Kynkast yles ja alla. Jalad ei liigu ja tundub, et jooksen aeglasemalt, kui konniksin. Mu ema ja molemad vanaemad kihutaksid minust 100ga mooda. No pole hullu, esimene kord on ikka koige raskem. Olen taas Euroopas ja aeg fyysilist vormi taastama hakata. Reisimise pahupool on see, et keha muutub loiuks. Kondimist ja liikumist on palju, kuid sihiliku fyysilise tegevuse jaoks on raske aega ja tahtmist leida - liiga vasinud; kiire bussile; just sai soodud; koht liiga tyhi; homme nii kui nii dzunglimatk - alati on midagi :). Hetkel viibin Meilenis, linnas, mis Zurichi aares ning vabandused on otsa saanud. Onneks on koht vormi taastamiseks vaga motiveeriv - kynkad, ojad, voililled, oites kirsipuud, suur Zurichi jarv, taamal lumised Alpi tipud jne. Kyll see vohm ning vastupidavus taastuvad.
Tagasitee kodu poole
Melanhoolialaine kais ikka korra yle, kui taksos Hanoist lennujaama poole soitsime. Autode signaalitamine, inimeste sigimine-sagimine, absurdne arhitektuur, lilleturg. Nutumaik kiskus vagisi suhu. Aga eks tuleb sellele, mis harjumusparaseks saanud puhkust anda, et oleks ruumi uut vastu votta ning yhtlasi lasta kogunenud emotsioonidel ja teadmistel settida.
Alustasime 17.nda varahommikul Hanoist ning reis kujunes ca 35 tunniseks. Paev Bangkokis viimaste ostude ja kino ning juuksuri jaoks. Gei juuksur, kes juba 5 aastat vist oma tood vihkab loikas Markuse juuksed lyhikeseks nii lohakalt, et ta oleks ise ilma peeglita ka paremini teinud, raakimata minust :). Vaatasime jaakylmas kinos "Vantage pointi", mis oli fantastiline, sest on ju fantastiline kui tanapaeval endiselt ei suudeta teha filme, mis natukenegi tunduksid, et midagi sellist voiks pariselt toimuda. Viimane ohtusook MBK jaapani restos (samal toolil, kus Andri ja Riina teiega sai eelviimasel ohtul soodud :) ning Bangkoki lennujaamas narkona"ljas koerte, kes jargmist doosi turistide kottidest otsivad, jalgimine. Loputu loputu loputu loputu...lend BGK-Amman (Jordaania, lennuki vahetus) - Geneva (peatus) - Zurich.... Loputu. Zurichis olid turvamehed juba lennuki uksel passi kysimas (terroristi loks?) ning passikontrollis tegi kontrolor suured silmad, kui mu passi nagi. Eesti? ja kust sa tuled? BGK? Kust kaudu? (Sealt Lahis-Ida varavast vist liikusid ainult shveitslased ja jordaanlased). Astusin vapralt oma 10 palja varba ja lillega platudega ca 10 kraadise Shveitsi pinnale. WCsse minnes avastasin, et 6 kuuga on tekkinud uusi harjumusi. Vagisi tahan paberit visata prygikasti, mitte potti ning igaks juhuks on wc paberi rull omal kotis ka (kui tihti te sellega ringi kaite? :)). Markuse sugulased olid lennujaamas vastas ja algas soit ta kodulinna Meilenisse. Parast 40h sellest hetkest, kui viimati voodit nagin vajusin jalle linade vahele. Vasinud ja endiselt tunne, et mu hing on vist alles poolel teel Bangkoki ja Ammani vahel.
Kallistan teid koiki,
Helen
4 comments:
kallike, ei jõua kohe ära oodata, millal tuled, aga tundub, et varsti saab sind silmast silma näha :P,kallikalli
tubli tüdruk, suutsid ikka vähemasti Euroopani tagasi tulla. Kaunil Sveitshimaal katsu mägedes ronimisele lisaks jõekanuu sõitu - sa ei kahetse! ja mõne nurgapealse poekesega tasub veini-juustu-saia sõpradel ka sidet pidada.
Tule siis vahelduseks koju ka ja näita miskes sa päriselt välja näed :-)
Ilmar,
usin lapsehoidja ja skandinaavia ja balti majanduste - ning meelejahutaja
Post a Comment