No vot siis

Kui iga paevaga jaab teravaid emotsioone vahemaks; kui mangureeglid hakkavad selgeks saama; eesmark hakkab taituma ning tahaks vanu sopru tuttavaid naha, siis on vast aeg asjad kokku pakkida :). Kuna 6 kuuga on kogu elamine kahes kotis ja pakkimine rutiin, siis laks alla tunni, et riided ja muud asjad kokku pressida. Homne paev moodub erinevates lennujaamades ja ehk onnestub korra veel Bangkokis ara kaia. 

Viimane reisipaev Aasias moodus pensionaridest turistidega Halong Ba

yd (saarestik Pohja-Vietnamis, mis Unesco maailma parandite nimekirjas) kylastades. Esimene kord, kus istusin reisi jooksul sellises seltskonnas (selgemalt ei saa oelda, et aitab kyll :). Enne matka hommikul teeaarel istudes ning bussi oodates markasin varajasi oopiumi suitsetajaid. Igal pool. Silm harjub ajaga nagema seda, mis alguses varju jaab. Hea meel oli, et viimasel paeval sai Halong Bay nahtud ning et tagasiteel laiusid tee aares rohe-rohelised riisipollud. Postkaardilik pilt silme ees, vaikese (voi suurema, eks lennujaamas nais) kahjutundega ning laguneva koti, pykste jms (koik otsustas viimastel nadalatel lagunema hakata) lehvitan homme vaikesest lennuki aknast piludele ja votan nende terviseks paar veini. 

07.-12.aprill Imeline Sapa

Baiii samthing from miiiiiiiii; whats jor neiiiim?; where juuu frooom? juu baii leiter? Palju voib? Igakord, kui sattud piirkonda, kus kohalikud hordidena turiste ahistavad, opid ruttu, et koige lihtsam ja valutum viis on konkreetne EI.

  

Loksusime oorongiga Hanoist Sapasse - Vietnami magede pealinna. Oorong on sama, mis toenaoliselt 20 aastat tagasi Tallinna ja Leningradi vahet soitis ja nyyd siia on toodud pensionipolve veetma. WCsse tasub minna ainult siis, kui saate seda teha esimesena peale soidu algust ning edaspidisest vedeliku tarbimisest tuleks loobuda. Voodid on moeldud asiaatidele ja vaikestele Euroopa naistele - pikematel meestel tekib tosiseid probleeme taispikkuses voodisse mahtumisega.  Aga yks oo rongis on seda vaart, sest kohale joudes touseb paike labi udu magede vahelt (korgeim tipp 3100m ning Sapa linn 1600 peal) ning paitab oma soojade toonidega riisiterrasse. See oli yks pilte, mida nagin silme ees enne reisi algust ning millele vordvaarne on siinkandis ehk vaid Malaisia Cameron Highlands.

 

Magede lummuses

No nii. Maagiline rahu loppes hetkel, kui umbes 15 naist ja last Kaidit, mind ja Markust ymbritsesid, yritades teadatuntud huvi teesklemisega meid asju ostma mojutada. See on lihtsalt vasitav, muud miskit. Iseenesest on nad armsad ja naeratavad. Veetsime paeva oma hotelli terrassil oleledes ja hetke nautides.

 

Jargmisel hommikul votsime meile antud giidi sappa ja alustasime kahe paevast matka magedes. Giidiks 22 aastane Tung, kes kulm kortsus meid koguaeg jargi pidi ootama. Elu pole tal kerge olnud. Tung abiellus esimest korda 12 aastaselt (vanemate sunnil) ning parast enesetapu katset noustusid vanemad, et ta voib lahutada. Kolme kuu parast ootavad teda ees uued pulmad ning seekord omal valikul (lahutusoiguse eest on ta kymme aastat tootanud ning vanematele raha maksnud). Kuigi Tungi juttudes Hmongide (hoimud, kes elavad Kagu-Aasia magedes. Vietnamis valge, must ja punane Hmong) eluolust oli vasturaakivusi, kajas siiski nii sealt kui on kajanud ka mujalt labi, et hoimud elavad endiselt traditsioonide kyysis, mis pohjustavad paljudele inimestele kurbust, ega lase olla onnelik oma valitud moel. Valdavalt on kurbuseallikaks meeste ja naiste vahelised suhted ning sundabielud.

Lisaks meie giidile, Kaidile, Markusele ja minule oli grupis inglise tydruk Amber, kes lopetas kunstikooli ja reisib pool aastat ringi ning ca 6 hmongi naist, kes meiega 10km kaasa matkasid, et meile parast poolepaevast psyhholoogilist mojutamist (aitasid igal sammul) oma asju pahemaarida. Amber ostis vist neilt koigilt midagi ning Kaidi oleks parema meelega soogikohta jaanud, et ei peaks hmongidele "ei" ytlema. Parast 15 km yles ja alla matkamist joudsime oobimiskohta - kodumajutus. Ei olnud hytid keset riisipoldu, vaid taitsa korralik elamine pluss turisti wc - vahest on see vaga tanuvaarne. Ohtusook oli maitsev ning paikseloojangul istusime jalad joes ja lugesime, olime. Hommikul algas jarjekordne matk (8km) maest yles-alla, ymberringi riisiterrassid - uskumatu too vili ning uskumatu vaatepilt. Vaidetavalt kulub 

ca 10 aastat, et maekylg terrassidega katta ning neid oli naha nii kaugele kui silm ulatus vaatama. Ilmaga meil vedas, paike saras korgel taevas. Erinevalt viimasest kahest paevast, mil udu tottu on nahtavus pea olematu. Kui just matkama ei pea, on udu paeluv ning lummav, toustes piimja massina orust ja mahkides koik oma siidjasse massi.

 

03.-07.aprill Mui Ne ja Hanoi

Pohireegel Kagu-Aasias (parandatud, sest mote laks vist lendu poole pealt :):
Teadke mida tahate saada voi kuhu tahate minna ja jaage endale kindlaks voi muidu tombavad kohalikud 2 sekundiga naha yle korvade. Nad on uskumatult osavad luiskajad. Endale tasub kindlaks jaada ka parast seda kui taksojuht yritab teid kolmandat korda vales kohas maha panna, vaites, et hotelli, kuhu tahate minna kas ei ole enam voi see on kolinud. Vale - lihtsalt ta tahab teid oma sobra hotelli sokutada. Kui kuulete, et muuseum on suletud, tasub ise selles veenduda, sest toenaoliselt tahetakse teile pakkuda linnatuuri "soprade" turismibroodesse voi moeateljeedesse. Igalpool on kupongisysteem (uue kliendi tooja saab bensiini vms kupongi). Skeptilisus abistajate vastu kasvab siin kiiresti ning pohjusega, sest nii sama heast tahtest keegi ise abi ei tule pakkuma (eriti, kui sa ei tunne, et vajad abi). Tavaliselt on ikka konks taga.  

Siiski tuleb nentida, et olin hullemaks valmis ja todesin, et Vietnam ei ole pormugi selline nagu ettekujutasin. Ootasin agressiivseid myygimehi, ootasin valesid, petmist, ahistamist, kurjust. Ootamatult avastasin, et inimesed lounas on sobralikud ja abivalmid. Petmist kyll on, kuid seda on ka mujal Aasias palju. 

Mui Ne

Kuna me Markusega oleme tiba aeglased, jaime Phu Quocile paeva kauemaks ning teised

 laksid tagasi pohja poole. Puhkus kulus ara, sest jargnes 12 bussisoitu (kumm katki, hullud bussijuhid jne) ning jargmisel hommikul votsime suuna Ho Chi Minhist teisele poole rannikule, et Mui Nel liivatyyne naha. Kuna ajagraafik hakkab koomale tombama tahendas see poolt paeva

 busssis ning poolt ood bussis, kuid tyynid on

 seda vaart. Mui Nes on palju lohetajaid ja

 surfareid ning tundub, et koht on vallutatud venelaste poolt - pooled sildid vene keeles.  Hotelle palju, kuid leiab ka korvalise rannariba. Vaade lahesopile, mis taidetud sadade paatidega, on imeline.

Hanoi

Viimased paevad oleme veetnud pealinnas, mis on kyll hektiline, kuid Ho Chi Minhile jaab selles osas alla. Kommunismi isa - Ho Chi Minhi muumia on nagemata, kuid selle eest sai Vietnami esimesel rahvusvahelisel rokifestivalil kaidud ja jazzibaaris hingehinna eest jook tehtud ning yhe laheda looga vanuaegu meenutatud (Mart ja Rasmus, ma ei tea, kas te loete seda, aga meenutuseks - Pa"daste, 6 hommikul ja catwalk :) Lahe). Homme magedesse randama. Peaks vist ka mainima, et 18.aprill on siis see paev, kui Aasiale nagemist ytlen. Tallinn peab siiski veel paar nadalat rohlem ootama, kuni S'veits yle vaadatud. 

Kallistan ja vabandan koigi ees kellega ei ole yhendust hoidnud. Kui tagasi olen, kyll siis tasa teeme :)

Helen

26.marts - 02.apr Mekongi delta

Kell on 8 hommikul. Istun laevas kylg kylje vastas kuldhammaste ja paikseprillidega Vietnami mehega. Nad on siin vist koik poolkurdid, sest karaoke yyrgab nii kovasti, et ma pean Eestisse tagasi joudes nyyd lisaks hammaste jms kontrollile ka korvade kontrolli minema. Pool tundi tagasi tuli otsa vaadata neljale tigedale eurooplasele, kes meid u 20 min pidid bussis ootama ja yritasid pilguga oma tundeid valjendada (pole meie syy, et vahest omleti tegemine 30min aega votab). Kahe tunni eest sirutasin Phu Quoci saare rannal(Gulf of Thailand) kangeid lihaseid slime ees hiiglaslik pilv, mille sees yhel ajal tousev paike ning sahvatav pikne.

Ho Chi Minh  

Ho Chi Minhis toimus eestlaste kokkusaamine. Kaidi saabus Austraaliast ning Anni ja Toomas Eestist. Vaatasime ar

a linna vaatamisvaarsused, millest koige tahelepanuvaarsem sojamuuseum, mis pea sama oovastav, kui Pol Poti reziimile pyhendatud muuseumid Phnom Penhis. USA Vietnamisojaaegsest pommirahest ja selle tagajargedest on pohjalik fotoreportaaz, mis ei tohiks kedagi, isegi mitte paadunud sodade pooldajat, kylmaks jatta. Vaararenguga lapsed, moondunud kehad, ameeriklaste laibad, vietnamlaste laibad, USA sojavaelane, kes hoiab voidukalt kaes vietnamlase lagunenud keha, lood sojavaelaste julmustest, mis muuseumist lahkudes jatavad kummitama ainult yhe motte – soda teeb koigist voitlejatest koletised ning taidab kannatajad viha ja inimvaenuga. Pole oluline kumb pool , vaen tekitab vaenu ning kaotusvalu ihkab kattemaksu.

Mekongi delta ja paikseline Phu Quoci saar

Can Tho linn. 5h loksumist Ho Chi Minhist ja … siia me kyll ei plaaninud tulla ehk jalle vales kohas. Kuidas see nyyd nii sagely juhtuma on hakanud? ☺ No polnud hullu. Linn kyll suurt jalge ei jatnud, kuid toenaoliselt ei oleks seda ka Ving Long teinud. Tegime ohtuse paadisoidu ja hommikul kaisime ujuval turul, loksudes 3h paadis korvetava paikse kaes voideldes paiksepistega..
Rach Gia. Kohale joudmiseks tuli labi teha pea surmasoit. Sellist bussijuhti pole enne nainud. Markus karjus tagant pingilt yle bussi, et ta hoogu maha votaks, aga see mojus ainult 5 minutiks. Ma vist ei maininud enne, aga Laoses nagime teel bussivrakki, mis oli umbes maani maha polenud ja kaks juhti istusid onnetute nagudega korval (inimesed vist viga ei saanud. Toenaoliselt pole nad lihtsalt kustutusvahenditest kuulnud) ja see mupilt ei teinud olemist kuidagi kindlamaks. Lisaks hullule juhile haises buss korralikult kala jarele. Joudsime ikka onnelikult kohale ning tahistasime seda kohalikku kala ja riisijookidega.
Phu Quoc. Kui te tahate Kagu-Aasias leida vaikset saart, kus kymneid kilomeetreid in

imtyhje peene liiva ning sini-sinise veega randasid, siis Phu Quoc on yks sellistest

 kohtadest. Lisaks allpool kirjutatud looduse vaatemangudele sattusin piknikule koos kohaliku kalamehe ja ta pojaga. Kaisin pildistamas ning ahistasin neid natuke kaameraga. Kui minema hakkasin, kutsus onu mind tagasi ja naitas kandilist kala (kivikala?), mille yle ta ilmselgelt uhkust tundis ning kutsus nendega 30m eemale palmide alla puutud kalasid-krabisid kypsetama ja sooma. Istusin maas, punased sipelgad tagumiku all, soin imemaitsvat kala ja join mingit jooki. Koik oli vaga kena ning isegi paar sona onnestus vahetada, kuid kui viipekeeles hakkasid tulema kysimused, et kas ma abielus jne, siis tundus paras aeg tanada ja astuma hakata.

Loodussymfoonia kahes vaatuses

Sageli on koige ilusamad asjad siin maapeal ning koige suuremad emotsioonid tasuta. (kui mitte lennupileti raha arvestada ☺ ).
1.vaatus. Istume Kaidi, Anni, Toomase ja Markusega Phu Quoci rannal. Taevas sysimust, ainult helendavad tahed. Paar tundi parast sydaood laksime oisele suplusele ning jargnev oli koige kaunim etteaste, mida olen nainud. Taielikus vaikuses ning soojas vees jargnes igale meie liigutusele imeline vaatemang, kui kaetomme toi kaasa sysimustas vees satendava planktoni vihu ning sukeldudes sahvatasid helendavad tapikesed slime ees. Kui liikumatult seistes ei nainud oma nabagi, siis sukeldunud kaaslast nagi kahe meetri kauguselt helendades lahenavat. Koik see tekitas tunde nagu aeg peatuks ja meie muutuka haldjateks, kes sygavas oos unenagusid voluvad.
2.vaatus. Sama rand, ca 24h hiljem. Iga paari minuti tagant muutub must taevas heledaks ning valk sahvatab labi pilve voi risti alla mere suunas ja hetkeks on terve maailm tais kollakas-roosat valgust. Naljakas, kui kerge on kaks tundi istuda ja oodata valgusahvakaid ning iga kord kiljatada nagu naeks valku esimest korda elus, samas kui 2h keskparase ponevusfilmi peale ei reageeri teinekord ykski keharakk.