Kuidas ma fotonäitusel käisin

Pikk nädal. Õhtuni kool, pluss tööotsad ja trenn (viimane ei ole peale jala paranemist küll veel õiget hoogu sisse saanud, aga küll saab) ning eile siis fotonäitus.

Nimelt võtsin koos paljude teistega kursuselt osa rinnavähiteemalisest fotovõistlusest, millest võisid osavõtta kõik, kes Šveitsis fotograafiat õppivad. Osalemine sai otsustatud juba ca augusti lõpus ning järgnes eeltöö, ideede kogumine, proovifotod iseendaga, õpetajalt kommentaarid ning alles oktoobris tegime modelliga pildistamise. Järeltöötlus ning foto teele, tuleb, mis tuleb, andsin endast parima. Eesmärk oli projekt nullist kuni valmis fotoni läbi teha nii, et foto vastaks etteantud teemale (rinnavähki põdeva/põdenud naise (meest osakaal on vaid paar protsenti, seetõttu naise) tunded), et mu idee ning sõnum oleks arusaadav ja et foto emotsioone edasi kannaks.

Tähtaeg zürii otsusest teadasaamiseks, kes on 15 esimest, kelle fotod Šveitsi kolmes suurimas linnas rinnavähikeskustes avalikustatakse oli möödas. Tõdesin fakti, et ei saanud edasi ning Markus patsutas õlale. Pool tundi hiljem saabus kõne, et foto on näitusel, et kas ma ei ole siis kirja saanud. Meil ununes lihtsalt postkasti kontrollida :) Kiiresti kiiresti foto trükki ja korraldajatele.

No ja nii me siis läksime eile kursusega näitusele. Peale minu said veel 5 meie kursuselt edasi, nii et arvata oli, et kuigi meie tööd olid väga erinevad ja enamus väga head, siis tundus, et palju osavõtjaid ei olnud. Tuleb tunnistada, et teema ei olnud just kõige kergem ja ilma õige modellita ei oleks ma seda vast kaasa teinud. Uksest sisse tulles oli ruum juba rahvast täis ja järsku võttis seest õõnsaks. Kõndisin mööda seina ühe foto juurest teise juurde ja mõtlesin, et ei või olla, et nad mu foto kuhugi kõige kaugemasse nurka üles riputasid. Huuh ei olnud kaugemais nurgas. Järelikult teisel seinal. Ei miskit! No ei või olla, et midagi on juhtunud. Haarasin endale fotode ja osalejate kirjelduse ja esilehelt vaatas minu nimi ja väike foto vastu. Kiskus kahtlaseks ja kursavend viibutas näpuga riidega kaetud seina poole. No nüüd oli väga palav ja seest õõnes. Rahvast oli palju palju ja ilmatu pikalt peeti kõnesid. Kui žürii esindaja teatas, miks just järgnev foto võitis, olin kindel, aga pettuda ei tahtnud. Riie võeti eest ja seal ta oli. Poleks osanud oodata, et kogu näitus nii pidulikult ja suurejooneliselt läbi viiakse. Nii siis võitja Hele Ree ja siis žüriiliige rääkis midagi, mida ma ei mäleta ning kutsus mind ette ning ulatas lilled ja tšeki 5000 SFr mulle üle. Siis ta rääkis jälle midagi mida ma ei mäleta ja siis pidasin mina saksa keelse kõne, mida peeti väga õnnestunuks, aga mida ma samuti ei mäleta ning siis järgnesid õnnitlused ja tsitaadid pressiteadete jaoks. See kõik tundub siiani ootamatu ja utoopiline. Heameel on, et väikese kinnituse sain, et olen õigel teel ning heameel on, et mul nii siin kui ka Eestis nii lahedad ja toetavad sõbrad on. Tšeki üle, mis on ettenähtud fotovarustuse ostmiseks on mul muidugi ka ääretult heameel. Saab paar asja oma lõputust nimekirjast ära kustutada :)

saksa keele harjutus edasijõudnutele :) :

Beim Fotowettbewerb der etwas anderen Art stellten sich junge Fotografen der Herausforderung, das schwierige Thema Brustkrebs mit ihrer Kamera kunstvoll umzusetzen.

Anlässlich der Vernissage am 19. November 2009 im Brust-Zentrum Zürich wurden die drei besten Fotografien geehrt. Die hochkarätige Jury bestehend aus Ellen Ringier, Verena Diener, Prof. Dr. Beat Thürlimann und Alberto Venzago wählte die 1982 in Tallinn geborene und heute in Zürich wohnhafte Helen Ree von der cap Fotoschule mit ihrer Arbeit „Die Einsicht“ auf den ersten Platz. Auf den Plätzen zwei und drei folgten Monika Schuler mit ihrer Fotografie „Sich als Frau fühlen“ und Roman Riegger mit seinem Werk „Ohne Titel“. Die drei Gewinner erhielten je einen Gutschein in der Höhe von CHF 5'000, CHF 2'000 und CHF 1'000 für Fotobedarf nach ihrer Wahl.

on küll hilja kuid lahkuda võimatu näib ...Koit Koit Koit

nii Eesti klubi korraldas kontserdi ja kohale kutsuti Koit ja Jorma. Olime väga põnevil ja harjutasime eelnevad kaks nädalat sõnu ja viisipidamist. Kontsert oli Winterthuris teatrisaalis ning meenutas oma atmosfäärilt Nukuteatris toimuvaid "Akna" kontserte. Olime väga väga

meeldivalt üllatunud. Viimased mälestused Koidu lugudega seoses olid siiski ca 14 aasta tagused ja kuigi ma kunagi esiridades kiljujate hulka ei kuulunud, tuli kontserdi vältel nii mõningaidki toredaid hetki minevikust silme ette. Saal oli rahvast täis, jagunedes pea pooleks nende vahel, kes enam kui 10 aastat Šveitsis ja nende vahel, kes viimase kümnendi jooksul siia kolinud. Üks oli ühine - alates esimesest loost mindi hooga kaasa, millele aitas kindlasti kaasa Koidu ja Jorma rõõmus ning positiivne olemus. Koit mõjus kohati klaveri taga nii mängustiili kui ka riietuse poolest nagu Jamie Cullum. Kontsert leidis positiivset vastukaja nii eestlaste kui ka kaasatulnud šveitslaste seas. Kahju oli ainult, et nad juba samal õhtul Genfi edasi pidid sõitma. Meil oli nendega pikem tantsuõhtu plaanitud :)

Pildil Liisi, Anu, Koit, Helen, Jorma. Jah teil on õigus. Ma olen muutunud aastaga ilma kaelata päkapikuks.

Järgmised nädalad jätkuvad kultuuri jms ürituste rindel. Nimelt eestlannade Leivo ja Kaho (Kristel Leivo elab siin) moeüritus ning rinnavähi teemal toimunud fotovõistluse parima 15 näitus, kus on minu foto :) ehk siis minu esimene näitus :)

Ilusat nädalat!

ikkagi jalgpallirahvas

Eesti noortekoondis jalgpallis läks saba jalgevahel suvel Šveitsist koju, aga kurvastamiseks ei ole põhjust. Paistab, et šveitslased on avastamas end kui suurt jalgpallirahvast. Küll tuleb aeg, kui eestlased end ka avastavad. Umbes 10 minutit tagasi võitsid Šveitsi noored maailmameistri tiitli. Õnnitlused! Loodan, et keegi kommentaatorile varsti rahustid toob, sest vastasel juhul saab ta peatselt infarkti.

Tasulised teadaanded

Käisime Anuga (minu eestlaste community koosneb nüüd minust ja kahest teisest Eesti tüdrukust Anust ja Liisist - viimane elab kahjuks pealinnas) kolmapäeval super jazziklubis Exil, mis asub koos enamuste Zürichi kultuuri- ja lõbustusasutustega Hardbrücke kandis. Klubi on ehtne väike jazzilokaal, nii nagu me neid endale Tallinnas ettekujutame, aga neid kahjuks ainult filmides näeme (vähemalt ei ole Tallinnas sellisesse kohta sattunud). Põhjus, miks me sinna läksime oli Ingrid Lukas. Nimelt elab Ingrid viimased 15 aastat oma ca 27st Zürichis ja lõpetas siin paar aastat tagasi muusikakoolis jazzi-eriala ning kolmapäeval oli tema esikplaadi "How little is enough?" esitluskontsert. Ruum oli inimesi paksult täis. Lisaks minule ja Anule olid veel mõned eestlased platsis. Kontsert ise oli super. Ingrid mängib klaverit ning kaks meest trumme ja saksofoni. Laulud on eesti ja/või inglise keeles ning meloodia segu eesti rahvusmuusikast ning islandi rütmidest. Aga eks igaüks peab kuulama, et oma arvamus leida, nii et palun väga - daamid ja härrad - Ingrid Lukas (Minu lemmikud on "Like nowhere else", mis räägib Eestist ning "Süda teab". Mõlemad on olemas tema myspace lehel.)

Mis kõige tähtsam. Detsembri alguses esineb ta Eestis, nii et minge vaatama, kuulama :)

Kuna kontserdil olid eestlased (küll kasinalt, aga siiski) esindatud, teatas Ingrid peale umbes kolmandat lugu eesti keeles, et noh näitame siis kuidas regivärsse lauldakse. Põmm tuled saalis põlema ja terve ruumitäis šveitslasi vaatab meie ca 6 suunas ning Ingrid hakkab laulma. Halba aimates kiskus kehatemperatuur ca 39 juurde. Aga ega ju eestlasi häbisse saa jätta. Ingrid laulab ees ja koos meiega korduse kaasa. Kõik hästi ja saame julgust juurde ja just siis kui sõnad hakkavad meenutama midagi eesti keele sarnast, aga tõenäoliselt on tegemist 100 aasta taguse murrakuga, laulab Ingrid ainult ette ja meie oleme näost punased ja üritame sarnaseid häälitsusi järel tehes, kordusi laulda. Noh ütleme nii, et šveitslased vaimustusest pikali ei kukkunud. Seda, mis nägu neil ees oli, ei julgenud ma vaadata...

Nädalavahetusel sõime Lõuna-Šveitsis kohalikku juustu ja vorsti. Närisin suitsuvorsti ja kiitsin takka: "mmm niii hea, nii maheda maitsega ja nii väherasvane... mmm njam".... Markus: "hobuseliha on jah hea vähese rasvaga"... klõnks klõnks järsku tundsin väga tugevat kõrvalmaiku ning ilusad aasal kappavad hobused jooksid silme eest läbi. Vaevu suutsin suus oleva tüki lõpuni närida.

Tänaseks, s.o 7.oktoobriks, lubab 24-28 kraadi sooja! Hehe seda ma nimetan kliima soojenemiseks :)

Kui teil vaja energiat, siis kuulake seda Jack Radics "no matter"

Elutsükkel

Zürichis on alates septembrist kuni veebruarini 2010 üleval palju vastukaja leidnud näitus "Körperwelten & der Zyklus des Lebens" (kehamaailmad ja elutsükkel). Näitus on ülesehitatud surnud inimeste kehadele ehk lühidalt laipadele, mis tänu sellele, et nad on plastinatsiooni tehnikaga (vesi ja rasvad kehas on asendatud spetsiaalsete ainetega, tänu millele kehad ei lagune ega haise) töödeldud, näevad pisut kui nukud välja ja ei tekitagi sellist õõvastust, nagu oleks oodanud. Enamus kehadest on lahti lõigatud, et näidata lähemalt vastava keha piirkonna struktuuri ning paljud on erilistes poosides a la mängib nukk-laip saksofoni või teeb iluvõimlemist vms. Eraldi ruumis asuvad kaks paari, kes teevad täiskasvanute asja. Kohati näevad kehad isegi ilusad välja. Ainult ühel juhul tekkis tõesti kergelt kõhe tunne. Nimelt ühe kogukama mehe ülakeha oli pooleks lõigatud, et oleks näha aju struktuur, aga see mees oli võrreldes teistega liiga laiba moodi ja see oli mulle pisut liiast. Mul läks näituse läbimiseks ca 2h ja leian, et see oli suurepärane võimalus näha huvitaval moel, kuidas me tegelikult seest välja näeme ja ma olen selles osas täielik võhik. Markus, kes teiste terapeutidega seal oli, veetis üle 3h ja tõenäoliselt läheb tagasi. Paljud inimesed on teatanud, et neile on see näitus täiesti vastuvõetamatu ja sinna nad ei lähe peamiselt, kuna see on lihtsalt võigas ning meedias on jutuks olnud, kas tegelikult on ka kõikide kehade puhul tegemist kehadoonoritega.

Kuna pildistamine ei olnud lubatud, siis sain ainult ühe foto klõpsitud. Peate ise googlest pilte otsima :) Körperwelten alt, samuti on Andrei Hvostov 2001.aasta näitusest Berliinis kirjutanud siin.

Koolitee konarlik algus

Siin ma siis olen. Endiselt elus. Suvi oli absoluutselt fantastiline. Ma ei mäleta, millal ma viimati suvel nii palju päikest nägin ja nii palju ujumas käisin ning paistab, et ees ootab mõnus vananaistesuvi. Reedel oli fantastiline sügispäikseline ilm ning sõitsime kursusekaaslasega läbi Albulapassi Lõuna-Šveitsist Zürichi poole. Ma arvasin, et mägedel ei ole enam mulle mingit erilist ohhhsaaa mõju, aga järsku, ei suutnud ma muud, kui õhku ahmida. Nii võimsad tundusid mäeseljad mõlemal pool teed, kaetuna tundrat meenutava punaka samblaga ning nii väike ja armetu mina nende keskel. Usun, et paari nädalaga muutub see pilt veelgi vapustavamaks, nii et kõik Lõuna-Šveitsi (läbi Zürichi palun:).

Lõunas oli meil fotokooli teine nädal (kool on iga ca 1-2 nädala tagant). 6 päeva 11 inimest ca 200 aastases majas väikeses mägikülas. Selle nädala eesmärk õppida nägema ning selle kõrvalt ka sissejuhatus vaikelu fotograafiasse. Terve nädal saksa keel ning söögikordade ajal peamiselt dialekt, millest ma veel nii palju ei mõika, et kõigest arusaada. Ehk siis terve nädal pea ilma eesti keeleta. Tulemus - ajudele hakkas :).

Hommikul 7 äratus. Hommikusöök. Valdavalt räägitakse dialekti. Ma olen liiga unine, et isegi üritada arusaada. Viimane lusikatäis müsli suhu, hambad puhtaks ja hakkab pihta. Teooria, päeva ülesanne kätte ja nägemist. Esimesel kahel päeval töötame paarides ning ainult polaroid kaameraga, nii et ei mingit 100 piltide klõpsimist. Igaühele 1 film ehk 10 fotot ja ei klõpsugi rohkem. "Nii tore, nii tore" teatab õpetaja, "see meeldib teile kindlasti ja te õpite hoopis teistmoodi vaatama!". Teise päeva või oli see juba esimese päeva lõunaks on enamus nõus polaroidi vastu seina viskama... sest see on lihtsalt niiiiii tore aparaat.

Esimese päeva teema. Portree endast (1 foto või seeria). Ise valime koha, teema, paariline teeb foto. Ma töötan koos Brigitte'ga. Kolame mööda küla ja mäekülge ringi ja otsime ideid. Pool päeva kondame ringi, et oma 10 pilti ära teha ja midagi head välja mõelda. Lõpptulemus on ajuvaba. Ei tea, mida arvata. Parem siis rahul olla.

Fotode kommenteerimine toimub alati õhtul peale sööki, peale veini... Esimesel päeval saan kohe sahmaka kriitikat kaela. Meeleolu ei klapi, nägu pole näha, keskmine pilt liiga tume. Mulle tundub see igavik, kui kaua nad võivad mu pildi üle jahuda ja tahaks öelda, et kurat see ei ole minu viga, et see kaamera selliseid pilte teeb :). (PS! Kes veel ei tea, siis ma talun kriitikat väga väga "hästi", eriti, kui ma ise arvan, et ma jube tubli olen :))

Teine päev peame ise vaikelu teema valima ja seda polaroidiga pildistama. Ja läheb jälle

algusest peale. Müttame Brigitte'ga ringi, kuni leiame mõlemad endale teema majast. (foto paremal Brigitte otsib perspektiivi :)

Seekord otsustan tööprotsessi käigus õpetajatelt nõu küsida.

See aitab oluliselt kaasa. Lõpuks, kui arvan (pärast u 5ndat korda arvamist), et nüüüüüüd on valmis ja korjan kogu om kompositsiooni kokku, tuleb Dominic (õpetaja) ja vaatab fotot ning teatab, et võiks ju veel nii ja nii teha... Kiusatus on öelda, et on ju hea küll, aga kiire sisekõne käigus

mõistan, et ma ei tulnud siia selleks, et puhata ning laon asjad taas lauale, otsin prügikastist näritud õuna üles, kirjutan uue kirja ja möllan uuesti veega. Õhtuks olen ma kutu.

Valmistun vaimselt uueks kriitika valanguks ette. Surun sisemist võitlust endaga söögilauas maha, kui terve laud naerab nalja üle, mida dialektis räägiti (hetkeks tundub nagu võitleksin tuuleveskitega, aga vast ei ole vaja võidelda, küll kõik tuleb omal ajal). Pärast pikka päeva algab fotode arutelu ja see on nagu vastand eelmisele päeavale. 10min kriitika asemel saan kiidusõnu. Pai pai. :) Järsku tundub kõik nii tore :)

Kolmas päev katsetame erinevaid stuudiovalgusi sees ja väljas. Töötame gruppides ehk erilist stressi ei ole. Õhtul vaatame Šveitsi esimeste fotograafide töid ning arutame südaööni eesootava rinnavähiteemalise võistluse üle, millest paljud meist osa võtavad.

Neljas päev, iseseisev töö oma kaameraga. Vaikelu oma esimese päeva portreega. Teen uurimustöö internetis uskumiste kohta pihlakatest ning kuna pihlakapuu oli kaitsepuu halbade vaimude jms eest, siis nimetan oma pildi halvast vaimust vaevatud ning asun seda elluviima.

Nokitsen kompositsiooniga õues ma ei tea, mitu tundi - mida võtta, mida jätta? Saan pilvi, vihma ja päikest. Katsetan stuudiovalgust, kuni lõpuks lõpetan ära, sest a) olen enam-vähem rahul b) aeg on enam-vähem otsas. Üks on kindel - ükski halb vaim mind see päev ei taha, sest ma haisen küüslaugu ja tüümiani järgi :). Õhtul läheb suuremaks veini joomiseks, millele järgneb või mille käigus toimub kriitikaring päevatööle. Minu fotole on kommentaarid pigem positiivsed, kuid Oliveri parimast fotost jään koos ülejäänutega mitu sammu maha. Suundume kõik koos kohalikku kõrtsi, kus mängime pokkerit ning naerame südamest. Kell 12 saab seal pidu otsa ning jätkame oma majas kõik koos 3ni hommikul.

Viimane päev, äratus 7 hommikul. Kiire hommikusöök ja teooria ning kerge külmavärin magamatusest või veinist. Enne lõunat toimub tagasisidering, mille käigus ma tuvastan enda sees, et oli ikka üks pingeline nädal - tõeline kiirkursus saksa keele, dialekti, pildistamise ja kriitikatalumise osas. Lisaks püüd sulanduda gruppi, kus ma olen ainus, kellel on probleeme enda väljendamisega ning järsku tunnen, nagu ma oleksin enda jaoks midagi olulist ära teinud ja see tunne tuleb nii tugevalt, et tahab mind enda alla matta. Kui keegi nüüd küsib, kuidas mu saksa keel on, siis ma teatan, et super!

Tervitused kõigile, kellega ammu suhelnud ei ole!

NB! Ülejäänud pildid on Picasas

Mission impossible

Ma mäletan, et film "Mission impossible" oli positiivse lõpuga? Tore oleks, sest mulle tundub, et olen ise juba pikemat aega ühe filmi osatäitja, mille pealkiri võiks olla stiilis "Võimatu missioon" või "Unwanted".

On vist aeg, et ma räägiks, kuidas viimased kuud läinud on. Taustpildi loomiseks peaks ütlema, et valdavalt on olnud imeilusad suveilmad. Mais tuli väidetavalt isegi viimase teab mitmekümne aasta kuumarekord ära (pea nädala oli üle 30 kraadi). Üle paari päeva jooksevad

 üle taeva süsimustad pilved - ilmataat on tujust ära ning

 märatseb. Korra oli taat vist täitsa hüsteeriline, sest viskas lisaks veejugadele hunniku rahet alla. Juhtub. Niisiis roosid õitsevad, linnud laulavad, päike särab taevas ja järvevees kannatab juba pikemat aega ujuda. 

Zürichi kesklinn ärkas ka esimeste soojade ilmadega justkui talveunest. Lõunapausi ajal on järveäärne täis koolilapsi (aeg-ajalt k.a mina ja mu kursusekaaslased), kontoriinimesi, turiste, hulle, kerjuseid jne. Linn ise on juba üle kuu ehitud vikerkaarevärvides lippudega ning kuni eelmise nädalavahetuseni jalutasid rõõmsad ning uhked geid ja lesbid linnas ringi ning tähistasid Europride. 

Zürichlased said tõestada, et nad on ääretult tolerantsed inimesed. Tõesti, üritus (või õigemini terve kuu) möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mida ei saa aga igapäevaelu kohta öelda. Ma ei oleks osanud oodata, et siin nii palju vägivalda on. Võib-olla ma olin Tallinnas harjunud selleteemalisi uudiseid eirama või siis üldlevinud pilt Šveitsist, kui ääretult turvalisest maast oli loonud mingi illusiooni.  Pigem on vist lugu muidugi selles, et Zürich ei ole Šveits ning nagu paljudes teistes Euroopa suurlinnades, on siia koondunud inimesi üle terve maailma. Paratamatult hakkavad kultuurilised erinevused mängima ning samuti aitab kaasa frustratsioon, mis tekib, kui tuntakse end põlatuna ja lõhestununa oma juurte ja elukoha vahel. Ajalehtede põhjal jääb mulje, et paljude kriminaalsete tegude taga on Balkanilt tulnute teine põlvkond. Huvitav oleks teada, kas see on tõsi või rõhutatakse seda, mis pinnuks silmas - seda, et nii palju inimesi on tulnud sealt siia paremat elu otsima ning kohalikel tekib hirm, et nad lõhuvad või rikuvad nende "ideaalse" elu ära. 

Hirm kaotada oma identiteeti (kuigi mul tekib küsimus, kui palju on "puhtaid" šveitslasi, kui juba 50ndatel aastatel abiellus iga 7. šveitsi mees välismaalasega ja see trend on jätkunud tänaseni. Keda huvitab, siis edetabelit juhivad loomulikult sakslannad (suhetest sakslastega võiks omaette loo kirjutada) ning teisel kohal platseeruvad brasiillannad). Selles hirmus ja soovis kaitsta end parema elu otsijate eest, peituvadki tõenäoliselt juured minu "Võimatu missiooni" loole, vürtsitatuna tänase majandussituatsiooniga, millest ei ole Šveits kindlasti puutumata jäänud.

Nagu me kõik teame, kuulub Eesti Euroopa Liitu. Suurepärane! Me oleme võrdsed võrdsete seas... Vale vastus. Meie arvame, et me oleme ja teised Euroopa Liidu liikmed läänes peavad seda arvama, kuigi tõenäoliselt eelistaksid meid Balkani riikide või võib-olla üldse juba kõikide maailma arengumaadega ühte potti panna. Šveitslased on aga ausad. "Olete küll jah Euroopa Liidus ja tundute isegi täitsa tsiviliseeritud inimestena, kes söövad noa ja kahvliga (need on pisut olukorda võimendavad sõnad ning kuuluvad minule), aga päris kinldad me selles ei ole ning seetõttu peate 2011.aastani vaatlusalusteks jääma". Resultaat? Me võime siin elada, kui näitame ette, et meil on...? Loomulikult raha. 300 000 EEKi. Kui seda raha ei ole, siis peab keegi teine oma rahaga garanteerima, et me hätta ei jää ja riik meie eest hoolitsema ei pea hakkama, sest nüüd jõuame me konksuni. 

 2009.aastal on mitte šveitslasel ja mitte EU-15 passiga inimesel pea võimatu tööle saada, et endale oma raha teenida, sest EU-10 riikidele (uued liikmesriigid) kehtivad erinevad tingimused, kui vanadele. Isegi, kui töökoht leida, siis probleem on selles, et tööandja peab minema Tööametile tõestama, miks on see EU-10st tulnud töötaja parem, kui üks šveitslane. Ja kui aasta-kaks tagasi ei olnud see veel nii suur probleem, kuna ükski šveitslane ei viitsinud teha a la hotelli ja restorani töid või koristada või hooldada vanureid (ps! rikaste vanurite hooldamine on siin mega-äri), siis olid kõik välismaalased teretulnud. Käesoleval aastal lastakse šveitslasi pankadest jm lahti ning firmad vaatavad kriitiliselt oma värbamisvajadusi üle (40% firmadest plaanib veel töötajaid vallandada) ning sellises situatsioonis ei lähe keegi Tööametisse ütlema, et nad tahaksid ühe šveitslase asemel hoopis ühe ida-eurooplase palgata. Ehk nagu mulle kurva näoga siin ja seal teatatakse "kein Chance". 

Kõige raskemaks teeb olukorra see, et töökohti iseenesest on (konkurents on muidugi suur) ja iga kandideerimisega tekib hinges väike lootus, isegi kui sõnades ütled, et parem ei oota midagi ja sellest tulenevalt toob iga "danke...aber..." (täname...aga) ikka väikese meeleolu languse. Ohh see AGA... Vähemalt saame kursusekaaslastega kõik erinevate AGAde üle koos naerda, kuigi ma tean väga hästi, et minu aga on see, et ma tulen Eestist ja seaduse järgi olen kehvemas olukorras, kui minu lääne-eurooplasest kursusekaaslased. Hetkel aitab tööle saamisel ainult üks - "Vitamin B" (Beziehungen ehk suhted), seetõttu räägin lihtsalt igal suunal, et tööd otsin ja loodan parimat. (foto http://www.wakefamily.net)

ABER. Kuigi ma pidin oma sõnu sööma ja olen juba 7 kuud saksa keelt õppinud (kuna soome keel ja inglise keel tulid kuidagi iseenesest, siis olid mul natukene kõrgendatud lootused, et saksa keel tuleb ka ise :), siis tulemus tekitab aegajalt ikkagi täitsa rõõmu. Eelmisel reedel oli mul "eksam". Nimelt koolis, kus ma seni käinud olen tekkis olukord, kus kaks klassi pandi kokku ja kuna mina ja veel 2 tüdrukut end "liiga hilja" registreerisime, jäime klassist välja, kuigi tahtsime veel 1.5kuud jätkata. Ma detailidesse ei lasku, sest see oleks liiga segane jutt. Fakt on see, et me olime ütlemata pahased tekkinud olukorra üle ning minu rõõmuks juhtus mulle pausi ajal kooli direktor trepi peal vastu tulema. Esitasin talle oma arvamuse kogu loost ning tema oponeeris omalt poolt vastu. Meie väitlus kestis 30 min ja suurepärases (liialdus) saksa keeles! Ääretult uhke enda üle. Seda muidugi ainult järgmise esmaspäevani, kui me koos tüdrukutega teise kooli läksime, et tõdeda, et meie saksa keel on küll ok, aga uued kursusekaaslased on veel paremad. Ehk rõõmu ei jätkunud kauaks ja see nädal möödus tõdedes, et need kuradi artiklid ja sõnad ja kõrvallaused ajavad mu hulluks! "Kas te ei olegi veel Konjuktiv 1 ja IPPd õppinud???"... ee või oli see IRP? igatahes "EI OLE"...Eile oli oht, et aju plahvatab. Saksakeelsete krimide ja ajalehtedega saan rahuldavalt hakkama ning Markuse ja ta sõprade ning perega räägin ainult saksa keeles.  

Vot nii. Ehk siis lõunarindel suuremate muutusteta. Loodan, et teil kõigil läheb hästi ja saadan tervitusi kõikidele, kellega ammu rääkinud ei ole!!! 

PS! Pühapäeval toimub pealinnas Eesti Klubi kokkutulek. Eks ma siis raporteerin, kes siin veel elavad. Ühe väga toreda Eesti tüdruku ja tema prantslasest poisiga saime juba nädal tagasi tuttavaks. Vahelduseks on tore siin ka näost-näkku eesti keelt rääkida. 

Kahenäoline töörahvapüha Zürichis

Suurte kaubanduskeskuste ja pankade aknad olid juba varavalges kaetud vineeriga ning politseikonvoi passis Zürichi keskuses, veekahurid valmis. Iga-aastane töölisrahvapüha 01.mai võis alata. Igal aastal koguneb hulk inimesi hommikul linnakeskusesse rahumeelselt meelt avaldama ja oma soove tööandjatele valjult välja ütlema. Kuid see ei ole probleem, vaid see, et neid kogunemisi kasutavad ära ultra vasak- ja paremäärmuslased, kes terve ülejäänud päeva linnas oma agressiooni välja elavad. Põlevad prügikastid, põlevad autod, sisseloobitud aknad, vägivald. Ainsad, kes sellel pärastlõunal peale märuliüksuste ja nn "musta bloki" (ultra vasakäärmuslased) linna jäävad on ajakirjanikud, adrenaliinijanulised kohalikud ja turistid. 

Zürichi keskusest välja sõites paistab aga päike ning kõik kohalikud veinitootjad ja farmerid on avanud oma keldrite uksed külalistele, kes saavad päevotsa veine degusteerida ning paneeritud kala süüa. Farmide ees on pikad lauad, kus kõik külastajad segamini koos istuvad. Kuna väidetavalt kolmandik Zürichi ja selle lähiümbruse elanikest on välismaalased (peamiselt sakslased), kuuleb segamini šveitsi-saksa, saksa, inglise, prantsuse, itaalia jt keeli. Võluv on vaadata veinifarmi omanikku, kes ühe ostjaga räägib möödaminnes prantsuse keeles, teisega saksa ning kolmandaga inglise keeles. Zürichisse ei ole mõtet tulla ütlema, et räägid nii ja nii mitut keelt. Neile on juba emapiimaga võõrkeeled sisse joodetud. Veinifarmide külastamine on omamoodi samuti ohtlik ja raske tegevus, sest suhteliselt tõenäoline on, et pärast tuleb kasti veiniga koju minna. 

Eestlane olla on uhke ja hää :)

Peale selle, et sportlased kuldasid nopivad ja Kerlit siin sageli raadiost kuuleb, on selle laupäevase Šveitsi suurima päevalehe laupäevalisa kaanelugu "Õnn, mis pidi tulema" Arvo Pärt'ist. Esmapilgul kiitusega kitsid ei olda :), aga eks mul läheb nüüd natuke aega, et 4lk tihedat teksti ära tõlkida :) 

Update

3 päeva olen salatit jm taimetoitlaste toitu närinud. Kõrvad on märgatavalt pikemaks kasvanud ja esihambad samuti. Käisin Markusel mägedes (Kientalis, Berni lähedal) koolitusel kaasas. Põhimõtteliselt magasin ja sõin ülitervislikult kaks päeva – kulus ära. Ilmad on kevadised ja mägede lumelt peegelduv päike annab nahale natuke rõõmsama jume (ZCH kahjuks päikese teele talvel väga tihti ei jää). Eile tegime kursuse lõuna- ja minu uinakute vaheajal adrenaliini-kelgusõidu. Suurt ohtu ei olnud, sest raja äärde oli iga 5m tagant väike puutoigas pandud, kuhu vist vedamise korral, rajalt välja sõites, jopega kinni pidi jääma. Mõtekam tundus, kannad lumme suruda, nii et suu ja silmad õhku lendavat lund täis, kui et katsetada, kas puutoigas päästab. Super lahe! Piinlikkusega pean tunnistama, et kelk on ka ainus asi, millega ma seni siin mäest alla olen tulnud. Loodetavasti jõuan enne suurt kevadet laua ka alla panna või kui ei jõua, eks siis järgmine talv. 

Update: Kool, kool, töö, trenn, kodu, jm

Saksa keelega jätkan veel mõnda aega (ca juunini). Grupi tuumik on samaks jäänud, kuid palju on inimesi tulnud ja läinud. Hetkel on riikidest esindatud Eesti, Iirimaa, LAV, Brasiilia, Pr.maa, Tšiili, Läti (Kaaaaarlis :) ), Montenegro, Saksamaa. Lisaks  saksa keelele on lisandunud palju emotsionaalsust, nagu ikka, kui valdava osa grupist moodustavad naised. Loodan säilitada rahuliku meele. Hetkel on nad mulle väljaspool kodu ja Markuse perekonda ning sõpru siin lähimad sõbrad. Vahest on lihtsalt raske, kui räägid pool päeva keelt, milles end vabalt väljendada ei suuda ning suhted grupis meenutavad aegu ja sisetundeid ca 15 aastat tagasi. Aga eks kasvamisega käivad ikka väikesed kasvuraskused kaasa.

Teine kool, millega alustan augusti lõpust on fotograafiakool. Kestab aasta ja nädalaste tsüklitena iga paari nädala tagant. Ehk siis ca 70% koormusega saab kõrvalt tööl käia. Kooli intervjuu rääkisin 80% saksa keeles :) Väga uhke enda üle. Muidugi on see sõnavara kaugel sellest, millega sügisest pean hakkama saama, aga mul on aega õppida.

Tööst pole midagi rääkida, sest käisin alles see nädal agendi juures. Iga asi omal ajal :)

Trenniga on selle eest jälle super! Viimastel nädalatel on lihased jälle vatti saanud. Tase on hea ning lisaks klubitrennidele (kõik mängijad teretulnud olemata tasemest) kutsuti osalema tugevama grupi trennidesse. Uusi nägusid ja nimesid on palju - pidin endale nimekirja kommentaaridega kirjutama, kes kes on, et segi ei ajaks. Klubi tegelinskid on õnnelikud, et on lootust taas klubi naiskond kokku panna ja on nõus meile treeneri osaliselt kinni maksma. Mul hea meel, et saan trenni teha ja vormi parandada.

Koduelu kommenteerimiseks ei ole see vast õige koht. Kõik on korras. Märgiks ainult, et Moritzil on uus hobi. Toob igapäevaselt mõne põlluhiire tuppa, keda me siis Markusega mööda korterit tagaotsime –ajame. Oi jahh...

Tähelepanuväärsematest üritustest vast Baseli Fasnacht (karneval) (fotoreportaaž kommentaaridega Picasas) ja Markuse töökaaslase rock-kontsert ning squashiklubi heategevusüritus. Järgmine nädal pidu - kursuselt brasiillanna abiellub 2 nädala pärast.

Kõike head ja peatse kohtumiseni! :)

Helen

Tallinnas 01.-08.aprill

Hehehe vaadake, mis me poest leidsime :)

Hei!

Ma olen elus :). Olen alustanud taas sportlase elu. Aga enne, kui kõigest sellest ja viimaste nädalate tegemistest jutustan, vaadake, mis me Meileni alkoholipoest leidsime!!! :)

 

Õigemini läks Markus kohalikku alkoholipoodi ja müüja küsis, et ega ta tüdruksõber Eestist olnud (seletasime müüjale kord, kuidas tegelikult tuleb viina juua, et hapukurgid värgid särgid... ju selle pärast jäi meelde :)). No igatahes teatas ta täna Markusele, et vaata, mis meil müügile tuli ja andis meile kaks tasuta pudelit :). Järgmine kord kui Eestisse tulen (märtsi lõpp), ostan parima Eesti viina koos kurkidega kaasa ja viin poemüüjale ja omanikele maitsta, kuidas üks korralik viin maitseb :). NB! nii et kõike ettepanekud parima viina osas teretulnud :)

söögist jmst

Eile toimus meie korteris Eesti õhtu - jõime Viru valget ja vaatasime "Malevat". Hommikul oli pea haige.  Markus ei saanud filmist vist mitte halligi aru, sest tõlkija soovis ilmselgelt tõestada, et ta suudab sõnastikust leida inglisekeelsed sõnad, mille tähendust ükski normaalne inimene ei tea. Mul oli lõbus. Järgmine kord vaatame kõik koos Eestis. 

Lubasin Šveitsi toitudest rääkida. Siin nad on:

Juustufondüü - minu vaieldamatu lemmik! Erinevad juustud riivitakse kokku ning kuumutatakse pliidil koos küüslaugu jms. Osad kasutavad poest ostetud valmisjuustusegusid, osadel on omad pereretseptid. Kuumutatud juustusegu pannakse anumaga keset lauda (anuma all küünal) ning igaüks saab saiaviilu ja oma orgi ning pitsi Kirschi'ga (alkohol). Saiatükk pannakse ora otsa ning kastetakse juustu sisse (võib enne Kirschi pitsi kasta). Süüakse talvel, kui pakane näpistab. 

Lihafondüüd: fondue chinoise - keset lauda pannakse anum puljongiga, mida küünla 

või elektriga pidevalt soojas hoitakse. Igaüks saab oma ora ning paneb oraga puljongisse väikseid lihatükke (looma-, veise-, kana-) või juurvilju. Väga maitsev ja toitev; 

fondue bourgignone - sama, kuid puljongi asemel on õli. Kõrvale süüakse friikartuleid ja marineeritud kurki, sibulaid jne. Väga olulised on erinevad kastmed, mida saab kas poest osta või ise valmistada. 

Raclette - keset lauda pannakse väike grillahi. Igaüks saab väikse labida, mille peale pannakse juustuviil (erinevad juustud). Labidake läheb ahju keskmisele osale. Ahju peale võib panna lihaviile. Süüakse koos väikeste keedukartulite ning väikeste marineeritud kurkide, sibulate jne. Tavaliselt süüakse mitu mitu juustulabidakest. Minu keskmine jääb 5-6 juurde. Liiga toitev :)

Rösti - peale juustufondüü lemmiktoitude nimekirjas teine. Täpselt ei tea, kuidas tehakse, aga pakun, et võis/rasvas praetakse riivitud kartuleid nii, et tekib nagu kuldne riivitud kartuli pannkook. Jube hea! Süüakse õunamoosiga ning kõrvale midag iganes. Tavaliselt hapukapsas ja liha.

Verivorstid - siin läks neil midagi sassi. Lauale tuuakse kaks suurt vorsti. Mõlemad pehmed ja kergelt hallikad. Ühes on veri - tardunud, pruunikas mass  ja teises maks - hallollus, mis purskub vorstist välja, kui nuga vorsti panna :S.  Mõlemad vorstid tuleb katki teha ja omavahel kokku segada. Peale õunamoos. No väga hull ei olnud, aga väga harjumatu.   

Büntnerfleisch - kuivatatud õhukesed loomaliha viilud. Hea lihtsalt leivaga süüa või veini kõrvale. 

Bradwurst - suur sardell :), mida süüakse (kange)sinepiga. Kõrvale sai ja õlu. Mnjami. 

Nii et jah, juustu süüakse palju, kuid muusosas on köök meie omaga sarnane. Erinev ja tore on vast see, et osad toidud nõuavad söömiseks palju palju aega ning toit valmib söömise ajal. Põllumajandus

 on siin heal järjel, sest valitsus toetab farmereid korralike summadega. Bioaineid saab igalt poolt, kuid nad on väga kallid. Sellest hoolimata on vahest hea meeldetuletada, kuidas maitseb päris tomat ja kurk.

Palju õnne kallis ema!

Kallis ema!

Palju palju õnne sünnipäevaks!

Kuhu kevad läks?

Mitu päeva oli õhus kevade lõhna... aga nüüd ...

... on jälle talv. Vähemalt oleme nüüd jälle terved ja saab normaalselt edasi elada. 

Täna vaatasin teist korda Mamma Mia't. Ühelt poolt võiks see olla täiesti kohutav film, kus iga kahe sekundi tagant keegi laulab ABBA laulu (pole kunagi suur ABBA fänn olnud), aga midagi selles filmis on nii võluvat ja elulist, et filmi lõppedes oli nagu esimene kordki, õhkkerge ja "elu on ilus" tunne. Tõenäoliselt tuleb see tunne ainult naistele, sest meil on end kergem erinevate teemadega filmis, a la tütar-ema, ema-tütar, tütar-isa, naine-mees, samastada (mehed, võib-olla kui Pierce järgmises filmis veenvamalt laulab, saate ka mõned kandvamad teemad :). Nii siis, kui naistele on film jätnud valdavalt - isssand kui tore! mulje, siis paistab, et meestele mõjub see pigem stiilis "no kui ma lisaks "seks ja linnale" selle filmi ka ära vaatan, siis peaks küll olema tõestatud, et ma olen valmis läbi tule ja vee minema". Ärge mõistke mind valesti - ma hindan seda väga kõrgelt ja arvan, et see on väga armas :). Fakt on see, et suurema osa oma sissetulekust võlgnevad filmi produtsendid Meryl Streep'ile. Fantastiline! 

No vot! Aga head ööd siis hetkel,

H.

Kaua võib

Kui kaua võib haige olla ahh? :) Poolteist nädalat tatistamist. Miljonid taskurätid, köögipaberirullid, wc-paberid. Nädal tagasi käisin arsti juures. Rääkisin soravas (sorav ei võrdu ju korrektne?) saksa keeles oma mured tära - schnupfen, fieber jne ning arst määras diagnoosiks põletiku põskkoopas, kõrvades ja bronhhides. Nädala olen antibiootikume söönud, kodus passinud ja end ravinud ning võiks ju arvata, et olen nüüd terve purikas... 

Lihtsalt huvipärast, sest põskkoobastes ei tundu asjad korras olevat, panin kraadiklaasi alla ja ikkkka 37.4, pea on tatist paks ja nüüd on lisaks Markus ja Moritz ka haiged. Nädala jooksul suutsime ära vaadata 2 "Lost"i hooaega! Ma arvan, et sellepärast ma olengi ikka haige! Õudne. See on nagu narkootikum, mida inimestele ette visatakse.  Mäng ajudega, mis üritavad pidevalt ettearvata ning luua tulevikku ning vajavad aina suuremat ootamatuse doosi. Aga see tuleviku ennustamine on mõttetu, sest stsenaariumi kirjutajad ei tea isegi, mis saab. Webist lugedes selgus, et kaks osatäitjat olid filmimise ajal Hawaii saarel narkouimas politseile vahele jäänud ja nad tuli seetõttu filmis tappa! Ja te arvasite, et see oli selleks, et filmi huvitavamaks teha. 

Lähen nüüd ravima... aga lähipäevil kirjutan teile Šveitsi toitudest. Näiteks verivorstist, mida reedel sõin. Ütlen ainult ette, et nad on verivorstist täiesti valesti arusaanud. 

Ciao ja tervist!

H.

Kõigepealt olulised asjad paika

Sport ja tutvused

Tehtud. Leidsin squashiklubi, mis ületab kõik ootused! Klubi asub poolel teel Meileni ja Zürichi vahel ning kuutasu on madalam, kui ma Tallinnas õhtuste treeningute eest maksin. Siin maksan 890.- kuus ja saan võtme, millega võin 24h mängimas käia - soovikorral kas või kell 3 öösel, peale pidu. Klubis on 5 väljakut, köögiosa ning grilliala õues ja ei ühtegi administraatorit. Esmaspäeviti klubitreening Mark Woodliffe'ga (peaks oskama mängida :) ja kolmapäeviti klubiõhtu, kus rõhk vist mängimise asemel söögil, joogil. Igatahes tundub paljulubav. Eelmisel kolmapäeval käisin klubi katsetamas ning endiselt peab paika, et kiireim viis tutvusi ja sõpru leida on otsida üles inimesed, kellele meeldib samade asjadega tegeleda, mis sulle. Sain tuttavaks hollandlanna Helene'ga, kellega mängime suht ühel tasemel ning paari mehega, kes mängivad hetkel minust paremini, kuid eks näis kaua :). Igatahes olid kõik väga rõõmsad, et ma tulin ning asusid planeerima klubi naisvõistkonda :). 

Muusika

Live-muusika osas on Zürich fantastiline linn! Igal õhtul on kusagil midagi. Staaride staadionikontserdid on sagedased, kuid ühtlasi ka kallid ja kiiresti väljamüüdud. Rock, klassikaline muusika, jazz - mida soovite. Selle aasta rõhk on (meil) jazziklubidel. Eelmine reede käisime Mehrspuris (väike lokaal kesklinnas), kus toimusid kolme Zürichi Kõrgema Kunstikooli abiturientidest kokku pandud bändi kontserdid. Väga hea atmosfäär, mahedad hääled ning saksofonide duett. Lisaks kõigele oli kontsert tasuta. Kui otsida, saab ka Zürichis väheste kuludega reede õhtut veeta. MOTT.  

Head jätkuvat kõigile

Oleme 2008 ärasaatmise ja 2009 tervitamisega ühele poole saanud. Mirjam ja Zoran käisid siin uut aastat vastu võtmas ning kokkuvõttes oli see aastavahetus üks läbiaegade toredamaid ja aktiivsemaid. 

Saksa keelega läheb päev-päevalt paremini. Markus unustab küll peale igat teist, heal juhul neljandat, saksakeelset lauset, et me pidime terve päeva saksa keeles rääkima, kuid ma loen ikka sihikindlalt oma "Pu der Bär"'i (Karupoeg Puhhi) ning võrdlen oma keelearengut erinevas vanuses lastega. Nii tore on endale aeg-ajalt õlale patsutada - tubli Helen sa räägid paremini, kui see 3,5 aastane poiss.  

Esmaspäevast jätkan pärast koolivaheaega kursusel saksa keele õpingud. Vahepealne aeg on kulunud kõige selle tegemisele, mis virnas laua nurgal ootas k.a paberimajandus migratsiooniametiga, mis see nädal sai korda. Mind oli vaja garanteerida 30 000CHF ulatuses. Huvitav oleks teada, kes kõiki neid aafriklasi, kes Zürichi keskel narkootikume müüvad, garanteerib. Tõenäoliselt ei ole nad nii rumalad, et ronivad end esimesel nädalal migratsiooniametisse registreerima. Ainus, mis sellele tegevusele järgnes oli paberite laviin Mr Imbach ja Frau Ree nimel, kus nõuti seda teist ja kolmandat. 

Uue ringi alguses

Üks ring sai täis. Sain oma 7.5a pangas hoiul olnud tööraamatu tagasi ning esimest korda oma elus olen ma, kuidas seda nüüd öelda - töötu?. No mulle meeldib pigem mõelda, et uue ringi alguses :). Esimest korda oma elus tutvun tööportaalide välimuse ja sisuga ning teavitan Markuse lähikondlasi, et olen alustanud tööotsinguid. Eesmärk on veebruarist tööle saada. Tean, et loogiline ja lihtne ja rahaliselt tasuv oleks oma cv'ga pankasid pommitada, kuid ma ei tahaks uskuda, et see on ainus tee isikliku ja pangakonto rahuloluni.

Hingeelu 

Hingeeluga on nii, et enamasti on mu hing rahul, rõõmus ja õnnelik, kuid aeg-ajalt tektiavad sõnad nagu pere, sõbrad, Eesti jne keelele kummalise maigu ja nina- ning silmadevahelises alas hakkab pressima. Pärast mõningast analüüsi, panin diagnoosiks - koduigatsus.  Väidetavalt on see normaalne nähtus.  Igatahes mõjus sellele väga leevendavalt Mirjami ja Zorani külaskäik ning loomulikult lugematud tänud skype meestele, tänu kellele saab lähedastega suhelda. 

Swiss photo 2008

Aasta lõpus avati Zürichis kaks head fotonäitust. Esimene, kus esindatud vabakutselised fotograafid oma 2008.a fotodega ning teine Zürichi Landesmuseumis "Šveitsi pressifoto 2008". Mõned lingid huvitatutele:

Foto 2008 lemmikud

Scheffold Vizner - kommerts

Philipp Jeker - kommerts

Oliver Stegmann - tänavaf. 

Pressifoto 2008: 

Pressifoto võitjad