Kahenäoline töörahvapüha Zürichis

Suurte kaubanduskeskuste ja pankade aknad olid juba varavalges kaetud vineeriga ning politseikonvoi passis Zürichi keskuses, veekahurid valmis. Iga-aastane töölisrahvapüha 01.mai võis alata. Igal aastal koguneb hulk inimesi hommikul linnakeskusesse rahumeelselt meelt avaldama ja oma soove tööandjatele valjult välja ütlema. Kuid see ei ole probleem, vaid see, et neid kogunemisi kasutavad ära ultra vasak- ja paremäärmuslased, kes terve ülejäänud päeva linnas oma agressiooni välja elavad. Põlevad prügikastid, põlevad autod, sisseloobitud aknad, vägivald. Ainsad, kes sellel pärastlõunal peale märuliüksuste ja nn "musta bloki" (ultra vasakäärmuslased) linna jäävad on ajakirjanikud, adrenaliinijanulised kohalikud ja turistid. 

Zürichi keskusest välja sõites paistab aga päike ning kõik kohalikud veinitootjad ja farmerid on avanud oma keldrite uksed külalistele, kes saavad päevotsa veine degusteerida ning paneeritud kala süüa. Farmide ees on pikad lauad, kus kõik külastajad segamini koos istuvad. Kuna väidetavalt kolmandik Zürichi ja selle lähiümbruse elanikest on välismaalased (peamiselt sakslased), kuuleb segamini šveitsi-saksa, saksa, inglise, prantsuse, itaalia jt keeli. Võluv on vaadata veinifarmi omanikku, kes ühe ostjaga räägib möödaminnes prantsuse keeles, teisega saksa ning kolmandaga inglise keeles. Zürichisse ei ole mõtet tulla ütlema, et räägid nii ja nii mitut keelt. Neile on juba emapiimaga võõrkeeled sisse joodetud. Veinifarmide külastamine on omamoodi samuti ohtlik ja raske tegevus, sest suhteliselt tõenäoline on, et pärast tuleb kasti veiniga koju minna.