Ho Chi Minh
a linna vaatamisvaarsused, millest koige tahelepanuvaarsem sojamuuseum, mis pea sama oovastav, kui Pol Poti reziimile pyhendatud muuseumid Phnom Penhis. USA Vietnamisojaaegsest pommirahest ja selle tagajargedest on pohjalik fotoreportaaz, mis ei tohiks kedagi, isegi mitte paadunud sodade pooldajat, kylmaks jatta. Vaararenguga lapsed, moondunud kehad, ameeriklaste laibad, vietnamlaste laibad, USA sojavaelane, kes hoiab voidukalt kaes vietnamlase lagunenud keha, lood sojavaelaste julmustest, mis muuseumist lahkudes jatavad kummitama ainult yhe motte – soda teeb koigist voitlejatest koletised ning taidab kannatajad viha ja inimvaenuga. Pole oluline kumb pool , vaen tekitab vaenu ning kaotusvalu ihkab kattemaksu.
Mekongi delta ja paikseline Phu Quoci saar
Can Tho linn. 5h loksumist Ho Chi Minhist ja … siia me kyll ei plaaninud tulla ehk jalle vales kohas. Kuidas see nyyd nii sagely juhtuma on hakanud? ☺ No polnud hullu. Linn kyll suurt jalge ei jatnud, kuid toenaoliselt ei oleks seda ka Ving Long teinud. Tegime ohtuse paadisoidu ja hommikul kaisime ujuval turul, loksudes 3h paadis korvetava paikse kaes voideldes paiksepistega..
Rach Gia. Kohale joudmiseks tuli labi teha pea surmasoit. Sellist bussijuhti pole enne nainud. Markus karjus tagant pingilt yle bussi, et ta hoogu maha votaks, aga see mojus ainult 5 minutiks. Ma vist ei maininud enne, aga Laoses nagime teel bussivrakki, mis oli umbes maani maha polenud ja kaks juhti istusid onnetute nagudega korval (inimesed vist viga ei saanud. Toenaoliselt pole nad lihtsalt kustutusvahenditest kuulnud) ja see mupilt ei teinud olemist kuidagi kindlamaks. Lisaks hullule juhile haises buss korralikult kala jarele. Joudsime ikka onnelikult kohale ning tahistasime seda kohalikku kala ja riisijookidega.
Phu Quoc. Kui te tahate Kagu-Aasias leida vaikset saart, kus kymneid kilomeetreid in
Can Tho linn. 5h loksumist Ho Chi Minhist ja … siia me kyll ei plaaninud tulla ehk jalle vales kohas. Kuidas see nyyd nii sagely juhtuma on hakanud? ☺ No polnud hullu. Linn kyll suurt jalge ei jatnud, kuid toenaoliselt ei oleks seda ka Ving Long teinud. Tegime ohtuse paadisoidu ja hommikul kaisime ujuval turul, loksudes 3h paadis korvetava paikse kaes voideldes paiksepistega..
Rach Gia. Kohale joudmiseks tuli labi teha pea surmasoit. Sellist bussijuhti pole enne nainud. Markus karjus tagant pingilt yle bussi, et ta hoogu maha votaks, aga see mojus ainult 5 minutiks. Ma vist ei maininud enne, aga Laoses nagime teel bussivrakki, mis oli umbes maani maha polenud ja kaks juhti istusid onnetute nagudega korval (inimesed vist viga ei saanud. Toenaoliselt pole nad lihtsalt kustutusvahenditest kuulnud) ja see mupilt ei teinud olemist kuidagi kindlamaks. Lisaks hullule juhile haises buss korralikult kala jarele. Joudsime ikka onnelikult kohale ning tahistasime seda kohalikku kala ja riisijookidega.
Phu Quoc. Kui te tahate Kagu-Aasias leida vaikset saart, kus kymneid kilomeetreid in
imtyhje peene liiva ning sini-sinise veega randasid, siis Phu Quoc on yks sellistest
kohtadest. Lisaks allpool kirjutatud looduse vaatemangudele sattusin piknikule koos kohaliku kalamehe ja ta pojaga. Kaisin pildistamas ning ahistasin neid natuke kaameraga. Kui minema hakkasin, kutsus onu mind tagasi ja naitas kandilist kala (kivikala?), mille yle ta ilmselgelt uhkust tundis ning kutsus nendega 30m eemale palmide alla puutud kalasid-krabisid kypsetama ja sooma. Istusin maas, punased sipelgad tagumiku all, soin imemaitsvat kala ja join mingit jooki. Koik oli vaga kena ning isegi paar sona onnestus vahetada, kuid kui viipekeeles hakkasid tulema kysimused, et kas ma abielus jne, siis tundus paras aeg tanada ja astuma hakata.
Loodussymfoonia kahes vaatuses
Loodussymfoonia kahes vaatuses
Sageli on koige ilusamad asjad siin maapeal ning koige suuremad emotsioonid tasuta. (kui mitte lennupileti raha arvestada ☺ ).
1.vaatus. Istume Kaidi, Anni, Toomase ja Markusega Phu Quoci rannal. Taevas sysimust, ainult helendavad tahed. Paar tundi parast sydaood laksime oisele suplusele ning jargnev oli koige kaunim etteaste, mida olen nainud. Taielikus vaikuses ning soojas vees jargnes igale meie liigutusele imeline vaatemang, kui kaetomme toi kaasa sysimustas vees satendava planktoni vihu ning sukeldudes sahvatasid helendavad tapikesed slime ees. Kui liikumatult seistes ei nainud oma nabagi, siis sukeldunud kaaslast nagi kahe meetri kauguselt helendades lahenavat. Koik see tekitas tunde nagu aeg peatuks ja meie muutuka haldjateks, kes sygavas oos unenagusid voluvad.
2.vaatus. Sama rand, ca 24h hiljem. Iga paari minuti tagant muutub must taevas heledaks ning valk sahvatab labi pilve voi risti alla mere suunas ja hetkeks on terve maailm tais kollakas-roosat valgust. Naljakas, kui kerge on kaks tundi istuda ja oodata valgusahvakaid ning iga kord kiljatada nagu naeks valku esimest korda elus, samas kui 2h keskparase ponevusfilmi peale ei reageeri teinekord ykski keharakk.
2 comments:
Mõnus elu...
Ja nagu ikka - toredad fotod! Praetud ämblikud on head - sööd ära ja pärast teed ämbliku niidiga hambavahed puhtaks.
Post a Comment