Cagle.com Foto: Cardow, The Ottawa Citizen

Pelmeenid, tatar ja hapukoor

Üle 2 aasta olen Zürichis elanud ja alles nüüd jôudsin vene toiduainete poodi! Väike ja suht nôuka stiilis, aga mis seal riiulitelt leiab! Pelmeenid, marineeritud tomatid, sprotid, tatar, hapukoor jne jne. Mul hakkas suu vett jooksma ja pigistasin silmad hinnasilte vaadates kinni. Müüja on lätlane, kes esialgu arvas, et ma olen šveitslane (ma ei hakanud ju vene keelt purssima, vaid alustasin kohe kindluse môttes saksa keelega. Kui ta aga rääkis stiilis nagu ma ei oleks kunagi ôiget hapukoort söönud (siin on poodides hapukoor, mis suht ok aga maitselt jääb meie omale alla), siis ütlesin, et tulen Eestist. Vastuseks tuli "Tere!". Nii tore :) Ühesônaga ostsin testimiseks ühe hapukoore, paki tatart (siinne tatar ei kôlba süüa) ning loomulikult pelmeenid! Mmmm head isu!

Karvased ja sulelised

Ôllepruulimise reportaaz kell 1 öösel. Jäätmetöötluskeskuse ehitusel varustusega selg ees mööda kitsast raudredelit maa-alusesse tunnelisse pildistama minek. 6 nädalase beebi portreed (paar tundi peale ehituse f0tosid). Uus sats poliitikuid. Mõned roosid. Nädal oli kirju - just nii nagu mulle sobib. Nimekirja oleks saanud veel pankurite ürituse lisada, kuid samal päeval peale ehitust ja beebit tundus see liiast, sest peale ehitusel portreede tegemist pidin endale 3 tassi kohvi sisse kallama ning minu välimus oli esinduslikust väga kaugel. Unetunnid on olnud lühikesed ja rutiinivabad. Pöidlad pihku. Jaanuariks küsitakse ühele suurele tööotsale hinnapakkumist, mille saamise korral oleks ka edaspidi igakuiselt väikesed tööotsad garanteeritud. Aga sellest täpsemalt, kui selge, kas saab asja või mitte.

Laupäeval käisime "You will meet a dark tall stranger" vaatamas. Woody Alleni uus humoorikas linateos. Kerge ja meeleolukas. Hea peale pikka tööpäeva pead tühjendada.

Ciao,

Sisenen rongi ja hakkan teisel korrusel istuma, kui kuulen alumiselt korruselt sulaselget eesti keelt. Vaikus. Äkki ikka viirastus?"Anna see palun mulle". Tundub, et ei viirastunud. Tunnen ainult Terjet, kes perega minu lähedal elab, aga see ei ole tema hääl. Astusin trepist alla ja vahekorrusel näen naist lapsega, aga nad ei räägi midagi. Testing testing. "Tere." Vaikus. Naine vaatab mind, aga ei ütle midagi. Kui ta ka eestlane ei ole siis arvab tôenäoliselt, et olen lihtsalt pooletoobine. Teise, valjema ja selgema tere peale tuleb siiski vastus tere. Ja nii ma saingi Eneli ja ta tütrega tuttavaks :)

3 päeva, 60 poliitikut

Nii olen kutu, mis kutu. 3 päeva assisteerimist on seljataga. Mu endine õpetaja pildistas Roheliste liberaalide partei poliitikuid (tegemist suht noore parteiga, kes ca 4 aastat tagasi ekstreemseteks muutunud rohelistest lahku lõi) ja mina ning Fabio (Dennise juures praktikal), assisteerisime. Minu ülesanded ei olnud just kaelamurdvalt rasked - tulijaid vastu võtta ning vaadata, et portreteeritavate välimus fotodel ok oleks (läikivad näod puuderdada, triiksärgi kaelused paika panna, tuulest viidud juuksed enam vähem kontrolli alla saada jne). Pühapäev möödus infotulvas ja tavapärasest kõrgemas uue situatsiooniga seotud erutuses. Stuudio ülesehitus oli suht lihtne - valge taust (hiljem pannakse arvutis taust juurde), 2 taustalampi, 1 softbox, reflektorid. Plakatite portreed tõotavad "ilusad" tulla (nii ilusad, kui poliitikute valimiste fotod olla saavad), kuid webifotode konspekt (agentuuri poolt) on suht kaheldava väärtusega - portree mürgiselt rohelisel taustal. Maitse üle ei vaielda, aga minu maitsele ei vasta.

Õppida oli palju alates valgusest, modellidega suhtlemisest, paika panekust ja fotode valikust kuni nimede meelde jätmiseni. Üllatav oli see, kuivõrd iga väike pea kalle ette, taha, vasakule või paremale, portreteeritava väljanägemist muutis ning kuivõrd erinev võib inimene olla vasakult ja paremalt pildistades. Eks ole näha, kui palju mul sellest kõigest kolme päevaga külge jäi. Järgmine laupäev ja pühapäev jätkame pildistamist.

Mõned huvitavad märkused shootingult - kaamera millega pildistati koos ühe (!) objektiiviga kokku maksab ca 500 000 krooni (ülejäänud stuudiovarustus jääb samuti sadade ja sadade tuhandete suurusjärku) ning see kaamera ei ole, nagu seda ükski tehnika ei ole, surmkindel. Näiteks täna ütles ta lihtsalt keset shootingut üles! Kuna Dennis jagab stuudiot teise fotograafiga, siis sai ta tolle sama kaamera võtta ning tööd jätkata. Üleeile tegi keset shootingut järsku üks välkude generaatoritest põmm, välgud väljas ning generaator suitses. Tundub, et tegemist ei ole tavapäraste sündmustega, aga tõestab, et back-up peab kõigele alati käeulatuses olema. Muidugi ei tähenda need summad, et vähemaga pole mõtet üldse midagi teha. See näitab lihtsalt, mis tasemel tipud töötavad ning mida on vaja selleks, et plakatite, mis kasvõi maja suurused, mõõtmetes fotosid teha. Mingi hetk jõudsime Dennisega jutustades selleni, et see mis tasemel Šveitsis töötatakse, jääb omakorda oma 100 korda alla New Yorgi ja LA tasemetele, kus ühe shootingu eelarve võib olla 10 miljonit krooni (varustus, assistentide armee, üürid, fotograafi tasud, modellide tasud, rekvisiidid jne jne). Ok see kõik ajab pea ringi käima.

Kuigi ütlesin, et ülesanded ei olnud rasked, olin ma täna õhtuks totaalselt läbi. Mingil hetkel tekib sebimise ja ootamise vaheldumisest, väsimusest ja näljast kerge ebakindlus, mis kandub üle keelebarjääriks a la mul on kõik lõpud ja artiklid sassis ning mõteteks, et see kõik on lihtsalt täiesti teine maailm, mille kättesaadavus tundub kaugel hõljuvat. Koju jõudes ootas mind juustu-fondüü ning pärast seda oli meel hulga rahulikum :). Kõik on hästi ja põnev on areneda ja vaadata, et kuhu teed viivad.

Nimede meelde jätmisega seoses - šveitslased ütlevad pea alati tervitades ja head aega öeldes teise nime - head päeva Helen jne, head päeva preili/proua Ree :) (vastavalt olukorrale ees- või perekonnanime). Viimased 3 päeva olen siis harjutanud nimede meelde jätmist. Tere see ja see ning kui sama inimene lahkub, siis head päeva see ja see. Kui inimesed ükshaaval tulid, oli kõik kontrolli all (v.a Stefan, kellest sai Enrico) ning kui kõik järsku korraga tulid, siis andsin lihtsalt alla. Nemad muidugi suutsid meeles pidada nii minu, Dennise kui ka Fabio nime. Harjutamine teeb meistriks :)

Näide, kuidas üks valimisfoto EI PEAKS välja nägema:

Nii ta siis oli, minu esimene suurem assisteerimine. Head ööd, magage hästi!

Rohkem on liiga palju? (see ei ole meie maja esine :) )

Viisin eelmine nädal õpetajale laenatud välgud tagasi ning ütlesin, et kui tal teinekord kiiresti assistenti vaja, võib mulle helistada. Juba paar päeva hiljem tuli meil, et tal peatselt üks suurem shooting - roheliste partei poliitikute portreed, et kas ma huvitatud. No loomulikult! Nii et järgmisest pühapäevast teisipäevani toimub minu esimene suurem assisteerimine. Põnev põnev.