Elu Eestis
Külm on ning sellest või siis lihtsalt kohanemisraskustest tingituna on mul pidevalt miniatuurne palavik. Pea on nagu vatist. Inimesed tänaval käivad poolalasti ringi kuigi võiks vabalt talvejope selga panna (pühapäevane soe ilm andis vist suve lootust). Loodus on muidugi fantastiline. Paremat aega koju tulemiseks on raske leida. Saabumine läks kenasti. Vietnamist ostetud 100 kroonine kott lagunes lennujaama lindilt võttes poolenisti ära pannes punkti lagunevate asjade poolt saadud vihjetele - "meie enam ei reisi". Pere ja sõbrad tervitasid ning lennujaama ees sai shampust joodud (siit ka mu tatine nina?). Mirjam ja ema trotsisid järgnevat tööpäeva ning aitasid ilusti Shveitsist kaasa antud veine tühjendada.
Reedel oli tore teid kõiki Seiklusjuttudes näha. Õnneks jäi natuke Vietnamist toodud maojooki alles, et keda veel näinud ei ole, saate ka seda super head maitseelamust nautida (Siim, Brikker=Andres te ei pääse!).
Eile ajasin asju ning selle käigus tuvastasin (taas), et valdav osa teenindajatest suhtleb stiilis "võta teadmiseks, et ma vihkan seda tööd, järelikult ma vihkan sind, sest ma pean sinu pärast tööd tegema". Vaatasin neile naeratades otsa lootes midagi heasoovlikku nende näole manada, aga see ei õnnestunud. Samas ma kohanen kiiresti, sest täna ma saatsin lihtsalt vastu pilgu stiilis "võtan teadmiseks, et sa vihkad oma tööd, aga see ei ole minu mure". Siin kohal leidsin ma Kristiine Elioni poest raudse Eesti aasta teenindaja ilma jutumärkideta. Tundub, et ei ole probleemi, mida ta ei taha-oska-viitsi lahendada. Kui ise ei tea küsib teistelt. Ta aitaks sul vist heameelega isiklikud mured ka ära lahendada. Tema on rõõmus, kliendid on rõõmsad.
Üritasin arstidele aegu saada. No ega ma teid nüüd ei üllata, aga: naistearst juuli, perearst 10 päeva pärast!!! Tahad terve olla - parem olgu korralik rahakott, et vajadusel sama päev tasulise arsti juurde minna või broneeri igaksjuhuks igasse kuusse paar aega, et vajadusel oleks võtta.
Kas on imelik tunne tagasi olla? On, aga vast selle pärast, et ei ole veel töörutiini sukeldunud. Endiselt üritan ü asemel y klaviatuuril taguda, endiselt sööksin suppi parema meelega lusika ja kahvliga, endiselt arvan, et ega tegelikult seda telefoni nii väga vaja ei ole ja autot ka mitte ning endiselt on aega küll. Minu sisemine kell, mis laitmatult aega näitas ja mind enamasti kokkulepitud ajaks õigesse kohta toimetas, on tuksi läinud (see on rohkem Markuse ja tema Lõuna-Ameerikas omandatud man(j)ana, kui Aasia mõju). Kell on parandamisel ehk ma üritan teid mitte enda järel rohkem ootama jätta.
Kohanen edasi.
Helen
Lisainfo. Mu vana nr toimib.