viimane hingetõmme

pühendusega Tonile. 

Säntis ja selle übrus

hingame sisse ja sukeldume

Esmaspäeva hommikul veetsin kaks tundi, kätes ca kilone raskus ja mõlemal õlal tõenäoliselt veel rohkem (et ma ikka põhja vajuks, mitte tagumik püsti pinnal ei hulbiks), basseini põhja sukeldudes ja sealt jälle pinnale vibades. Miks keegi midagi sellist teeks? No ikka et lahedaid pilte saada :) Pildistasin esimest korda elus vee all ühte tuttavat tantsijat.

Terve suur ujula oli ainult meie päralt peaaegu tasuta! Uskumatu! Vee all pildistada on umbes sama, mis vee peal tehnilises mõttes, lihtsalt esimesel katsel paarkümmend korda raskem. Esimene probleem oli selles, et ma igakord, kui üritasin sukelduda, pinnale ulpima jäin. Assistent Markus :) hankis mulle õlgadele mingid kummist raskused, tänu millele ma sulps põhja vajusin. Sellega lahenes ka teine probleem, sest enne olin nii ametis enda stabiliseerimisega, et ei saanud õieti kaamerassegi vaadata. Tekkis aga kolmas mure. Konsentreerusin põhjas nii pildistamisele, et paaril korral oleks nagu võõras hääleke peas hüüdnud "hallooo, kuidas oleks õhuga?" ja järsku tundus pinnani 100 meetrit. Kogu see üles alla jõnksutamine, vees raskustega balansseerimine ja hinge hoidmine võttis nii läbi, et peale kahte tundi sain ainult hingeldades öelda - finito. Lahe oli ja novembris tuleb uus sessioon, kus loodetavasti saan fotograafiliste ja mitte sukeldumis probleemidega tegeleda :D 

fotod

Brasiilia fotod

Paraty ja Rio de Janeiro

Paraty

Järgmisel pärastlõunal liikusime minibussiga 160 km mööda rannikut kirde suunas Paraty'sse. Väga sümpaatne koloniaallinn, mis on ääristatud vihmametsade ja troopiliste saartega. 17.sajandi lõpul oli linn Rio de Janeiro piirkonnast kaevandatud kulla ekspordisadamaks Portugali.

Nüüd nägin igal tänavanurgal turiste, ainult et kummaline oli see, et kõigil neil olid proffikaamerad. Seejärel igal tänaval fotonäitused. Väga sümpaatne linn :) Lõpuks, kui ühest lahtisest uksest kaamera käes sisse vaatasin, poodiumil 8 inimest rääkimas nägin ja saalitäit rahvast ning uksel mees mind sissekutsus, hakkasin arusaama. Paratys toimus rahvusvaheline fotonädal. Super, ainult et portugali keeles (v.a osalejatele vajadusel tõlge). Et arusaada, mis täpsemalt toimub, kõnetasin tänavanurgal ühte gruppi inglise keelt rääkivaid  inimesi. Üks tüdruk oli tore ja andis mulle osalejate üritusekataloogi ning seletas mis ja kus.

Järgmisel päeval tegime oma reisigrupiga (mina, pruutpaar,  peiu isa naisega ning pruutpaari 2 sõpra) väljasõidu paadil troopikasaartele. Sinine taevas, päike kõrvetamas, reisi parimad caiperinjad (lemmik on endiselt traditsiooniline laimiga, aga passionfruit on ka päris hea), värskendav ookean.

Rio de Janeiro

Brasiillased räägivad Riost ainult ülivõrdes, paljud tuttavad, kes seal käinud nimetavad Riot oma lemmik linnaks terves maailmas. See on päris palju ootusi ühele linnale või mis?

Sõit õhtupäikeses mööda rannikut Riosse oli paeluv, kuid mida lähemale jõudsime, seda hullemaks läks liiklus ja seda hilisem õhtutund oli. Äärelinnad ei andnud kuidagi Rio võluvusest märku. Olin väsinud. Möödusime Copacabanast (tuntud rand kesklinnas), kus hilistundidel mängiti rannajalgpalli ning mõtlesin vaid "jah väga tore, rand linnas - väga eriline".

Järgmisel hommikul oli otsesõit Lunastaja Kristuse kuju juurde, mis asub 700 m kõrgusel merepinnast ning on oma 39,6 meetriga maailma suurim art deco stiilis skulptuur (skulptor prantslane Paul Landowski). Kuju ehitati 9 aastat ning avati 1931.a. See maailma suuruselt 5 kuju on see, millega enamus tõenäoliselt Rio't seostavad.  Tõesti võimas ja kuju jalamilt avanev vaade üle Rio on suursugune. Järgmiseks n.ö Suhkupeamägi, monoliit, mis uhkelt kõrgusesse tõuseb ning kuhu tippu viib 1400 m pikkune köisraudtee. Suhkrust rääkides. Brasiillased söövad väga palju suhkrut. Hommikusöögilaual on alati kõikvõimalikud koogid, šokolaadi saab siit ja sealt, pudingud, caiperinjad jne jne.

Minu viimasel õhtul Brasiilias sõime churrascaria's (brasiilias restorani tüüp, kus makstakse rootsilaua põhimõttel ning lisaks salatibuffet'le, toovad kelnerid lauda kõikvõimalikke grillitud lihasid. Soovitan soojalt), kuulasime Lapa (piirkond rio kesklinnas) baaris bossa novat ja sambat ning kes oskas, see tantsis :) Viimasel hommikul käisime Copacabana rannal, kus oli suhteliselt vaikne (pole veel hooaeg ja kohalikud olid tööl) ning hoolimata päikesest oli jahe.

Keskpäevaks oligi käes aeg kohver võtta ja lennujaama sõita. Kahju oli, et Rio reis nii lühikeseks jäi, aga maigu sain suhu. Kelly ütles veel enne sõitu, et ma hakkan tõenäoliselt Rio't igatsema ja tal on õigus. Selles linnas on midagi, mis tasapisi sinusse poeb ja vaikselt tagasi kutsub, lubades rohkem ja rohkem. Õigemini terve riik. Brasiillased on väga avatud ja sõbralikud. Sõbra sõpra kallistatakse nagu sõpra, keda pole ammu näinud. Nad räägivad palju palju ja naeravad ja nutavad, söövad hästi ja tantsivad päeva õhtusse.

 

Brasiilia pulmad

São Sebastião on tuntud oma kaunite randade poolest ning on populaarne suvituskoht eelkõige São Paulo elanike seas. Viimane on suurim linn Brasiilias, kuid nagu paljude riikide puhul, ei ole tegemist pealinnaga. Brasiilia pealinn on Brasília, mis ehitati alles 1950ndate aastate lõpul kõigest 41 kuuga keset Brasiiliat n.ö tühjale kohale. Linna planeeris riigi peaarhitekt Oscar Niemeyer, kellest ei saa Brasiilias ei üle ega ümber. Kõikides suurlinnades on tema loodud töid ja talle pühendatud muuseume (Niemeyer on hetkel elus ning 103 aastane).

Tagasi rannikule, nii siis, need kaunid rannad olid suht tühjad, sest 3 päeva jooksul, mil me seal viibisime oli ilm tormine ning päike näitas end vaid hetkedeks. Lisaks sellele näitas ilmateade Zürichis ainult päikest ja 25 kraadi! No jah, ega me siia ju päevitama tulnud. Laupäeva hommik algas pruudi ja pruutneitside iluprotseduuridega, samal ajal kui peig koos oma vanematega lähedal asuvale saarele väljasõidu tegi (käsuga hiljemalt kella üheks tagasi olla). Kõik laabus sujuvalt ja olin üllatunud, et Kelly, kes muidu muretsejatüüp, nii rahulik on. Kell pool kaks läks siis aga lahti. Helistas naine, kes pulmapeo eest vastutab ning teatas, et toolid ei ole tulnud ja see ja teine asi on tegemata. Peigmees saabus kell kaks ning valati emotsioonidetulva ning kriitikaga üle (suht nagu venetsueela seebiooperites). Lahkusin võtteplatsilt, et koos kaamerameestega varem kirikus olla. Kirik asus ookeani kaldal ning oli (filmimeeste arvates väga väike) minu arvates nii suur kui üks keskmine kirik Eestis.

Enne tseremooniat tuli päike välja ning kõik oli suureks etteasteks valmis. Kirik külalisi täis, peig altari ees, vasakul ja paremal kokku 6 paari, peauste juures kaks meest trompetitega, üleval muusikud alustamas esimeste nootidega. Mis järgnes oli romantiline-draama kahes vaatuses. Muusika oli nii võimas ja emotsionaalne, et terve kirik nuttis juba enne, kui pruut sisse tuli. Kaasaarvatud peig, kes nähtavasti võitles voolavate pisaratega. Kiriku ette jõudis 50ndatest auto pruudi ja lilleneiuga, kes ka juba nutsid. Tseremoonia ajaks rahunesid kõik peale peiu maha, kes nägi kuni lõpuni välja, nagu oleks tegemist matustega. Tseremoonia oli ilus ja mis kõige toredam lühike. Ei oleks kataloliiklikust pulmast oodata osanudki, olin valmis, et läheb nagu juudipulmas, kus tseremoonia üle 2 tunni kestis. Nii siis tseremoonia läbi ning külalised liikusid edasi peokohta. Peig, kelle Šveitsi magu neid suuri tundeid seedida ei suutnud, läks wc-sse ja ma pildistasin õnnelikku pruuti. Esimese vaatuse lõpp.

Peig kogus end ning pulmapidu võis alata. Troopiliste lillede ja palmidega kaunistatud ruumis pakuti erinevaid jooke ning sööke, mis sulasid suus. Caiperinja baar oli kõigile soovijatele terve õhtu avatud. Võib-olla just seetõttu, võib-olla lihtsalt inimlikust eksimusest, ei märganud peiu isa peale grupipilti, et ruumi seina ääres on kaunistuseks valgustamata jõeke.  Üks hetk käis lihtsalt plärts ja jõekesest tuli välja üleni märg, lõhkise ülikonnaga mees. Pidu võis jätkuda.

Kella üheks oli pulmapidu pärast tantsu ja naeru ühelpool.
Lõpp.

São Paulo'st São Sebastião'sse

Täna hommikul kavatsesin endale juba kampsunit ostma hakata (Brasiilias!!!), aga ônneks tuli päike siiski välja ja ost jäi ära. Nädalavahetuseks lubab vihma ja jahedat. Pruuti see just ei rôômusta.

Jôudsime päeval rannikule São Sebastião'sse. Väljasôit São Paulost oli karm. Paras jônksutamine minibussiga rekkade kolonnide vahel. Heitgaasid tungimas autosse nii et parem oleks iga teine hingetômme tegemata jätta. Avarii vastassuunal, kus rekka külili ja lôputu ummik peale seda. Vasakul ja paremal Favelad - hiiglaslikud agulid. Olukorda ei teinud paremaks see, et ma eile tühja kôhu peale ja peale 8h linnas ringi käimist caiperinjat jôin ning peale esimest ise ka aru sain, et vindine olen ning see môte ei takistanud mind veel kahte joomast, nii et ma täna end ka ilma eelnevalt kirjeldatud autosôiduta kehvasti tundsin. Olemine muutus aga märgatavalt paremaks, kui teed ääristasid vihmamets ja järved ning vahelduv udu ja päikesepaiste. Lôpetuseks vaade mäelt jalamil asuvale linnale ja ookeanile. Fantast! Kirik, kus homme tseremoonia toimub, peokoht ja meie elamine asuvad 100 meetrit ookeanist.

Sao Paulosse peab tagasi minema. Palju sai nähtud ning palju veel näha. Pônevad on kontrastid koloniaalarhitektuuri ja uue, linnamelu ning parkide rahu vahel. Palju muuseume, mida tahaks veel külastada k.a Moreira instituut, millest kahjuks alles täna hommikul kuulsin. Moreirad on rikas kohalik suguvôsa, kes on Lôuna-Ameerika suurimad fotometseenid. Annavad välja fotoraamatuid ja omavad suurt fotokollektsiooni. Inimesed on väga sôbralikud ning üllatavalt teadlikud Eesti olemasolust. Bussis hakkas üks kohalik noormees minuga rääkima (kuulis meid saksa keeles suhtlemas. Paljud brasiillased on Euroopa juurtega ehk kohati on raske eristada,kes kust pärit on). Kuuldes, et olen Eestist pärit, ütles, et seal on väga ilus. Ma môtlesin, et nice try ja ütlesin natuke kahtlevalt, et on küll. Ta teatas, et oli seal just 2 nädalat tagasi, mille peale mu nägu vist môtteid edasi andis (kas sa nüüd oma jutuga liiga kaugele ei lähe) ja ta jutustas, kuidas nad sôbraga Helsinki, Tallinna, Peterburi reisi tegid jne. Ma tundun endale üha ignorantsemana, et ma eeldan, et arenguriikide inimesed ei tunne geograafiat. Täna rääkisime sel teemal Kellyga ning leidsime, et Zürichis on väga häst näha,et brasiillased ei ole ainult Lang- ja Sihlstrassel nagu sageli arvatakse (tänav, kus palju prostituute Zürichis). Nemad on kôige märgatavamad. Keegi ei räägi sellest, kui palju brasiillasi teeb Zürichis teadustööd vôi töötab headel kohtadel farma- ning pangandussektoris.

Boa tarde!

PS! eksisteerib väga lahe app iphonele - lingopal, kus on muuhulgas päris hea eesti keele vestmik. 44 keelt, mida omavahel tôlkida saab. Ma olen päästetud!Sao Paulo suuremates keskustes sai kuidagi inglise keelega hakkama, aga muidu on siin vaja portugali keelt osata vôi kehakeelt, paberit ja pastakat ning sônastikku, et kuidagi läbi ajada.

22.09.11 Sao Paulo

Jahedus ja kuumus, môned caiperinjad. Nii kaugele, kui silm ulatub kôrghooned, grafiti, tänaval magavad kodutud, puuvilja smoothide ja salatite üledoos (mmmm veel palun), fantastiline espresso,  mis oopäeva magamatuse hetkega minema pühib. Igal sammul vôiks midagi pildistada. Esimesel ôhtul peale sooja saket (Sao Paulos on maailma suurim jaapanlaste kogukond vãljaspool Jaapanit), oleksin pikast lennust ja pãevasest elamusterohkest tuurist, restorani laua taha magama jããnud. Suutsin end veel taksosse vedada, et seejãrel 10 tundi nagu beebi magada.

Olen esimest korda Ameerika mandril, Brasiilia suurimas linnas Sao Paulos (20 miljonit elanikku). Tänu väga heale brasiillannast sôbrannale Kellyle ja ta mehele, kes siin laupãeval ookeani rannikul abielluvad ning kuhu nad mind ametlikuks fotograafiks kaasa vôtsid. Siinkohal sobib ainult üks - hurraaa! :D.  Esimesed pãevad veedame Kelly kodulinnas Sao Paulos ning seejãrel 2 pãeva rannikul ning lôpetuseks Rio de Janeiro.

lend

Lendasin Zürichist otse swiss airiga Sao Paulosse. 12 tundi. Minu kôrvalistujast, ca 60 aastasest brasiillannast sai ootamatult minu uus sôbranna. Ta oli lennu alguses külm nagu kala. Tôenaoliselt, kuna ta peale portugali keele miskit väga ei osanud.... Ma ei tea, kas ta mulle teregi ütles, aga eesti sarm tegi oma tôô ning lennu lôpuks, teadsin ta tervet sugupuud ja tema, miks ma Brasiilias olen, kus Eesti on jne ning ta  kutsus mind külla ning saatis pôsemusiga heale teele. Olen tänulik selle laheda vôimaluse eest taaskord maailma avastada ja uute inimestega kohtuda.


Sao Paulo

Sao Paulo on hullumeelne. Liiklus on vôimatu. Ummikud, kihutamine. Meeletu kihutamine eelkôige rolleritel. Teed ületades tuleks vaadata IGAS ilmakaares. Punane vôib olla roheline, kui 20 inimest sel ajal üle tee lähevad ja punane, kui autod ülekaalus on. Turiste ei ole ma veel näinud vôi nad on väga hästi varjatud. Väga palju niioelda expat'e ehk ameeriklasi, inglasi jne kes siin tootavad ja elavad.

Huvitavaid tähelepanekuid. Bussiga liigeldes tuleb eelnevalt osta kaart, kuhu laetakse raha. Selle kaardiga vôib siseneda bussi ning bussi keskel tuleb kaarti aparaadile näidata.Väljumine toimub bussi tagumisest uksest. Metroo on väga puhas ja korralik ning toimib sama kaardiga.  Sao Paulo on segu vaesusest ja rikkusest ning selle eest, et môlemad eraldatud oleks, kantakse kôrgete tarandike, kaamerate ja turvameestega kenasti hoolt. Suurfirmade bossid lendavad roovimise vältimiseks helikopteritega.

Sao Paulos on meeletult kingapoode kôigile kingafetishi omanikele (siinkohal môeldud Indrekut, kes vist juba sellest teadlik ja linna külastanud). Palju on riidepoode ja sisenedes vôib jääda ca 3-4 naise haarangusse, kes üritavad meeleheitlikult sulle sobivat riietust leida (kuigi nad on  ôigest vastusest väääga kaugel) ja lôpuks, et sellest haarangust pääseda, ostad särgi, mille eest ei oleks kodus pooltki hinda maksnud ja kirud end maa pôhja (ok see oli minu kogemus :). Enamus autodest sôidab ringi tumendatud klaasidega. Autoteedel ummikute vahel jooksevad ringi mehed roosi kimpudega, mis müügiks. Hommiku- ja lôunasoogiks sobivad hästi rootsilauaga kohvikud, kus toidu kaalumisel saab kaardi ning maksine toimub soomise lôpus.Sook jook on super.

tähelepanekud elust

"Mul on tossud nii libedad täna", "see on vale reket, teine reket oleks palju parem", "tegin eile 3h spinningut", "ma ei saa aru, ma ei näe palli. Vist liiga vara hommik." jne

Viimasel ajal on traditsiooniks, et meeste vastu mängides ja võites, ma tegelikult ei võida, vaid neil on halb päev.

tere tali

Meid on viimasel ajal samuti soojade ilmadega õnnistatud, tänu millele hakkas juba kerge suve tunne tulema. Sai ujutud, sai sandaale ja kleite ja seelikuid kanda, järve ääres piknikku pidada ja kõike muud, mis suve juurde kuulub, nautida. Mis aga kindlasti ühe suve juurde ei kuulu, on rahe, mis paari minutiga maa valgeks katab, rahe-vee-jõed tekitab ning autod plekiliseks taob; õhutemperatuur, mis 28lt 12le kukub ja tormituules langevad puud, mille all varjus olevad kaks inimest surma saavad. Ma ei usu, et nad seda endale ette kujutada oskasid, et nad sellel suvisel päeval oma otsa leiavad. Sünge. Aga naljast oli asi kaugel, kui rahe vastu poe plekk-katust tagus. Olime 2 minuti eest tuttavaga sinna sisenenud, kui torm algas. Mingi hetk hakkas katus igalt poolt läbi laskma. Kananahk oli ihul. Ning siis oli vaikus ja päike tuli taas välja. Telekast looduskatastroofe vaadates jäävad nad alati nii kaugeks. See marukene ei olnud telekast nähtute kõrval miskit, aga mul oli heameel, et me sel hetkel autos ei olnud.

Kõige tipuks on mul palavik - keset südasuve. Homme peaks minema 2 päevasele Ironmani pildistamisele (tõenäoliselt ca 26h pildistamist väikeste pausidega kahe päeva peale. Ei midagi erilist. 13h tööpäevadega harjub ära, kuni neid liiga palju üksteise järel ei satu :). Sain homseks tervenemisaja ja pühapäeval siis vaja triksis traksis olla.

Nädala alguses saime grupiga kokku. Teema, mille ettevalmistasime, oli tänava portreteerimine ning fotodest tuli leporello teha. Teate, mis on leporello? No ma ei teadnud..., aga kui näited tulid, teadsin hetkega, et mulle ei paku see esialgu rõõmu sellise asja tegemine. See raamatuke maksab mul tööaega arvestades kena summakese ja parem oleks, et ma midagi õppisin. Tõenäoliselt küll, sest seeria sees piltide paigutamine nii, et kõik kõrvuti olevad ning terve seeria kokku sobiksid on paras peavalu ja väidetavalt aitab ainult praktika :)






 


Ahh jaa mul on nüüd kaks kodulehte - www.we-r-family.ch (eraklientide fotod) ja endiselt www.helenree.com kus firmade asjad ja mu isiklikud tööd. Webidega jändamine on meeletult energiat neelanud ja olen rõõmus, et nüüd see pool paigas ja saan tööle hakata :D

Tervitan ja ootan Eestisse tulekut... Kas kellelgi on juhuslikult 5-kohaline korralik keskklassi auto 27.juuli - 07.august rentida? :)

Inspiratsiooni ja midagi hingele... pole ammu midagi nii ilusat näinud. Hästi filmitud, hea muusika ja kutt lihtsalt tantsib rattaga... nii ilus :)

wasn't me... :)

http://helenree.blogspot.com/

:)

Faktid Šveitsi kohta

Enamustel kortermajadel Šveitsis ei ole korterinumbreid. Tablool on numbrite asemel elanike perekonnanimed.  Nii jäävad ära kõned, kuule ma olen su maja ees, mis su korterinumber oligi?

kuidas raha teha

Võimalik, et Eestis on ka juba sellised saated, aga kui ei ole, siis siit teile tasuta äriidee...

Nimelt jookseb õhtuti ca 5 erinevalt kanalilt (kui tulin oli veel ühelt ehk siis peab väga hea tuluallikas olema) saade, kus erinevad nimetame neid spetsialistideks,  helistajaid nende muredes aitavad ja elus edasi suunavad. Valida on tarot-kaartide, numeroloogia, selgeltnägijate, indiaani kivikeste ja trummivõngete jm abivahendite vahel. Saate tegemisel on oluline, et saatejuht-spetsialist oleks hea karismaga ja/või hüpnotiseeriva rääkimisvõimega ja/või blondide pikkade juustega, mida vahetpidamata võluvalt otsaesiselt ära lükata - ka siis kui neid seal pole ja/või et ta vahetpidamata räägiks, kui keegi parajasti ei helista ning kui keegi helistab, siis arusaavalt ja suure empaatiavõimega kuulaks, pidevalt helistaja öeldut korrates. Oluline on lausuda iga natukese aja tagant "kallis vaataja", et vaatajad tunneksid, et neist hoolitakse. Kasutage stuudios roosat värvi ja aksessuaare. Küsige minuti eest vähemalt 2 eurot.

Nende saadete kuningas on Mike Shiva, kes on ärist "impeeriumi" teinud. Helistades maksate minutis ca 3 eurot ning talle alluvad tõenäoliselt 10 spetsialisti. Helistajaid on ja ajule on hea puhkus. Kuidagi meditatiivne on kogu see värk. Võib siiski juhtuda, et aju läheb kogu selle asja peale lühisesse ja võimalik, et saate-eelset staadiumi ei ole kunagi enam võimalik taastada. Pean siiski mainima, et ei usu, et kohalikel konkurentidel nii hästi läheb, sest keegi ei helista ja neid vaadates võib aju vaikusepinges plahvatada. 

Shivat küll kirutakse, tema üle naerdakse paroodiates, aga lõpetuseks võetakse ikkagi müts maha - rumal ta pole ja kogu teema langeb eetika küsimustesse - kas see mis ta teeb on õige? Kas sellel on vahe, kui keegi sulle reaalselt kaarte paneb, indiaani trummi lööb ja hundinahaga nuiaga vehib ning selle kõige eest raha võtab või seda sama läbi telefoni/teleka teeb ning hüpnotiseerivalt mõjutab. Maailmas on laialtlevinud religioonsed saate, kus usumehed 30 euroga imettegevat lapikest müüvad ja inimesi "aitavad". Ega neil kahel ju suurt vahet ole ning õige ei tundu ka kumbki. Aga miks?

See on tõenäoliselt lõputu teema ja järelikult turgu on ning minu poolest võib Shiva edaspidigi nõustada, laual paremal käel cola (rummiga?) ja vasakul hiina kuldne käpaga hüpnotiseerivalt lehvitav rikkuse ja edu kass (vt paroodia Shivast). Vähemalt on vanematel inimestel kes end üksikuna tunnevad, kellega rääkida (küll raha eest). 

paroodia Shivast  Giacobbo / Mülleri saatest

PS! Ma ei vaata iga õhtu Shivat :)

2011 II kvartal

Parem oleks vist jupphaaval kirjutada, aga kuidagi ei jõua selleni, nii et nüüd tuleb kõik korraga. Loodetavasti ei mata teid infotulva alla :)

See kvartal on olnud tööde osas lahe, lahe, lahe! Olen teinud töid, mis lasevad teiste maailma sisse piiluda, mille käigus olen palju õppinud ning mis on mul lubanud mööda Šveitsi ringi reisida.

Viimaste kuude lemmikfotodeks on fotod endast. Mitte et ma egomaniak oleks... Kõik sai alguse kodutööst. Pidime pildistama õpetaja poolt antud fotole paarilise nii, et pildipaar vastaks teemale "strange friends". Sain, jumal teab, mis põhjustel, õpetajalt pildi hunniku kaladega, mis kuival vedelevad. No mis sa nendega peale hakkad? Ükshetk hakkas pilt end aga avama ning kalad hakkasid elama ning nende sillerdavad soomused ja see, kuidas nad üksteise külge liibuvad ja üksteist ahistavad, tõi mu mõttesse Bon Boni või ükskõik millise teise ööklubi, kus inimesed end üleslöövad ja sätendavad ja siis nagu sardiinid karbis üksteise tähelepanu eest higistades võitlevad-tantsivad.

Kuna mul ühtki pidu paari päeva (viimasel ajal vist rohkem ikka kuude) sees ees ei olnud ja ainsad modellid pildistamisõhtul olid mina, Markus ja Moritz, siis korraldasin peo iseendale/s ning pildistasin välgu ja laualambiga magamistoa seina ääres. 

Õpetajalt sain kiidusõnad ja teistelt ka, ainult mõnele jäi arusaamatuks, mida ühist on kaladel peoga...lost in translation :) Kui te ei saa ka aru, siis ma seletan heameelega :)

Üks lemmik pildistamisi see kvartal oli portfoolio pildistamine ühele peretuttavale kunstnikule. Eesmärk oli dokumenteerida tema tööd ning need portfoolio vormis talle üleanda ning lisaks reportaaži vormis fotod, mida võimalusel tema portfoolios näidata ja enda portfooliosse võtta. 

Veetsin kokku 4 päeva Juras (piirkond Šveitsis) kas Lotti maale ja graafikat pildistades, temaga piirkonnas ringi tiirutades, veini juues (nad joovad palju veini, väga), suurepäraselt süües ja rääkides. Jura on looduse poolest ilus - üldsegi mitte "see on Šveits" postkaardi stiilis. Pigem rahulik, ürgne ja metsik. 

Reportaažifotodest tegin Lottile kinkeraamatu, mis teda väga rõõmustas ja nagu ta ise ütles, kõik olulise tema elus kokku võtab. Portfoolio tuleb samuti raamatu vormis. Loodetavasti aitab see tal tehtud töid müüa ja uusi tellimustöid saada. 

Lotti emaga, tema maalide all.

hommikused jalutuskäigud

Kvartali kõige suurem töö, mis kestis koos ettevalmistusperioodiga kuni fotode üleandmiseni ca 2 kuud (s.h ca 15 täispikka pildistamispäeva), oli portreede pildistamine ühele kohalikule kindlustusfirmale, kes teeb end ja oma teenuseid tutvustavat käsiraamatut klientidele ja uutele töötajatele. Ca 160 portreed Šveitsi pea kõikides suuremates linnades. Põnev töö ja paras õppetund. Mitte, et midagi valesti oleks teinud, aga palju, mida saab paremini teha ja eelkõige, kui oluline on kontsept. Osad fotod on kvartali tööde albumis ja peatselt kodulehel.  

Veel üks töö, mis rõõmu valmistas oli ühe workshopi pildistamine, mis oli osaks ühe seksuaalpedagoogi lõputööst. Workshop oli ca 16 aastastele neiudele ning selle eesmärgiks oli panna mõtlema teemadel, mis on atraktiivsus, kes on meie jaoks atraktiivsed inimesed; milliseid rolle me endale igapäevaselt võtame ja kas me teeme seda teadlikult ning milline on meie suhe meie endi kehaga. Minu osa selles päevas oli portreede pildistamine ülesande juures, kus neiud erinevaid emotsioone kaamera ees näitama pidid ning päevast fotoreportaaži tegemine. 

 

Lisaks nendele töödele beebide ja laste pildistamised, kursaõe abistamine ning õpetaja assisteerimine reklaami (seni suurim assisteerimine - lisaks minule 2 assistenti, 2 meikarit, 1 stilist, ca 20 modelli, locationscout jne) ning poliitikute pildistamisel. Lahe kogemus ja palju uusi tutvusi! 

Nii ta siis on olnud ja loodetavasti ikka aina rohkem ja rohkem arendavaid ja rõõmu pakkuvaid töid ja raha ka. Aitähh! :) 

üks peamodelle reklaami pildistamisel :)

Tervitan ja peatse kohtumiseni!

2011 II kvartali tööd   http://gallery.me.com/helenree#101307

tervitustega jooksupartnerile Tallinnasse

palun saatke päikest

Enam ei taha neid pilvi näha.

EHEC

jalgpallist

Eile näidati uudistes Zürichis toimunud FIFA kongressi ja FIFA presidendi "demokraatlike" valimisi. Kaadris näidatakse erinevaid liikmeid ja kes kõnnib kaamera eest läbi? Kes muu kui lambavestis, ventilaatorite tuules lehvivate juustega Pohlak. Peale teda näidati mingi Aafrika riigi esindajaid nende rahvusriietes. Pohlakule tuleb siiski au anda, et ta oma stiilile alati kindlaks jääb.

Sepp Blatter (dailytalk.ch) nagu kohalik ajaleht selle pildi
juurde kirjutas : eelmised FIFA presidendid on sageli olnud
endised profijalgpallurid. Blatter ilmselgelt mitte.
:D

FIFA presidendi valimine on siin ülisuur teema, sest FIFA peakontor on Zürichis ja miljardeid franke liigutav (ja paar sada miljonit franki kasumit teeniv) ühing maksab pea olematuid makse ning Sepp Blatter (senine ja jätkuv) president on šveitslane, kellel siin palju fänne ei ole. Pühapäevases kohalikus "ärapanijas" on ta pea iga nädal saatejuhtidel hambus. Pärast eilseid presidendi valimisi, kus Blatter ainsa kandidaadina (peale inglaste protesti) siiski valituks osutus, tõstsid lärmi nii kohalikud poliitikud kui ka jalgpalli suursponsorid, kes imago kahjustamist pelgavad.

Peale kongressi andis Blatter kohalikule telejaamale intervjuu, aga ma lõpuni ei näinud, sest ta jutt oli nii magusalt unne suigutav, et mul vajusid silmad kinni. Võib-olla ta hüpnotiseeris kongressil ka kõik liikmed oma jutuga ära.

head algavat nädalat!

kisub närviliseks

No meil käib siin teise kategooria võistlus. Kes jääb viimaseks Šveits või Eesti...põnev põnev...
tundub, et saime eest ära.

Pooltele punktiteadvustajatele palun oscar anda.


- - -


Aserbaidžaan!!!!!????????

Eurovisiooni lainel... ikkagi rahvuslik au

No nii postimees kirjutab, kuidas kõik kõik Getterit fännavad (teiste maade esindajad määrivad aga mett mokale, kuidas nad Eesti laulust vaimustuses on, a la suhtlusportaalide - "i like" so you "like" me back, stiilis). Meie enesehinnang muudkui tõuseb, sest tõenäoliselt on vähe teisi rahvaid, kelle lõug iga kiitmise peale nii kõrgele tõuseb ja naeratus kõrvuni ulatub, kui meie oma.

Aga... samal ajal kirjutavad Šveitsi ajalehed, kuidas kõik kõik Annat fännavad ja kuidas ta aga selle ja teise maa ajakirjanikele intervjuusid annab. Ja šveitslased õhkavad rõõmust ja eneseuhkus tärkab - äkki ikkagi! - ja kõik räägivad, kui tore Anna on (võib-olla ainult kleidi võiks finaaliks ära vahetada ja see na na naa laulu keskel on imelik, aga muidu ikka tore) ja kõik ootavad rõõmsalt finaali (ka need, kes muidu ei viitsi sellist jama vaadata).

Aga... kas sama ei toimu teistes Euroopa riikides? Hehehe laupäeva õhtul puruneb peeglike, mis meile vastu naeratab kildudeks ja alles jääb iga-aastane "ahh igavene jama, seda ei ole üldse mõtet vaadata". Mis see muud on, kui riikidevaheline missivõistlus (kinnitamata kriteeriumidel)! Head kaasaelamist :)

Kõige tipuks ei saa vist täna Šveitsist hääletada ja seega jääb Getteril=Eestil minu hääl saamata. Šveitsi kanalid isegi ei näita teist poolfinaali!!! Nad ju said edasi, mis siin enam näidata... grrr

eurovisioon

Šveitslaste viimane enam-vähem etteaste Eurovisioonil jääb aastasse 2005, kui Šveitsi esindas üllatus-üllatus Vanilla Ninja...

Sel aastal saadeti erinevalt eelmistest aastatest (kui esinenud dj Bobo jm kohalikud "staarid" kes laval masendavalt kehvasti esinesid)  laulma suht tundmatu noorte tänavamuusikute bänd. Lugu on lihtne ja eilses poolfinaalis mõjus peale 4 harilikku eurovisiooni tümpsu kõrvu rahustavalt. Ohh seda rõõmu - Šveits saigi finaali edasi! Kohalikud Eurovisiooni fännid olid juba sama depressiivseks muutumas, nagu soomlased aastaid tagasi, kui nende tangomarkinad aina 0 punktiga Eurovisioonilt tagasi tulid.

Oma kõrv on kuningas :

vahepalad

Bieberi fänn läheb Tel Avivis kontserdile - vot see on tase :)

ilusalongi vaateaken Zürichi linnaosas Wiedikonis

Brigitte ja Helen kaamerat testimas. Arvestades kaamera hinda,  oleks vist turvamehed kaasa pidanud võtma.