Jalle laupaev. Ma ei saa aru, kuidas saab iga kolme paeva tagant laupaev olla... ja kuidas on voimalik, et juba on marts ja miks mul on tunne, nagu see koik oleks unenagu, mis yhel ilusal paeval ohku haihtub ning avastan, et reeglid on jalle muutunud ja mammona kummardamine taas pohitegevus, religioon ja onne alus. Kui aus olla, siis on minust taiesti inetu sellist juttu raakida, sest kerge on Laoses tunda, et rahal pole tahtsust, kui sul on paar miljonit kipi taskus samas kui kohalik teenib kuus keskmiselt 500 000 kipi. Kommunistlik riik, kus koik on vordsed? Kuigi poliitikat tanaval ei tunneta, siis vordsusest on asi kaugel. Magikylades elavad enamus rookatusega ning palmilehtedest seintega uberikes, pead ja jalad koos ning voib ainult aimata, kuidas vihmaperioodil elu sellises "majas" on. Meie turistid teeme naeratavatest inimestest pilti ja ahhetame, kui onnelikud nad ikka paistavad, ise nii vaesed. Ei ole veel kohanud kohalikku, kellelt kysida kas ta on onnelik (enamus magedes inglise keelt ei raagi), aga pakun, et nad lepivad sellega mis on. "Ignorance is blessing"? (vabandused, aga teadmatus on onnistus, ei kola nii hasti :). Kas leppida olukorraga ja olla onnelik sellega, mis on voi tahta rohkem? Koguaeg rohkem? Kui me oleksime rahul eluga koopas, siis me laliseksime endiselt arusaamatult ja tantsiksime ymber lokke? (ah jaa jaanipaeval me ju teemegi seda:). Igatahes, ei peaks keegi elama sellistes tingimustes, onnelik voi onnetu. No jalle valgub jutt laiali... igatahes, kuna ma ei teadnud Laosest enne midagi, siis moned ...
... motted, tunded Laosest parast 3 nadalat
Iga riik on tais vastandeid. Laos pakub neid ohtralt. Magine loodus koskede, koobaste, dzunglite ja riisivaljadega. Teeaared tais prahti ning korvalises piirkonnas endiselt oht miinile astuda (olenemata sellest, et ameeriklased Laoses ametlikult soda ei pidanud langes siia ligi 2 miljonit pommi). Toesti sellist olukorda, et koik praht lendab bussiaknast valja ja monel juhul naeb ka koduaed valja nagu prygimagi, ei ole mujal marganud. Inimesed, kes olenemata oma elamistingimustest naevad valja puhtad ja hoolitsetud; perekonnad, kelle jaoks puhtus on umbes kuuendajarguline. Sook ja jook, mis ei ole nii kindlalt eristuv, kui Tai kook, kuid jaab m
eelde oma nuudlisupi, mis ei vea kunagi alt ning Lao olu ja viskiga - viimane kindlasti mitte parim maailmas, aga kohalikel aitab sageli meele roomsana hoida. Hetkel on kuiv hooaeg ja maa januneb vihma jarele. Lounas on rattaga soites tunne nagu korbes. Sellistes tingimustes kuulutaks meie tuletorje valja yleriigilise haire olukorra, aga kohalikud poletavad hoopis kulu. Ma ei joua ara imestada, et nad veel tervele riigile tuld otsa ei ole pannud. Tundub, et alates naistepaevast on koik otsustanud abielluda - igas linnas igal ohtul paar suurt pulmapidu voi siis istutakse lihtsalt paev otsa laua taga ja ryybatakse. Nagu vanem Lao mees bussis ytles - koik ootavad vihma, seni pole miskit muud teha, kui istuda ja juua. Bussipileti osas tegin neile ylekohut. Kohalikud toesti maksavadki ca 8dollarit pikema otsa eest, mis on vaga kallis lobu.
Tegemised nadala jooksul
Phonsavan - loksusime tunde Kesk-Laoses asuvasse koledasse linna, kus iseenesest ei ole suurt midagi teha, kuid mille keskusest paar kilomeetrit eemal asub "Plain of Jars". Arvatakse, et ca 2000 tagasi sattusid/meisterdati sealsetele kyngastele suured kivianumad (inimese suurused), kuid teadlased ainult oletavad, et seda tehti riisi voi viski vms hoidmiseks, tegelikult ei tea keegi kust voi miks anumad tulid. Selliseid valjasid on ymberkaudu mitukymmend.
Kui koik laheb nihu - istusime kella 8st juba bussis, et lounasse soita. No sai ju kysitud, et buss laheb sinna kuhu tahame, aga...ei lainud. Vientiane (pealinn) laks. Kell 9 saime liiku
ma ja ca 10 kui kontrolor tuli piletit kysima selgus, et vale suund. Mis siis ikka, plaani muutus. Buss oli pilgeni tais. Vahekaigus plastmasstoolid ning terve buss oksendas (liialdus). No vahemalt Markuse korval istus Laose koige kasimatum perekond naeratades, samas, kui nende tytar terve tee kilekotti oksendas (Markus on natuke tundlik lohnade ja mustuse suhtes :). Pissipeatus tehti u 10 min peale bussijaamast valjumist tee aares. Ning u 17 min peale valjumist tee aares jne, aga kui me joudsime linna, kus mul oli voimalus normaalsesse seintega varjatud ruumi kykitama minna, siis oli jarsku hirmus kiire edasi minna. "Piip piip - tule juba aeglane Falang!" ja ma olin nii naljane ning joudsin ainult 4 tillukest banaani osta, samal ajal kui bussi turvamees oma automaatrelvaga mu korval seisis a la "sa ei nae, et meil on kiire?". Nii siis nyyd olime me molemad naljased ja mitte vaga roomsad ja enam mulle ei tundunud nii naljakas, kui Markus pomises oma pinginaabrite yle. See soit oli loputu. Vahepeal otsustas ka Markuse istme seljatugi pooleks minna, mis tervet bussi lobustas ning eriti lobus oli kell 8 lopuks Vientiane jouda ja iga kylalistemaja ukselt lugeda trykitahti "FULL", "FULL", "FULL". Lopuks leidsime 12 dollariga yhe rapase kylalistemaja. Kirjeldus kolab ehk hullemalt kui oli, aga teab mis mee lakkumine ka ei olnud :)
Lopuks lounas (Ban Na Hin) - soitsime rolleril ca 1.5 h mooda auklikku tolmust teed (kui poole aasta parast lahete on ehk asfalt - ehitus kais), et teha soit joel labi 7km koopa. No Tham Kong Lo on ikka voimas kyll. Kohati ca 30m korgune koobas mojub kui katedraal.Kuna kuival perioodil vett vahe, siis tuli paris sageli paadist valja ronida ja tagasi (nagu sojavaes treening vist) ning kui siis paat jalle pi
lkases pimeduses (ainult 2 taskulampi) peatati, selgus et see "propeller", mis paati edasi veab on pooleks lainud. Seisime siis seal noutult. 2 paadimeest naersid ja suitsetasid pooled Markuse suitsud ara. Peagi ilmus nahtavale valgus ja tyhi paat, mis noustus meid edasi viima. Tore oli. Ah jaa vasitav oli ka. Paadid on kitsad, pikad ja madalad (tasakaal kaob kergelt). Tagasi teel tundsin jarsku, kuidas paat tasakaalu kaotab ja paadimees mu olast haarab. No mul ei ole kunagi magamisega raskusi olnud :) Jain tukkuma ja hea oli, et ta mu riietest kinni haaras. Jargmisel paeval oli adrenaliiniks kylalistemaja ahvi eest ara jooksmine, kes rongas silmadega yritas, kas mu sober voi vaenlane olla. Ei hakanud kontrollima.
Savannakhet - natuke suurem linn lounas. Lopuks ujusime Mekongis, mis enamasti naeb valja nagu prygikast (kylade, linnade juures), aga parast jalgratastel ca 35kraadi kaes "korbe" labimist leidsime talutavalt puhta koha ja jahutamise ning pohimotte parast sai Mekongis ujutud.
Pakse - rolleril labi Paksongi ning ca 15km edasi on imearmas kyla, kus peatusime, et uurida, milline see kohvipuu siis valja naeb ja vett osta, kuid lopuks jaime paikseks - mangisime kohalike lastega plastmasspalli (kam po?) ja soime nuudlisuppi ning yritasime kohalikega vestlusesse astuda (raskendatud).
Vot sellised lood siis siin pool. Yritan meilide ja piltidega tegeleda jargmises linnas. Liigume labi Kambodza Vietnami suunas, kus loodetavasti ca 26ndal Kaidiga kohtume ja siis juba kolmekesi riiki avastama laheme. Kallistan ja musitan! Helen
... motted, tunded Laosest parast 3 nadalat
Iga riik on tais vastandeid. Laos pakub neid ohtralt. Magine loodus koskede, koobaste, dzunglite ja riisivaljadega. Teeaared tais prahti ning korvalises piirkonnas endiselt oht miinile astuda (olenemata sellest, et ameeriklased Laoses ametlikult soda ei pidanud langes siia ligi 2 miljonit pommi). Toesti sellist olukorda, et koik praht lendab bussiaknast valja ja monel juhul naeb ka koduaed valja nagu prygimagi, ei ole mujal marganud. Inimesed, kes olenemata oma elamistingimustest naevad valja puhtad ja hoolitsetud; perekonnad, kelle jaoks puhtus on umbes kuuendajarguline. Sook ja jook, mis ei ole nii kindlalt eristuv, kui Tai kook, kuid jaab m
eelde oma nuudlisupi, mis ei vea kunagi alt ning Lao olu ja viskiga - viimane kindlasti mitte parim maailmas, aga kohalikel aitab sageli meele roomsana hoida. Hetkel on kuiv hooaeg ja maa januneb vihma jarele. Lounas on rattaga soites tunne nagu korbes. Sellistes tingimustes kuulutaks meie tuletorje valja yleriigilise haire olukorra, aga kohalikud poletavad hoopis kulu. Ma ei joua ara imestada, et nad veel tervele riigile tuld otsa ei ole pannud. Tundub, et alates naistepaevast on koik otsustanud abielluda - igas linnas igal ohtul paar suurt pulmapidu voi siis istutakse lihtsalt paev otsa laua taga ja ryybatakse. Nagu vanem Lao mees bussis ytles - koik ootavad vihma, seni pole miskit muud teha, kui istuda ja juua. Bussipileti osas tegin neile ylekohut. Kohalikud toesti maksavadki ca 8dollarit pikema otsa eest, mis on vaga kallis lobu.Tegemised nadala jooksul
Phonsavan - loksusime tunde Kesk-Laoses asuvasse koledasse linna, kus iseenesest ei ole suurt midagi teha, kuid mille keskusest paar kilomeetrit eemal asub "Plain of Jars". Arvatakse, et ca 2000 tagasi sattusid/meisterdati sealsetele kyngastele suured kivianumad (inimese suurused), kuid teadlased ainult oletavad, et seda tehti riisi voi viski vms hoidmiseks, tegelikult ei tea keegi kust voi miks anumad tulid. Selliseid valjasid on ymberkaudu mitukymmend.Kui koik laheb nihu - istusime kella 8st juba bussis, et lounasse soita. No sai ju kysitud, et buss laheb sinna kuhu tahame, aga...ei lainud. Vientiane (pealinn) laks. Kell 9 saime liiku
ma ja ca 10 kui kontrolor tuli piletit kysima selgus, et vale suund. Mis siis ikka, plaani muutus. Buss oli pilgeni tais. Vahekaigus plastmasstoolid ning terve buss oksendas (liialdus). No vahemalt Markuse korval istus Laose koige kasimatum perekond naeratades, samas, kui nende tytar terve tee kilekotti oksendas (Markus on natuke tundlik lohnade ja mustuse suhtes :). Pissipeatus tehti u 10 min peale bussijaamast valjumist tee aares. Ning u 17 min peale valjumist tee aares jne, aga kui me joudsime linna, kus mul oli voimalus normaalsesse seintega varjatud ruumi kykitama minna, siis oli jarsku hirmus kiire edasi minna. "Piip piip - tule juba aeglane Falang!" ja ma olin nii naljane ning joudsin ainult 4 tillukest banaani osta, samal ajal kui bussi turvamees oma automaatrelvaga mu korval seisis a la "sa ei nae, et meil on kiire?". Nii siis nyyd olime me molemad naljased ja mitte vaga roomsad ja enam mulle ei tundunud nii naljakas, kui Markus pomises oma pinginaabrite yle. See soit oli loputu. Vahepeal otsustas ka Markuse istme seljatugi pooleks minna, mis tervet bussi lobustas ning eriti lobus oli kell 8 lopuks Vientiane jouda ja iga kylalistemaja ukselt lugeda trykitahti "FULL", "FULL", "FULL". Lopuks leidsime 12 dollariga yhe rapase kylalistemaja. Kirjeldus kolab ehk hullemalt kui oli, aga teab mis mee lakkumine ka ei olnud :)Lopuks lounas (Ban Na Hin) - soitsime rolleril ca 1.5 h mooda auklikku tolmust teed (kui poole aasta parast lahete on ehk asfalt - ehitus kais), et teha soit joel labi 7km koopa. No Tham Kong Lo on ikka voimas kyll. Kohati ca 30m korgune koobas mojub kui katedraal.Kuna kuival perioodil vett vahe, siis tuli paris sageli paadist valja ronida ja tagasi (nagu sojavaes treening vist) ning kui siis paat jalle pi
lkases pimeduses (ainult 2 taskulampi) peatati, selgus et see "propeller", mis paati edasi veab on pooleks lainud. Seisime siis seal noutult. 2 paadimeest naersid ja suitsetasid pooled Markuse suitsud ara. Peagi ilmus nahtavale valgus ja tyhi paat, mis noustus meid edasi viima. Tore oli. Ah jaa vasitav oli ka. Paadid on kitsad, pikad ja madalad (tasakaal kaob kergelt). Tagasi teel tundsin jarsku, kuidas paat tasakaalu kaotab ja paadimees mu olast haarab. No mul ei ole kunagi magamisega raskusi olnud :) Jain tukkuma ja hea oli, et ta mu riietest kinni haaras. Jargmisel paeval oli adrenaliiniks kylalistemaja ahvi eest ara jooksmine, kes rongas silmadega yritas, kas mu sober voi vaenlane olla. Ei hakanud kontrollima.Savannakhet - natuke suurem linn lounas. Lopuks ujusime Mekongis, mis enamasti naeb valja nagu prygikast (kylade, linnade juures), aga parast jalgratastel ca 35kraadi kaes "korbe" labimist leidsime talutavalt puhta koha ja jahutamise ning pohimotte parast sai Mekongis ujutud.
Pakse - rolleril labi Paksongi ning ca 15km edasi on imearmas kyla, kus peatusime, et uurida, milline see kohvipuu siis valja naeb ja vett osta, kuid lopuks jaime paikseks - mangisime kohalike lastega plastmasspalli (kam po?) ja soime nuudlisuppi ning yritasime kohalikega vestlusesse astuda (raskendatud).
Vot sellised lood siis siin pool. Yritan meilide ja piltidega tegeleda jargmises linnas. Liigume labi Kambodza Vietnami suunas, kus loodetavasti ca 26ndal Kaidiga kohtume ja siis juba kolmekesi riiki avastama laheme. Kallistan ja musitan! Helen
2 comments:
Tule jah ruttu tagasi muidu ma lähen kadedusest lõhki !!! :)
Post a Comment