Loksusime oorongiga Hanoist Sapasse - Vietnami magede pealinna. Oorong on sama, mis toenaoliselt 20 aastat tagasi Tallinna ja Leningradi vahet soitis ja nyyd siia on toodud pensionipolve veetma. WCsse tasub minna ainult siis, kui saate seda teha esimesena peale soidu algust ning edaspidisest vedeliku tarbimisest tuleks loobuda. Voodid on moeldud asiaatidele ja vaikestele Euroopa naistele - pikematel meestel tekib tosiseid probleeme taispikkuses voodisse mahtumisega. Aga yks oo rongis on seda vaart, sest kohale joudes touseb paike labi udu magede vahelt (korgeim tipp 3100m ning Sapa linn 1600 peal) ning paitab oma soojade toonidega riisiterrasse. See oli yks pilte, mida nagin silme ees enne reisi algust ning millele vordvaarne on siinkandis ehk vaid Malaisia Cameron Highlands.
Magede lummuses
No nii. Maagiline rahu loppes hetkel, kui umbes 15 naist ja last Kaidit, mind ja Markust ymbritsesid, yritades teadatuntud huvi teesklemisega meid asju ostma mojutada. See on lihtsalt vasitav, muud miskit. Iseenesest on nad armsad ja naeratavad. Veetsime paeva oma hotelli terrassil oleledes ja hetke nautides.
Jargmisel hommikul votsime meile antud giidi sappa ja alustasime kahe paevast matka magedes. Giidiks 22 aastane Tung, kes kulm kortsus meid koguaeg jargi pidi ootama. Elu pole tal kerge olnud. Tung abiellus esimest korda 12 aastaselt (vanemate sunnil) ning parast enesetapu katset noustusid vanemad, et ta voib lahutada. Kolme kuu parast ootavad teda ees uued pulmad ning seekord omal valikul (lahutusoiguse eest on ta kymme aastat tootanud ning vanematele raha maksnud). Kuigi Tungi juttudes Hmongide (hoimud, kes elavad Kagu-Aasia magedes. Vietnamis valge, must ja punane Hmong) eluolust oli vasturaakivusi, kajas siiski nii sealt kui on kajanud ka mujalt labi, et hoimud elavad endiselt traditsioonide kyysis, mis pohjustavad paljudele inimestele kurbust, ega lase olla onnelik oma valitud moel. Valdavalt on kurbuseallikaks meeste ja naiste vahelised suhted ning sundabielud.
Lisaks meie giidile, Kaidile, Markusele ja minule oli grupis inglise tydruk Amber, kes lopetas kunstikooli ja reisib pool aastat ringi ning ca 6 hmongi naist, kes meiega 10km kaasa matkasid, et meile parast poolepaevast psyhholoogilist mojutamist (aitasid igal sammul) oma asju pahemaarida. Amber ostis vist neilt koigilt midagi ning Kaidi oleks parema meelega soogikohta jaanud, et ei peaks hmongidele "ei" ytlema. Parast 15 km yles ja alla matkamist joudsime oobimiskohta - kodumajutus. Ei olnud hytid keset riisipoldu, vaid taitsa korralik elamine pluss turisti wc - vahest on see vaga tanuvaarne. Ohtusook oli maitsev ning paikseloojangul istusime jalad joes ja lugesime, olime. Hommikul algas jarjekordne matk (8km) maest yles-alla, ymberringi riisiterrassid - uskumatu too vili ning uskumatu vaatepilt. Vaidetavalt kulub
ca 10 aastat, et maekylg terrassidega katta ning neid oli naha nii kaugele kui silm ulatus vaatama. Ilmaga meil vedas, paike saras korgel taevas. Erinevalt viimasest kahest paevast, mil udu tottu on nahtavus pea olematu. Kui just matkama ei pea, on udu paeluv ning lummav, toustes piimja massina orust ja mahkides koik oma siidjasse massi.
No comments:
Post a Comment