23.-25.dets Joulud Penangil

23.dets Joulueelne pa"ev hindu perekonnaga

Joulud tulid sel aastal teisiti. Minu jaoks algas koik 23.detsembril, kui laksin koos Reguga tema soprade Parami ja Shree juurde pyhapaeva lounale. Nad on hindud ja joule ei tahista, kuid sellegi poolest sooviti haid joule ning mulle leiti kuskilt joulukaunistustega klaas. Lisaks meile olid kohal Parami vennad lastega ning sobrad (yle 20 inimese). Nende kodu on imearmas kahekordne maja, mis ymbritsetud dzungliga. Lapsi neil ei ole, kuid ohkkond on elav tanu loomadele ja lindudele - enam kui 10 koera, kassi, paabulinnud, kalad, kotkas, papagoid, orav, haned jne jne. Enne, kui seda elamist nagin, kujutasin ette, et peab ikka paras hullumaja olema voi siis on koik loomad minipuurides. Loomad on puurides, kuid puurid on sama suured, kui meie loomaaias ning koerad veedavad enamuse ajast aias. Ehk siis loomakaitsjad ei ole toenaoliselt endiselt rahul, kuid loomad ja linnud on kasvatatud armastuse ning hoolega.

Perekond on vaga avatud ning mind rabas Parami ja ta vendade huumorimeel ning heatujulisus. Nad on parit 10-lapselisest perekonnast ning nad vaitsid kui yhest suust, et volgnevad koik mis nad on, oma vanematele (siinkohal tanan ja tervitan oma ema, isa ja vanavanemaid, kes minust ja Jaanusest sellised lahedad inimesed on kasvatanud, nagu me oleme!:) Nii tagasi tulles. Louna: riis, kala, krabi, kana, metssiga, juurviljad, krevetid jne jne. Koht punnis, jargnes veesport. Natuke kergem olla, jargnes ohtusook linnas: kana, roti, riis jne jne. Voimatu oli mitte syya, sest toit oli super ning koik tahtsid, et ma prooviksin nende tellitud roogasid. Oosel magasin nagu vaike laps.

24.dets Joulud Reguga ning tugev ylemotlemise oht

Regu oli ostnud kaks piletit joulukontsertile. Louna paiku tuli sonum: 'dresscode formal'. No tavaliselt ma kannangi oma seljakotis kostyymi ja korralikke kingi! Jargnes 1.5h poodides jooksmist - tulemusega vois rahule jaada. Rahakotis auk, aga mis sa ikka teed. Kontsert oli kohaliku haigla toetuseks ning esitati Handeli "Messiast" ning joululaule. Peale seda pidime minema ohtusoogile, kuid kuna aeg oli hiline, siis oli restoran juba suletud ning tulemuseks oli kahetunnine ummikutes "soitmine". See oli mulle paras katsumus, sest Reguga koos olles on mul oht ylemoelda. Kas ma ykspaev suudan selle pideva koige analyysimise ara lopetada ja kas ma lopetan ara koigi opetamise, kuidas nad peaksid elama ja olema? Pohikysimus, mis mul tekkis ja millele ma vastust paluksin, on - millal ja kas meil on oigus inimestele oelda mida me arvame, kui see on meie isiklik arvamus ja voib-olla lihtsalt meie endi kompleksid, mis voivad lopptulemusena teisele haiget teha? Ei ole vist minu asi teistele oelda millised nad on? Nimelt Regu on teinud oma elus rohkem head, kui enamus meist kokku ning pole kahtlustki, et ta on siiras, kuid midagi hairis. Kogu olukord oli irooniline, sest reisi alguses lugesin Dostojevski "Idiooti" ning juurdlesin raamatu lopus, kas prints Moshkin oli "idioot" voi olid seda ylejaanud ja nyyd avanes mul voimalus kohtuda elusa Moshkiniga ning raamatust sai tegelikkus - kumb meist siis on "idioot"?

Koik need paevad temaga koos olles tundsin, kuidas mu aju yleanalyysimisest lyhisesse jookseb ning tundsin end maailma halvima inimesena, et temast negatiivseid motteid motlen. Mind hairis tema pidev enesehaletsemine. Kas mul on oigust oelda puudega inimesele, et ara virise? No see kolab kohutavalt, eriti joulude ajal, aga see oli see, mida ma tundsin. On loomulik, et elujouline inimene sattudes sellisesse olukorda labib enesehaletsuse faasi ning ei aktsepteeri olukorda. Yritasin moista, kuid tundsin, et ta ei jata mulle ruumi seedimiseks. Sotsiaaltootaja ainet minus ei ole ja ma ei suuda vist yldse teise inimese kingadesse astuda. Eks jargmine kord on lihtsam.

Kaks tundi autos raakis tema ja tal oli seda vaja. Ja ei, ma ei suutnud oma arvamust endale jatta. Lopuks ytlesin, mida motlesin, yritades mitte liiga jarsk olla. Loodetavasti tasakaalustasin negatiivset piisavalt positiivsega, sest ma arvan endiselt, et ta on suureparane inimene. Vahemalt on suhtlemine temaga tana olnud hoopis teisel tasemel, vabam.

25.dets Joulud malai perekonnas

Georgetown on squashi naiste valitseva maailmameistri Nicol Davidi kodulinn ning kuna ta kylastas eelmine aasta Eestit, siis onnestus meil pogusalt tutvuda. Kui Malaisiasse joudsin, suhtlesime telefonis ning selgus, et ta on samal ajal kodulinnas, kui minagi siin. Nicol helistas 24ndal ning kutsus jargmiseks paevaks enda juurde koju. Nende pere vaaritab igal aastal suurel hulgal head ja paremat ning koik sobrad on kylla oodatud. Nicolil on kaks vanemat ode ning terve nende perekond on roomsameelne ja heatahtlik. Nad elavad vaikeses majas Georgetowni aarelinnas ning see maja oli tana terve paeva taidetud naeru ja roomuga. Pohimotteliselt oli nagu meie jaanipaev. Paike paistis, aed ja maja tais inimesi ning grillil pidevalt kanakoivad. Sook viis keele alla ning kookose- ja shokolaadikook sulasid suus. Vot sellised joulud siis sellel aastal.

Pildil Nicol odedega: Liann, Nicol, Sheryl

17.-18.dets Penang

Nii sama...

Parast igat ca 7-10 paeva suhtlemist, liikumist yhest linnast/riigist teise ja uute kohtade avastamist tunnen vajadust puhata ja peatuda. Alguses arvasin, et olen imelik, et nae kodust nii kaugel, aga ikka tombun iga natukese aja tagant endasse ja hakkan ilma pohjuseta torisema (kuna siin kellegiga toriseda ei olnud, siis peamiselt iseendaga). Sellistel paevadel jalutan sihitult mooda linna ringi, sest lugemisel pole ka motet, kuna juhe nii koos.

Esimene paev Georgetownis oli tapselt selline. Linn kandideerib koos Phnom Penhiga mu lemmik kohtade pingereas esikohale. Siin on mo"ll (China town, Little India, kaubanduskeskused, hiina templid) ja siin on rahu (mere aares, templites), siin on fantastiline sook ning sobralikud ja huvitavad inimesed. See, et esimesel ohtul Noble hotellis hiir mu toa porandat yletas (Noble :) iroonia vist...aga raudselt yks odavamaid ja puhtamaid kohti linnas), elasin ilma erilise emotsioonita yle. Heheee huvitav, kui kodus oleks sama asi juhtunud? Terve maja oleks vist karje peale yles arganud.

Kaubanduskeskustest yritan eemale hoida, sest nad rikuvad normaalse motlemise. Tundsin seda juba Singapuris, kuidas parast 24h seal viibimist kaldusid motted mateeriamaailma ning koik muu ununes. Mis mul voiks vaja olla? Mida ma peaks ostma? Vaga ebaterve ma ytleks ja ei taha kunagi elada sellises linnas, kus mu aju ainult selliste teemadega nagu raha ja karjaar tegeleb.

Igatsen?...Muidugi igatsen, kui kuulen, kuidas te PO"FFil kaite ja joulukaunistusi yles panete ning glo"ggi joote. Kui saaks, tooks teid koiki natukeseks koos lumega siia (no jah...viimast teil ju ei ole :) tulge siis ilma!). Aga ra"ndamisest ja avastamisest veel isu ta"is ei ole ja pa"ikesepatareid alles poolenisti laetud.

Jamad? Hetkel on ainult yks suur jama ja see algas tegelikult juba suhteliselt reisi alguses. Nimelt unustasin oma PIN kalkulaatori Sukhothaisse hostelisse. Nad lubasid selle Tonile Pattayale saata, kuid ei miskit. Ilma selleta ka ei saa, sest vaja krediitkaardile kandeid teha ning enamus rahast ei ole hetkel piisavalt likviidne (hahaaa professionaalne kretinism), et seda kohe kasutada saaks. Nii siis, et saada uut kalkulaatorit, tuleb loosse kaasata DHL, kohalik notar ning keegi kuller (Andri?), kes lepingud Eestisse panka viib... Kui sellest midagi valja ei tule, siis... tuleb uus plaan moelda.

A"rge siis joulukinke pangalaenude abil tehke (loen siin Postimeest onju, nii et arge arvake midagi, et ma ei tea, mis toimub), parimad kingid on harva rahaliselt kallid.

No vot. Lahen loen nyyd Harry Potteri lopuni. Ongi viimane liiga kaua "Raamatud, mida voiks lugeda" nimekirjas passinud. Kallistan ning hoian poidlad pihus, et lumi teil ikka jouluks maha tuleb!

15.-17 dets Cameron Highlands

22:30 O"o"bussiga Malaisia poole. Piiril bussi vahetus. Istusin slovaki Fauk'iga? piiril (40.a, audiitor. Oli suurfirmade palgal, kuid otsustas proovida eraari, mis lubaks ehk iga aasta 2-3 kuud rannuteel olla. Seni vaga rahul). Jutustasime ja ootasime, kus meil ka"sti oodata. Ei miskit. Selgus, et: 1. Me ei olnudki yhel bussil (nr olid vaga sarnased) 2. Meie bussid olid meid 100m eemal yle poole tunni oodanud ning inimesed juba vaga rahutud. Jargnes teine magamata oo. Bussisoit Kuala Lumpurisse poolunes - 5h; Kuala Lumpuri bussijaamas koos kohalike ja tarakanidega passimine - 4h; bussisoit KLst Malaisia keskosasse poolunes - 5h. Kohal 13.00. Vasinud.

Cameron Highlands...

...on yks Malaisia loodusparke, riigi keskosas. Ca 2000m maed, mille kylgedel teeistandused ning pilvi on voimalik peaaegu kaega katsuda. Ei kahetsenud, et reisi ette votsin. Tanah Rata linn, kus koik peatuvad, et matkama minna, oli sagimist tais, sest malaidel on koolivaheaeg. Oobisin Daniel's Lodge's, mis on odav ning kus ohtul kogunetakse lokke ymber ja kes oskab see laulab, kes oskab see mangib pilli, teised on lihtsalt asjalikud (k.a mina). Seni yks lahedamaid kylalistemajasid (muide Lonely Planet seda kohta ei kiida, mis kinnitab veel kord, et alati ei ole motet raamatu teid mooda kaia). Kuulsime, et kohalikud peavad linna peal pidu, kus kohutav muusika. Laksime Walesist Beniga asja kontrollima. Muusika oli toesti kohutav (midagi transi suunas? Kodus oleks klubi uksel tagurpidikaigu sisse pannud), aga lahe oli malaidega pidutseda. Kolmas poolmagamata oo.









Matkamas

Loobusin 40 ringetisest(kallis ja kuulsin, et mottetu) organiseeritud matkast ning laksime koos sakslaste Rene ja Michaeli ning soomlase Timoga omalkael matkama . Ilm oli talutav, kuid tuleb nentida, et paikest ei ole pea 10 paeva nainud. Soitsime
bussiga ca 10 min ning asusime ylesmage kompima. Vaade laks igal sammul paremaks. Tund kondimist mooda asfalti ning joudsime BOHi teetehasesse. Sealt edasi laks magi jarsemaks ning higi voolas peatumatult. Ei joudnud dressikat piisavalt kiiresti ara votta ja tagasi panna, sest kui paike piilus oli nagu saunas, muul ajal paitas jahe tuul. Vaade endiselt lummav. Nii siis ylesmage ca 1.5h. Sealt edasi pidi algama tegelik matkarada, mis pidi alla linna tagasi viima. See rada oli nagu muinasjutust haldjate mets. Puud kaetud samblaga ning veepiisad tilkumas, udu, suured puujuured ning puude ja pilvede vahelt on naha teisi maetippe. Hakkasime allamage ronima. Sona otseses mottes ronima, sest tuli minna yles ja alla yle puujuurte astudes poolde saarde muda sisse. Lihased hakkasid vasima. Parast ca 45 min saime aru, et kogu see too ja vaev oli mottetu, sest me tegime ringi ja liigume uuesti ylesmage. Tagasi samas kohas...Krt. Kus see rada siis on? Tagasi mooda asfalti linna? Ei taha moeldagi. Timo laks uurima, kas maest edasi yles minnes on midagi. Oige rada oligi veel ca 200m ylesmage. Ja see laks alla mooda jargmist haldjate metsa - 3km! Nii vasinud, et koik tegi nalja. Poolel teel hakkas ohjeldamatult paduvihma sadama. Joogivesi oli otsas ja kypsised, mis mul olid, said juba teetehases soodud. Tund hiljem joudsime linna. Vihm oli meid vahemalt mudast puhtaks pesnud. Haaletasime kaubikute peale, kuid ei miskit. Ei viitsinud bussi oodata. Yks taksojuht viis meid poolmuidu Tanah Ratasse tagasi. Hostelis oli soe vesi! Pole teist vaga ammu nainud. Kuum duss ja korralik ohtusook ning luksus - saksa poistega autoga Penangi poole (tootavad seal 6 kuud). Noble Hotel on vaga ok ning lopuks sai korralikult magada.

09.-11.dets Kuala Lumpur ja Melaka

Hei!

Kas keegi saaks mulle saata fotosid Tallinnast lumega ja joulukaunistustega palun :)

Kuala Lumpur jattis suhteliselt isikuparatu mulje. Suurimaks elamuseks oli vast viimane ohtu, kui kaisime hostelist Jordaniga (Manchesterist) ja tema kohalike soprade Gilli ja Guraniga soomas ning inglise liiga mange vaatamas.Parast viimast kaisime hosteli korval oisel turul rottide pillerkaart vaatamas. Vinge! Neid oli palju! Kargasid pimeduses yhelt laualt teisele ning ajasid yksteist taga ja nende vahel siblis ilmatuma (see on ju sona?) hulk suuri prussakaid. Turult labi jooksmist voiks raudselt raha eest adrenaliini otsivatele turistidele tegevusena pakkuda.

Melaka sadamalinnana on raudselt sympaatsem, kui Kuala Lumpur. Eriti kui minna China towni voi korvaltanavatele, kus hollandi ja portugali koloniaalarhitektuur. Samuti hilpude ostmiseks on linn suureparane koht. Yritan siiski poodidest eemale hoida, sest pohimotteliselt olen ma taiesti syydimatu, mis puutub rahaga majandamisse. Riideid ma kyll kokku ei osta, kuid kui lootsin, et reisimine ravib mu halva kombe osta raamatuid kokku kiiremini, kui neid lugeda jouan, siis seda ei ole juhtunud. Ostan neid endiselt kokku ja kui enne ootasid nad lugemist riiulil, siis nyyd kannan neid lihtsalt endaga kaasas. Nagu mul veel vahe asju kanda oleks!

FOTOD

06.-09.dets Kuala Lumpur

Malaisia on mind yllatanud. Inimesed, kellega olen suhelnud, on avatud ja tolerantsed ning palju reisinud voi vahemalt ylejaanud maailmas toimuvaga kursis.

Kuidas ma na"pud riisi sisse toppisin

Lyhidalt. Lennukis istus mu korval vanem mees Hussin, kes noustas, kuhu voiksin Malaisias minna. Kuala Lumpurisse (KL) maandudes oli pime ning sadas vihma (pole viimast ammu nainud). Jargmine hetk olin Hussini, ta naise ja tytrega nende autos ning soitsime yle poole tunni KL keskuse poole. Mis siis, et nende kodu jai hoopis teises suunas. Nad otsustasid mu kylalistemajja ara viia ning tee peal soogipeatuse teha. Laksime Malaisia-India soogikohta ning laua taha istudes kysis Lisa (tytar), et kas ma olen nappudega soonud? No ma olen sellest kuulnud... Proovisin siis jarele. Votke homme louna ajal enda ette taldrik riisi ja kalaga ja pange napud sinna sisse ning andke mulle teada, kuidas teie keha sellele reageerib, sest minu kasi ei tahtnud alguses mitte sooki puutuda (ma arvan, et see on meie soogikultuuris koige ebaviisakam tegevus yldse) ja kui ma lopuks suutsin sormed riisi ja kastme sisse toppida ning suu suunas tostsin, pudises pool suutaiest taldrikule tagasi. Aga lahe kogemus igatahes.

Ma olin nii siiralt yllatunud ja tanulik nende perele, et ei oska oelda muud kui, et olen veelgi enam kui enne veendunud, et inimesed on oma olemuselt head. Hussin tootab kaubaveo peal ning on to"o" tottu enamus elust reisinud. Norija, ta naine, tegi enne pensionile jaamist sama tood kui mina ehk oli treasurys rahaturgude peal. Neil on 2 tytart ja 2 poega ning korvalt vaadates hoiavad nad vaga kokku. Vot sellist esmakohtumist moslemitega ei oleks kyll osanud oodata.












Veel yks kohtumine

Parast pikka paeva linna peal soin ohtust kohalike soogikohas hotelli korval (Muide Cosmopolitan hotell Chow Kitis on vaga puhas, odav ning internet kiire ja tasuta). Kohalike soogikohas soomine on saanud tavaparaseks (olen vist nyyd normaalne seljakotiga randaja :). Sook on hea ja odav ning kunagi ei tea, kellega jutule saad. Phnom Penhis viimasel paeval sain kohalike soogikohas dollariga super kala ja riisi ning koige tipuks jaakohvi kondenspiimaga, mis viis keele alla). Nii siis soin siin hotelli korval (ca 30 lauda a la nagu ollesummeri telgis ja ainult mehed. Naised vist ei soo siin...) ja nagin yhes lauas huvitavat vanameest. Pakkusin, et austraallane. Tundus, et teda huvitas samuti, kes ma selline olen ning kui olin naeratanud ja noogutanud tere, siis kutsus ta mind nende lauda. Wan Ghazali on 77 aastane paljureisinud lahe onu ning siiski kohalik (Tai piiri aarest. Kaabu ja hallid juuksed petsid mu ara). Ta on 25 aastat vorpinud mingit vererohtu teha ja seda siis igale poole Aasiasse myynud. Raagib jumal teab mitut keelt ning aaretult avatud. Kutsus mind kylla enda kodukohta. Kuna mul oli nii kui nii plaanis sinna kanti minna, siis kui koik hasti laheb, lahen ytlen talle uuesti tere.

Parast viimaseid paevi ja tegelikult ka pea kahte kuud tahaks oelda, et 1. naeratus on rahvusvaheline keel ja arge pahandage, aga mulle tundub, eestlased ei praktiseeri seda voorastega vaga palju (voimalik, et asi oli lihtsalt minus). Olen nyyd juba mitmeid kordi proovinud ja voin kinnitada, et voorastele naeratamine ei tapa. 2. Isegi kui karmasse mitte uskuda, siis teiste siiras aitamine voib kellegi paeva oluliselt paremaks muuta ning toenaoliselt abistaja paeva mitte sugugi halvemaks.