fotod

Brasiilia fotod

Brasiilia pulmad

São Sebastião on tuntud oma kaunite randade poolest ning on populaarne suvituskoht eelkõige São Paulo elanike seas. Viimane on suurim linn Brasiilias, kuid nagu paljude riikide puhul, ei ole tegemist pealinnaga. Brasiilia pealinn on Brasília, mis ehitati alles 1950ndate aastate lõpul kõigest 41 kuuga keset Brasiiliat n.ö tühjale kohale. Linna planeeris riigi peaarhitekt Oscar Niemeyer, kellest ei saa Brasiilias ei üle ega ümber. Kõikides suurlinnades on tema loodud töid ja talle pühendatud muuseume (Niemeyer on hetkel elus ning 103 aastane).

Tagasi rannikule, nii siis, need kaunid rannad olid suht tühjad, sest 3 päeva jooksul, mil me seal viibisime oli ilm tormine ning päike näitas end vaid hetkedeks. Lisaks sellele näitas ilmateade Zürichis ainult päikest ja 25 kraadi! No jah, ega me siia ju päevitama tulnud. Laupäeva hommik algas pruudi ja pruutneitside iluprotseduuridega, samal ajal kui peig koos oma vanematega lähedal asuvale saarele väljasõidu tegi (käsuga hiljemalt kella üheks tagasi olla). Kõik laabus sujuvalt ja olin üllatunud, et Kelly, kes muidu muretsejatüüp, nii rahulik on. Kell pool kaks läks siis aga lahti. Helistas naine, kes pulmapeo eest vastutab ning teatas, et toolid ei ole tulnud ja see ja teine asi on tegemata. Peigmees saabus kell kaks ning valati emotsioonidetulva ning kriitikaga üle (suht nagu venetsueela seebiooperites). Lahkusin võtteplatsilt, et koos kaamerameestega varem kirikus olla. Kirik asus ookeani kaldal ning oli (filmimeeste arvates väga väike) minu arvates nii suur kui üks keskmine kirik Eestis.

Enne tseremooniat tuli päike välja ning kõik oli suureks etteasteks valmis. Kirik külalisi täis, peig altari ees, vasakul ja paremal kokku 6 paari, peauste juures kaks meest trompetitega, üleval muusikud alustamas esimeste nootidega. Mis järgnes oli romantiline-draama kahes vaatuses. Muusika oli nii võimas ja emotsionaalne, et terve kirik nuttis juba enne, kui pruut sisse tuli. Kaasaarvatud peig, kes nähtavasti võitles voolavate pisaratega. Kiriku ette jõudis 50ndatest auto pruudi ja lilleneiuga, kes ka juba nutsid. Tseremoonia ajaks rahunesid kõik peale peiu maha, kes nägi kuni lõpuni välja, nagu oleks tegemist matustega. Tseremoonia oli ilus ja mis kõige toredam lühike. Ei oleks kataloliiklikust pulmast oodata osanudki, olin valmis, et läheb nagu juudipulmas, kus tseremoonia üle 2 tunni kestis. Nii siis tseremoonia läbi ning külalised liikusid edasi peokohta. Peig, kelle Šveitsi magu neid suuri tundeid seedida ei suutnud, läks wc-sse ja ma pildistasin õnnelikku pruuti. Esimese vaatuse lõpp.

Peig kogus end ning pulmapidu võis alata. Troopiliste lillede ja palmidega kaunistatud ruumis pakuti erinevaid jooke ning sööke, mis sulasid suus. Caiperinja baar oli kõigile soovijatele terve õhtu avatud. Võib-olla just seetõttu, võib-olla lihtsalt inimlikust eksimusest, ei märganud peiu isa peale grupipilti, et ruumi seina ääres on kaunistuseks valgustamata jõeke.  Üks hetk käis lihtsalt plärts ja jõekesest tuli välja üleni märg, lõhkise ülikonnaga mees. Pidu võis jätkuda.

Kella üheks oli pulmapidu pärast tantsu ja naeru ühelpool.
Lõpp.

São Paulo'st São Sebastião'sse

Täna hommikul kavatsesin endale juba kampsunit ostma hakata (Brasiilias!!!), aga ônneks tuli päike siiski välja ja ost jäi ära. Nädalavahetuseks lubab vihma ja jahedat. Pruuti see just ei rôômusta.

Jôudsime päeval rannikule São Sebastião'sse. Väljasôit São Paulost oli karm. Paras jônksutamine minibussiga rekkade kolonnide vahel. Heitgaasid tungimas autosse nii et parem oleks iga teine hingetômme tegemata jätta. Avarii vastassuunal, kus rekka külili ja lôputu ummik peale seda. Vasakul ja paremal Favelad - hiiglaslikud agulid. Olukorda ei teinud paremaks see, et ma eile tühja kôhu peale ja peale 8h linnas ringi käimist caiperinjat jôin ning peale esimest ise ka aru sain, et vindine olen ning see môte ei takistanud mind veel kahte joomast, nii et ma täna end ka ilma eelnevalt kirjeldatud autosôiduta kehvasti tundsin. Olemine muutus aga märgatavalt paremaks, kui teed ääristasid vihmamets ja järved ning vahelduv udu ja päikesepaiste. Lôpetuseks vaade mäelt jalamil asuvale linnale ja ookeanile. Fantast! Kirik, kus homme tseremoonia toimub, peokoht ja meie elamine asuvad 100 meetrit ookeanist.

Sao Paulosse peab tagasi minema. Palju sai nähtud ning palju veel näha. Pônevad on kontrastid koloniaalarhitektuuri ja uue, linnamelu ning parkide rahu vahel. Palju muuseume, mida tahaks veel külastada k.a Moreira instituut, millest kahjuks alles täna hommikul kuulsin. Moreirad on rikas kohalik suguvôsa, kes on Lôuna-Ameerika suurimad fotometseenid. Annavad välja fotoraamatuid ja omavad suurt fotokollektsiooni. Inimesed on väga sôbralikud ning üllatavalt teadlikud Eesti olemasolust. Bussis hakkas üks kohalik noormees minuga rääkima (kuulis meid saksa keeles suhtlemas. Paljud brasiillased on Euroopa juurtega ehk kohati on raske eristada,kes kust pärit on). Kuuldes, et olen Eestist pärit, ütles, et seal on väga ilus. Ma môtlesin, et nice try ja ütlesin natuke kahtlevalt, et on küll. Ta teatas, et oli seal just 2 nädalat tagasi, mille peale mu nägu vist môtteid edasi andis (kas sa nüüd oma jutuga liiga kaugele ei lähe) ja ta jutustas, kuidas nad sôbraga Helsinki, Tallinna, Peterburi reisi tegid jne. Ma tundun endale üha ignorantsemana, et ma eeldan, et arenguriikide inimesed ei tunne geograafiat. Täna rääkisime sel teemal Kellyga ning leidsime, et Zürichis on väga häst näha,et brasiillased ei ole ainult Lang- ja Sihlstrassel nagu sageli arvatakse (tänav, kus palju prostituute Zürichis). Nemad on kôige märgatavamad. Keegi ei räägi sellest, kui palju brasiillasi teeb Zürichis teadustööd vôi töötab headel kohtadel farma- ning pangandussektoris.

Boa tarde!

PS! eksisteerib väga lahe app iphonele - lingopal, kus on muuhulgas päris hea eesti keele vestmik. 44 keelt, mida omavahel tôlkida saab. Ma olen päästetud!Sao Paulo suuremates keskustes sai kuidagi inglise keelega hakkama, aga muidu on siin vaja portugali keelt osata vôi kehakeelt, paberit ja pastakat ning sônastikku, et kuidagi läbi ajada.

22.09.11 Sao Paulo

Jahedus ja kuumus, môned caiperinjad. Nii kaugele, kui silm ulatub kôrghooned, grafiti, tänaval magavad kodutud, puuvilja smoothide ja salatite üledoos (mmmm veel palun), fantastiline espresso,  mis oopäeva magamatuse hetkega minema pühib. Igal sammul vôiks midagi pildistada. Esimesel ôhtul peale sooja saket (Sao Paulos on maailma suurim jaapanlaste kogukond vãljaspool Jaapanit), oleksin pikast lennust ja pãevasest elamusterohkest tuurist, restorani laua taha magama jããnud. Suutsin end veel taksosse vedada, et seejãrel 10 tundi nagu beebi magada.

Olen esimest korda Ameerika mandril, Brasiilia suurimas linnas Sao Paulos (20 miljonit elanikku). Tänu väga heale brasiillannast sôbrannale Kellyle ja ta mehele, kes siin laupãeval ookeani rannikul abielluvad ning kuhu nad mind ametlikuks fotograafiks kaasa vôtsid. Siinkohal sobib ainult üks - hurraaa! :D.  Esimesed pãevad veedame Kelly kodulinnas Sao Paulos ning seejãrel 2 pãeva rannikul ning lôpetuseks Rio de Janeiro.

lend

Lendasin Zürichist otse swiss airiga Sao Paulosse. 12 tundi. Minu kôrvalistujast, ca 60 aastasest brasiillannast sai ootamatult minu uus sôbranna. Ta oli lennu alguses külm nagu kala. Tôenaoliselt, kuna ta peale portugali keele miskit väga ei osanud.... Ma ei tea, kas ta mulle teregi ütles, aga eesti sarm tegi oma tôô ning lennu lôpuks, teadsin ta tervet sugupuud ja tema, miks ma Brasiilias olen, kus Eesti on jne ning ta  kutsus mind külla ning saatis pôsemusiga heale teele. Olen tänulik selle laheda vôimaluse eest taaskord maailma avastada ja uute inimestega kohtuda.


Sao Paulo

Sao Paulo on hullumeelne. Liiklus on vôimatu. Ummikud, kihutamine. Meeletu kihutamine eelkôige rolleritel. Teed ületades tuleks vaadata IGAS ilmakaares. Punane vôib olla roheline, kui 20 inimest sel ajal üle tee lähevad ja punane, kui autod ülekaalus on. Turiste ei ole ma veel näinud vôi nad on väga hästi varjatud. Väga palju niioelda expat'e ehk ameeriklasi, inglasi jne kes siin tootavad ja elavad.

Huvitavaid tähelepanekuid. Bussiga liigeldes tuleb eelnevalt osta kaart, kuhu laetakse raha. Selle kaardiga vôib siseneda bussi ning bussi keskel tuleb kaarti aparaadile näidata.Väljumine toimub bussi tagumisest uksest. Metroo on väga puhas ja korralik ning toimib sama kaardiga.  Sao Paulo on segu vaesusest ja rikkusest ning selle eest, et môlemad eraldatud oleks, kantakse kôrgete tarandike, kaamerate ja turvameestega kenasti hoolt. Suurfirmade bossid lendavad roovimise vältimiseks helikopteritega.

Sao Paulos on meeletult kingapoode kôigile kingafetishi omanikele (siinkohal môeldud Indrekut, kes vist juba sellest teadlik ja linna külastanud). Palju on riidepoode ja sisenedes vôib jääda ca 3-4 naise haarangusse, kes üritavad meeleheitlikult sulle sobivat riietust leida (kuigi nad on  ôigest vastusest väääga kaugel) ja lôpuks, et sellest haarangust pääseda, ostad särgi, mille eest ei oleks kodus pooltki hinda maksnud ja kirud end maa pôhja (ok see oli minu kogemus :). Enamus autodest sôidab ringi tumendatud klaasidega. Autoteedel ummikute vahel jooksevad ringi mehed roosi kimpudega, mis müügiks. Hommiku- ja lôunasoogiks sobivad hästi rootsilauaga kohvikud, kus toidu kaalumisel saab kaardi ning maksine toimub soomise lôpus.Sook jook on super.