selline see tööelu mul on. November on olnud väga hea nii kogemuse, kontaktide kui ka sissetuleku poolest (väga hea tähendab a la mida restoranis töötades teeniksin :), aga võrreldes eelmiste kuudega on kasvuprotsent soliidne ja rõõmustav. Kliendid ka rahul olnud, mis peamine. Vahest stressis, kui tahaks jõuda rohkem ja kiiremini, kui reaalselt jõuan.

Tean, et tahate tulemusi näha, aga kõike ei näe. Boxi fotod panen www.helenree.com'ile, aga reportaaže enamasti mitte ning picasasse ma tööasju ei pane ja ega ise ei ole kõigega rahul ka. Aega mööda aega mööda.

3. Kodu, sõbrad, trenn

On viimase kuu kannatanud tibake fotomaailma ülemvõimu ja väsimuse-eufooria segu ning kohati vussis närvide all, aga üritan ikka tasakaalu hoida. Oktoobris tegin endale trennide ja valetoitumisega liiga ning keha hakkab alles nüüd taastuma. Viimaste nädalate pikad päevad dialektiga ning enesekriitika on olnud mentaalselt väsitavad ja ajavad koduigatsuse peale. Igatsuse tuttava ja turvalise järele. Mingi hetk tuleb ikka aeg maha võtta ja skype sisse lülitada ja pere-sõbrad läbi helistada. Õnneks oli mul "Tuulepealne maa", mis ma teie "Eesti kultuuri fondi" toetuste eest ostsin vaatamata ja taastasin sellega eelmise reede õhtul oma sisemise tasakaalu. Lahe oli kuulata, kuidas eesti näitlejad saksa keelt rääkisid - nüüd tean, kuidas kõlab, kui ma saksa keelt räägin :) No ütleme nii, et balkani rahvaste aktsent on hullem :)

Markusel läheb ka viimastel kuudel hästi. On vaimustatud viimati taasomandatud teraapia mõju üle klientidele. Tõotab head :). Moritz jäi vist kellegile kakluses alla ja on olnud väga rahulik (vahepeal oli ikka täitsa tiiger juba) ja tiba löödud. Täitsa kahju teisest. Õnneks suuri haavasid võitlusega ei kaasnenud.

Üleelmine ja järgmine nädalavahetus saab Zürichis eesti keelt rääkida. Käisime Anul ja ta

elukaaslasel külas (eelmine kord oli eesti õhtu, super kartulisalatiga ning järgmine kord nende reisile saatmise pidu). Keeltekooli tüdrukud olid kõik mööda maailma laiali viimased kaks kuud ja saame kõik järgmine nädal üle pika aja taas kokku. Brasiilia tüdrukud plaanivad pulmi koduriigis järgmine kevad, kuhu ma olen kutsutud nii külalise kui ka fotograafina (alati keeruline kooslus, mis tähendab, et olen kutsutud fotograafina, sest kaks korraga ei ole võimalik), aga mis ei ole veel kindel kas ma/me läheme ning Põhja-Iirist sõbrants kutsus mind suvel nädalaks tema kodulinna pildistama (perekonna portreede seeria emale juubeliks), reisikulud oleks kaetud. Ootan rõõmuga.

Huuhhh saigi vist kõik aruandesse kirja.

Loodan, et sõjaväelane jõudis Afganistanist ilusti tagasi; et Kambodžas matkajatel läheb ilusti; et PÖFFitajatel on lahedad kinoelamused; et ekstöökaaslaste pidu läheb lahedalt; et ettevõtjatel firmad tõusujoones töötavad; et squashireketid kasutuses püsivad; et lapsed on terved ja et te kõik olete ise terved ja õnnelikud.

Eestisse tuleme veebruari alguses - ema sünnipäeva tähistama ja ma jään vast tiba pikemalt, et kohustuslikud arstid jm kohad läbi käia ja kõigiga kellega jõuab, kohtuda.

Tervitan ja mõnusat PÖFFi, hõõgveini ja mandariinide aega! Kui enne ei räägi, siis häid jõule ka :D

H.

Aletschgletscher

Käisime eile Alpide suurimat liustikku vaatamas (Aletschiliustik asub Zermatti lähedal edela-šveitsis, pindala ca 86,6 ruutkm, pikkus ca 23,1 km). Alustasime hommikul pool 7 rongidega Meilenist minekut ning natuke enne 11 sõitsime viimase köisraudteega ca 3000 m peale, kust avane fantastiline vaade osale liustikust. Ülevalt vaadates on liustiku võimsust raske hinnata. Ma oleks pakkunud laiuseks max 500meetrit, kuid arvutuse järgi tuleb üle 3,5km. Liustiku alumised kihid liiguvad aastas ca 144 meetrit ning liustikul "jalutamine" on lume alla peidetud 20 ja enam meetriste lõhede tõttu, nädalavahetuse matkajatele kui tagurpidi vene rulett, kus relvast on üks padrun välja võetud.

Ühesõnaga, liustikule minemine ei kuulunud plaani juurde. Plaan üks oli kõht täis süüa. Tegime tühjas restoranis kaasavõetud juustu, salaami ja muu hea ning paremaga pikniku ja asusime seejärel külma tuule ja üliereda päikse käes matkama lähedaloleva tipu poole. Umbes 800 meetrit matkamist mööda looduslikke kivitreppe, mõlemal pool rada ilus langus orgu.

Polnud nagu väga hull, lihtsalt kohati ära tallatud lumest libe, aga kiiremate liigutuste peale võttis südame ikkagi kloppima. Mäed tekitavad minus tohutut aukartust ja uudised, kuidas kuskil jälle inimesed mäelt, nagu õunad puu otsast, alla kukuvad (enamasti turistidest ekstreemsportlased), ei lisa just kindlustunnet. Pärast tipu "vallutamist", sõitsime köisraudteega astme võrra alla Eggishorni ja jätkasime matkamist lumevabadel radadel. Ca 10 min peale sinna jõudmist ja tempokat kõndimist hakkas pea valutama ja kõht keerama. Tundub, et ma olen ikka Munamäe tüdruk (vähemalt hetkel :). Ei tea, kas põhjus oli selles, et ma ei ole harjunud end pea 3000m peal aktiivselt liigutama (mägede ja orgude vaatamine võttis iiveldama) või mu päikeseprillid ei ole mõeldud sellistel kõrgustel kasutamiseks ja silmadele tegi ere päike liiga. Igavene häda. Hea ei olnud olla. Päikesekreemi unustas Munamäe tüdruk nii kui nii näkku panna... no vähemalt müts oli mul peas, selle tõestuseks on mul näidata valge rant muidu punase näo otsaesisel. Tagasi normaalkõrgustele jõudes oli peatselt kõik korras.

Kokkuvõttes oli väga värskendav matk. Järgmine laupäev saab jälle Alpides matkamist harjutada. Läheme Markuse, minu kursaõega ja ta sõbraga Stockhornile, mis 2100m peal.

fotod

Nii esimene kohtumine assisteerimise asjus on edukalt möödunud. Peale Portugalist tagasi tulemist, saan shootingutele kaasa minna ja tasapisi assisteerida. Tegemist ei ole siiski püsiva assistendi töökohaga ja nii sobib hetkel väga hästi, sest siis saab erinevaid fotograafe sama-aegselt assisteerida, pluss isiklikke tööotsi teha.

Meil on täna 28 kraadi sooja. Järve pind sätendab enneolematult lainekestel murduvate päiksekiirte käes. Seda pilti teile jäädvustada ei saa, sest kaamerat ei viitsi ju koguaeg kaasa vedada. Fotograafi raske elu :D Siinkohal...hõõrun pudelit, millest tuleb välja džinn ja soovin talt väikest kaamerat, mida saab normaalselt kotis kaasas kanda. Vastust ei tule, lihtsalt terve laud on džinni täis... tean, tean - ise ka ei suuda uskuda, et nii naljakas olen... üleväsimus.

* * *

Suhtlen ühe firmaürituse pildistamise asjus prouaga, kelle perekonnanimi saksa keelest tõlgituna tähendab mõttetust. Nii siis kirjutan koguaeg :

Lugupeetud proua Mõttetus,

tänan, et Te ....


No vot.

Tervitustega Küllele

Tähelepanu, valmis olla, ma kirjutan! Esiteks, kuna Külle mind noomis ning teiseks kuna tundus, et võiks kirjutada. Käisin Eestis - kodus. Tahate teada, mis tunne see on? See on nagu üritaks 10 päevaga teha kõike seda ja näha kõiki inimesi, nagu kunagi umbes 4 kuu jooksul (kunagi = ca 1aasta ja 10 kuud tagasi) ning sellele lisandub kahekordne hingesegadus, sest ühest kodust teise minemine ja sama 12 päeva hiljem on selline rõõmu ja kurbuse segu, et annab alles seedida. Väidetavalt ei lähe see tunne ajaga paremaks. Eks näis. Mis aga igakordse "kodus" käimisega kaasneb, on totaalne energialaeng, rahu ja rõõm. Kõik on hästi. Enamus teise kodu lähedasi on taas nähtud. Kuuldud, kuidas läheb. Lihtsalt koos oldud. Piisab ka natukesest. Alati on tunne nagu oleks just paar päeva või nädalat tagasi rääkinud ja kohtunud. Võib-olla seetõttu ongi see ühest kodust teise minek nii raske, sest üks pool arvab, et kõik on ju nii, nagu alati olnud ja teine pool teab, et ei ole. Aga aitab draamast :)

Ühesõnaga sain energialaengu ja olen siin minu jaoks paari väga hea fotograafiga kontakti võtnud, assisteerimise teemal. Homme hommikul saan ühega neist kokku. Ta teeb valdavalt portreesid kõikidele suurematele nädalalõpu-, majandus- ning marketingiajakirjadele. Teine, kellega ühendust võtsin, teatas mulle väga meeldivalt, et ta elab nüüd NY'is ja kui Zürichis ka tööots on, siis ta töötab ainult assistentidega, kellel on vähemalt 5aastane erialane töökogemus (ok see on mõistetav, aga ikkagi ajas naerma). No ma ütlesin, et võib-olla ma siis kirjutan 2015 :). Hinge ma kinni hoida ei kavatse.

Nädalavahetusel olid Šveitsis kohaliku farmerite spordiala suurvõistlused. Markus näitab mulle hommikul ajalehe pealkirja väga tähendusrikka näoga. Ma loen "..et nüüd on siis uus Schwingerkönig (schwingerkuningas) leitud".. Mõtlesin, et miks see peaks nii tähendusrikas uudis olema, et üks 20.a poiss on nüüd uus Šveitsi swingerite(-klubi???) kuningas. Lausa esilehele panevad selle uudise. Jõudsin päris pikalt vaadata ja mõelda, kuni pilti nägin. Punkt 1. 20. aastane, kes on 190cm pikk ja kaalub 101 kg on vaevalt poiss. Punkt 2. Schwingen ehk šveitsi-maadlus on siin suur rahvussport, mille finaali käis nädalavahetusel üle 40 000 inimese vaatamas. Kuna me juhtusime eelmine aasta ühte väiksemat võistlust nägema, tahtis Markus mulle lihtsalt näidata, et nüüd suurvõistlus oli...ei midagi enamat ning ei mingeid swingereid. Ikkagi kohuke. (muidugi nagu ma oma foto kommentaarist loen pidasin ma eelmise aasta üritust zwingen'iks, mis ei olekski ehk nii paha nimi sellele spordile. Schwingen - keerutama, zwingen - sundima, jagu saama).

Ok nüüd vaja edasi tegutseda. Olge tublid ja tervitused kõigile! Ja kirjutan paari kuu pärast jälle! :)

elust Šveitsis

pühap 06.06 Šveitsi tuuritav tsirkus Knie on viimast päeva Zürichi lähedal. Peale etteastet, kui töötajad tegelevad telkide koristamisega, otsustab elevandipreili Sabu Madagaskarit teha ning jookseb minema Zürichi peale jalutama. Pärast mõningast paanikat preili tabatakse ja transporditakse traktoriga tagasi tsirkusesse.

neljap 10.06 Šveitsi tuuritav tsirkus Knie on uues linnas. Peale etteastet ootab elevandipreili Sabu hetke, kui kõik on ametis ja läheb kiirel sammul taas jalutama.

neljap 10.06 õhtul sõidab Šveitsi jalgpallikoondis LAVi. Enne seda tehakse koduväljakul viimane treening, kus koondisekapten Alex Frei vigastab hüppeliigest. No nüüd ei võida MMi kindlasti.... :D

Žürichit on tabanud (jumal tänatud) kuumalaine. Astun rongi ja rongijuht vabandab mikrofonist kõigi reisijate ees igas suuremas peatuses, et kahe viimase vaguni konditsioneer ei tööta ning ta vabandab reisijate ebamugavuste pärast.

Istun rongis ja rongijuht vabandab mikrofoni kõigi reisijate ees hilinemise pärast ning teatab, et hilinemine on seotud inimõnnetusega raudteel. Tänan info eest.

Ei tea, kas linnalegend või tõsi, aga Šveitsi laitmatul raudteel on probleeme enesetapjatega (see osa on tõsi). Nimelt tekitavad nad kaose süsteemis, kus alates kahest minutist hilinemisi tablool märgitakse ning mikrofonis sõitjate ees vabandatakse. Kaose lahendamisel on nad super. Kiiresti pannakse asemele bussid, kuid tõenäoliselt on iga selline juhtum seotud hiiglaslike kuludega. Nii siis on aga juhtumeid, kus enesetapja ei ole edukas ja saab näiteks vigastada või jõuab rong pidurdada. Väidetavalt järgneb sellisel juhul enesetapjale rongifirma poolt kopsakas arve.

Oluline informatsioon siia tulijatele: šveitsis musitatakse tervituseks ja lõpetuseks kolm korda. Musitatakse lähedasi ja olenevalt situatsioonist lähedaste tuttavaid. Kõige tähtsamad sõnad Šveitsis on - tere, tere päevast, tere hommikust, tere õhtust, tänan, suur tänu, ma tänan teid, ei tänan, aitähh, merci, palun, olge hea, võtke heaks, vabandust, andke andeks, head aega, ilusat õhtut, nägemist, adjöö, ilusat päeva.Tavaliselt kasutatakse kordusi, et oma mõtet rõhutada. Näiteks saiapoest lahkudes ütleb üks kogukas müüja igakord lõpetuseks: "suur suur tänu, merci, ilusat õhtut, merci, adjöö". See on siiski juba natuke liialdatud ja häiriv. Siinkohal on šveitslastel probleem sakslastega, kes šveitslaste arvates ei kasuta neid sõnu piisavalt tihti ja on seetõttu täiesti kombetud... ning loomulikult kiidetakse söögi ajal kokka peaaegu sama palju, kui Prantsusmaal.

2010.05.04 20:08, Zürich, Tantsustuudio Arena 225

21.04.2010 15:30 Meilen

Beebid siin ja beebid seal. Tervitused kahele tüdrukule, kes viimastel päevadel üks Zürichis ja teine Tallinnas, ilmavalgust nägid!

:)

http://www.tagesanzeiger.ch/digital/wild-wide-web/Ich-hasse-Island/story/19519988

17.03.2010 15.30 Zürich, Stuudio 1

Eksperimentaal portree nädal. Põhirõhk värvilise valguse ja liikumise pildistamisel. Lõpuks ometi sain koolis eesti keelt rääkida, sest ega sellised modellid ju mujalt, kui Eestist tule :) Aitähh Kristel!

13.03.2010 Schlieren, Šveitsi meistrivõistlused squashis

Meeste finaal.

25.02.2010 Zürich, Stuudio2

21.02.2010 08:51 Meilen. "No Comments. Again."

20.02.2010 17:50 Meilen

Pärast seda, kui me koolis pildi tasakaalust jms rääkisime, varitseb mind oht oma sõnadele vastupidiselt tegutseda. Enne kooli teatasin ma, et ma ei kavatse onju mingit tooli pildistada ja ise marurahul olla ning teised mõtlevad, et mhm väga huvitav foto eee TOOLIST.... teatasin, et ei mingit "suurt" kunsti, ainult praktiline (?) fotograafia.

Lubage mul esitleda foto "lamp". Hehehe, ma lähen magama. Homme jälle koolinädal. Õpime vähemalt midagi praktilist - tootefotod reklaamides.

minu kolm ametit

1.asendus-asendustreener. Valentinipäeval andsin teismelistele poistele squashi trenni. Mitte sellepärast, et ma mingi Valentinipäeva maskot olen, vaid kuna nende treener on puhkusel ja asendustreener tahtis tüdrukuga mägedesse sõita ja kuna me Markusega ei kavatsenud midagi selle üliolulise päeva puhul teha ja kogemus ning raha pooleteist tunni eest tundusid paljulubavad, siis andsin oma nõusoleku asendus-asendustreeneriks hakata. Kõik kulub ikka elus ära - Toni squashitrennides veedetud tunnid ning treeneripaber. Valmistasin end ilusti trenniks ette, aga kell 2, mil trenn algama pidi, olid squashiklubis mõned täiskasvanud ja üks 3 aastane poiss emaga ehk ei ühtki potentsiaalset trennipoissi. 10 minutit hiljem tulid siis 3 poissi kohale. Minu trennikava oli karm, aga õiglane. Kuna ma tahtsin 2 võistkonda teha, siis pidin ise kõike kaasa tegema (mitte, et see mul mööda külge alla jookseks) - joonejooksud, kõhulihased, hüppenöör, squash jne. Ma loodan, et ma ei ole ainus, kel täna veel kõhulihased haiged on :) Täitsa tore oli ning kuigi nad on parajad väänikud ja ülienergilised, siis sain vist päris ilusti hakkama, sest kui trenni lõpus ütlesin, et järgmine kord siis paluks õigeaegselt kohale tulla, noogutasid kolm korralikult ning andsid ilusti kätt. Ikkagi viksid ja viisakad.

2. wannabe webmaster. Teate miks web-master on master? Sest webilehe tegemine on täielikule võhikule ikka täielik peavalu, aga harjutamine teeb meistriks, ehk siis varsti olen ma ka master ja siis paluks igakord, kui mind näete, mu ees kummardada. Kõik koos kolm hurraad Dreamweaverile!!! (webiprogramm)

3. Vari. Eile olin esimest korda siinse suurima päevalehe fotograafile n.ö varjuks. Soliidses eas härrasmees, kel aastakümnete pikkune kogemuspagas. Esimese poole päevast olime büroos. Näitas nende stuudioid, töid, programme ning tutvustas kaastöötajaid. Pärastlõunal sõitsime varustusega Zürichist ca 30min välja ühte suurde tehasesse (Cellpack). Selle ruumides intervjueerisid ajakirjanikud firma juhti ning siinset suurinvestorit, kellest tuli artikli jaoks portreed teha. Põnev oli näha, kuidas fotograaf shootingu ettevalmistab, kuidas kohapeal kiiresti reageerida tuleb, kui midagi ei klapi ning kuidas ta inimestega suhtleb, kes kaamera ees ebakindlad. Lahe kogemus ning loodetavasti ei jäänud viimaseks. Vähemalt olen taasoodatud.

Õnnitlused hõbeda puhul ning hoian pöidlad pihus, et veel medaleid tuleks!

Tänan märkuste eest, et ma ära kadunud olen. Väga ebaviisakas minust :) Ma vahepeal siin mõtlen, et kas on ikka mõtet oma tegemistest siin avalikult kaagutada, eriti veel kui midagi väga põnevat nagu ei ole, peale selle, et ma suudan end ise stressi ajada olenemata sellest, millises geograafilises punktis ma parajasti asun. Aga jätkan vast ikka, vähemate või rohkemate sõnade ja piltidega. Vähemalt inimestel üks võimalus juures, kuidas tööpäeva sisustada :).

Lühikokkuvõte möödunust. Oli detsembri algus ja ma käisin Eestis ja nüüd on peaaegu veebruari keskpaik ja ma ei tea, kuidas see võimalik on. Käinud koolis (võtan end kätte ja käin tehtud fotod läbi ning panen webi), teinud tööd, teinud trenni, saanud sõpradega kokku, võistelnud... Kohati tundub, et vana Eesti-rütm hakkab tagasi tulema. Üritan siiski vabalt võtta. Kuna mul tuli võimalus Markuse isa lillepoodidele webilehte teha, siis teen hetkel lisaks fotokoolile ühe lühikursuse selle jaoks ja meisterdan siin jõudumööda siis seda webilehte. Kui töö valmis, siis presenteerin teile. Läheb tiba aega.

07.02.2010 07:50 Veneetsia

Pikk nädalavahetus Veneetsias. Vihm ja päike; kajakakaka (üks sõna?) riietel; päikesetõusul ja loojangul pildistamas (hehe arvasin, et lähen enne 7 välja ja olen üksi, aga "üllatus üllatus" kohal oli ca 3 10-pealist fotogruppi, kes vist juba öösel kolmest seal pildistasid); hea söök; sama vein igal pool (vähemalt ei joonud siis segamini); mmm kohvi; inimtühjad kitsad tänavad vs meeletud rahvamassid peatänavatel; Zürich ei ole kallis; tujutud hotelli administraatorid; lummav arhitektuur; muinasjutulinn, kus elada ei tahaks.