Ma mäletan, et film "Mission impossible" oli positiivse lõpuga? Tore oleks, sest mulle tundub, et olen ise juba pikemat aega ühe filmi osatäitja, mille pealkiri võiks olla stiilis "Võimatu missioon" või "Unwanted".
On vist aeg, et ma räägiks, kuidas viimased kuud läinud on. Taustpildi loomiseks peaks ütlema, et valdavalt on olnud imeilusad suveilmad. Mais tuli väidetavalt isegi viimase teab mitmekümne aasta kuumarekord ära (pea nädala oli üle 30 kraadi). Üle paari päeva jooksevad
üle taeva süsimustad pilved - ilmataat on tujust ära ning
märatseb. Korra oli taat vist täitsa hüsteeriline, sest viskas lisaks veejugadele hunniku rahet alla. Juhtub. Niisiis roosid õitsevad, linnud laulavad, päike särab taevas ja järvevees kannatab juba pikemat aega ujuda.
Zürichi kesklinn ärkas ka esimeste soojade ilmadega justkui talveunest. Lõunapausi ajal on järveäärne täis koolilapsi (aeg-ajalt k.a mina ja mu kursusekaaslased), kontoriinimesi, turiste, hulle, kerjuseid jne. Linn ise on juba üle kuu ehitud vikerkaarevärvides lippudega ning kuni eelmise nädalavahetuseni jalutasid rõõmsad ning uhked geid ja lesbid linnas ringi ning tähistasid Europride.
Zürichlased said tõestada, et nad on ääretult tolerantsed inimesed. Tõesti, üritus (või õigemini terve kuu) möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Mida ei saa aga igapäevaelu kohta öelda. Ma ei oleks osanud oodata, et siin nii palju vägivalda on. Võib-olla ma olin Tallinnas harjunud selleteemalisi uudiseid eirama või siis üldlevinud pilt Šveitsist, kui ääretult turvalisest maast oli loonud mingi illusiooni. Pigem on vist lugu muidugi selles, et Zürich ei ole Šveits ning nagu paljudes teistes Euroopa suurlinnades, on siia koondunud inimesi üle terve maailma. Paratamatult hakkavad kultuurilised erinevused mängima ning samuti aitab kaasa frustratsioon, mis tekib, kui tuntakse end põlatuna ja lõhestununa oma juurte ja elukoha vahel. Ajalehtede põhjal jääb mulje, et paljude kriminaalsete tegude taga on Balkanilt tulnute teine põlvkond. Huvitav oleks teada, kas see on tõsi või rõhutatakse seda, mis pinnuks silmas - seda, et nii palju inimesi on tulnud sealt siia paremat elu otsima ning kohalikel tekib hirm, et nad lõhuvad või rikuvad nende "ideaalse" elu ära.
Hirm kaotada oma identiteeti (kuigi mul tekib küsimus, kui palju on "puhtaid" šveitslasi, kui juba 50ndatel aastatel abiellus iga 7. šveitsi mees välismaalasega ja see trend on jätkunud tänaseni. Keda huvitab, siis edetabelit juhivad loomulikult sakslannad (suhetest sakslastega võiks omaette loo kirjutada) ning teisel kohal platseeruvad brasiillannad). Selles hirmus ja soovis kaitsta end parema elu otsijate eest, peituvadki tõenäoliselt juured minu "Võimatu missiooni" loole, vürtsitatuna tänase majandussituatsiooniga, millest ei ole Šveits kindlasti puutumata jäänud.
Nagu me kõik teame, kuulub Eesti Euroopa Liitu. Suurepärane! Me oleme võrdsed võrdsete seas... Vale vastus. Meie arvame, et me oleme ja teised Euroopa Liidu liikmed läänes peavad seda arvama, kuigi tõenäoliselt eelistaksid meid Balkani riikide või võib-olla üldse juba kõikide maailma arengumaadega ühte potti panna. Šveitslased on aga ausad. "Olete küll jah Euroopa Liidus ja tundute isegi täitsa tsiviliseeritud inimestena, kes söövad noa ja kahvliga (need on pisut olukorda võimendavad sõnad ning kuuluvad minule), aga päris kinldad me selles ei ole ning seetõttu peate 2011.aastani vaatlusalusteks jääma". Resultaat? Me võime siin elada, kui näitame ette, et meil on...? Loomulikult raha. 300 000 EEKi. Kui seda raha ei ole, siis peab keegi teine oma rahaga garanteerima, et me hätta ei jää ja riik meie eest hoolitsema ei pea hakkama, sest nüüd jõuame me konksuni.
2009.aastal on mitte šveitslasel ja mitte EU-15 passiga inimesel pea võimatu tööle saada, et endale oma raha teenida, sest EU-10 riikidele (uued liikmesriigid) kehtivad erinevad tingimused, kui vanadele. Isegi, kui töökoht leida, siis probleem on selles, et tööandja peab minema Tööametile tõestama, miks on see EU-10st tulnud töötaja parem, kui üks šveitslane. Ja kui aasta-kaks tagasi ei olnud see veel nii suur probleem, kuna ükski šveitslane ei viitsinud teha a la hotelli ja restorani töid või koristada või hooldada vanureid (ps! rikaste vanurite hooldamine on siin mega-äri), siis olid kõik välismaalased teretulnud. Käesoleval aastal lastakse šveitslasi pankadest jm lahti ning firmad vaatavad kriitiliselt oma värbamisvajadusi üle (40% firmadest plaanib veel töötajaid vallandada) ning sellises situatsioonis ei lähe keegi Tööametisse ütlema, et nad tahaksid ühe šveitslase asemel hoopis ühe ida-eurooplase palgata. Ehk nagu mulle kurva näoga siin ja seal teatatakse "kein Chance".
Kõige raskemaks teeb olukorra see, et töökohti iseenesest on (konkurents on muidugi suur) ja iga kandideerimisega tekib hinges väike lootus, isegi kui sõnades ütled, et parem ei oota midagi ja sellest tulenevalt toob iga "danke...aber..." (täname...aga) ikka väikese meeleolu languse. Ohh see AGA... Vähemalt saame kursusekaaslastega kõik erinevate AGAde üle koos naerda, kuigi ma tean väga hästi, et minu aga on see, et ma tulen Eestist ja seaduse järgi olen kehvemas olukorras, kui minu lääne-eurooplasest kursusekaaslased. Hetkel aitab tööle saamisel ainult üks - "Vitamin B" (Beziehungen ehk suhted), seetõttu räägin lihtsalt igal suunal, et tööd otsin ja loodan parimat. (foto http://www.wakefamily.net)
ABER. Kuigi ma pidin oma sõnu sööma ja olen juba 7 kuud saksa keelt õppinud (kuna soome keel ja inglise keel tulid kuidagi iseenesest, siis olid mul natukene kõrgendatud lootused, et saksa keel tuleb ka ise :), siis tulemus tekitab aegajalt ikkagi täitsa rõõmu. Eelmisel reedel oli mul "eksam". Nimelt koolis, kus ma seni käinud olen tekkis olukord, kus kaks klassi pandi kokku ja kuna mina ja veel 2 tüdrukut end "liiga hilja" registreerisime, jäime klassist välja, kuigi tahtsime veel 1.5kuud jätkata. Ma detailidesse ei lasku, sest see oleks liiga segane jutt. Fakt on see, et me olime ütlemata pahased tekkinud olukorra üle ning minu rõõmuks juhtus mulle pausi ajal kooli direktor trepi peal vastu tulema. Esitasin talle oma arvamuse kogu loost ning tema oponeeris omalt poolt vastu. Meie väitlus kestis 30 min ja suurepärases (liialdus) saksa keeles! Ääretult uhke enda üle. Seda muidugi ainult järgmise esmaspäevani, kui me koos tüdrukutega teise kooli läksime, et tõdeda, et meie saksa keel on küll ok, aga uued kursusekaaslased on veel paremad. Ehk rõõmu ei jätkunud kauaks ja see nädal möödus tõdedes, et need kuradi artiklid ja sõnad ja kõrvallaused ajavad mu hulluks! "Kas te ei olegi veel Konjuktiv 1 ja IPPd õppinud???"... ee või oli see IRP? igatahes "EI OLE"...Eile oli oht, et aju plahvatab. Saksakeelsete krimide ja ajalehtedega saan rahuldavalt hakkama ning Markuse ja ta sõprade ning perega räägin ainult saksa keeles.
Vot nii. Ehk siis lõunarindel suuremate muutusteta. Loodan, et teil kõigil läheb hästi ja saadan tervitusi kõikidele, kellega ammu rääkinud ei ole!!!
PS! Pühapäeval toimub pealinnas Eesti Klubi kokkutulek. Eks ma siis raporteerin, kes siin veel elavad. Ühe väga toreda Eesti tüdruku ja tema prantslasest poisiga saime juba nädal tagasi tuttavaks. Vahelduseks on tore siin ka näost-näkku eesti keelt rääkida.
