Siin ma siis olen. Endiselt elus. Suvi oli absoluutselt fantastiline. Ma ei mäleta, millal ma viimati suvel nii palju päikest nägin ja nii palju ujumas käisin ning paistab, et ees ootab mõnus vananaistesuvi. Reedel oli fantastiline sügispäikseline ilm ning sõitsime kursusekaaslasega läbi Albulapassi Lõuna-Šveitsist Zürichi poole. Ma arvasin, et mägedel ei ole enam mulle mingit erilist ohhhsaaa mõju, aga järsku, ei suutnud ma muud, kui õhku ahmida. Nii võimsad tundusid mäeseljad mõlemal pool teed, kaetuna tundrat meenutava punaka samblaga ning nii väike ja armetu mina nende keskel. Usun, et paari nädalaga muutub see pilt veelgi vapustavamaks, nii et kõik Lõuna-Šveitsi (läbi Zürichi palun:).
Lõunas oli meil fotokooli teine nädal (kool on iga ca 1-2 nädala tagant). 6 päeva 11 inimest ca 200 aastases majas väikeses mägikülas. Selle nädala eesmärk õppida nägema ning selle kõrvalt ka sissejuhatus vaikelu fotograafiasse. Terve nädal saksa keel ning söögikordade ajal peamiselt dialekt, millest ma veel nii palju ei mõika, et kõigest arusaada. Ehk siis terve nädal pea ilma eesti keeleta. Tulemus - ajudele hakkas :).
Hommikul 7 äratus. Hommikusöök. Valdavalt räägitakse dialekti. Ma olen liiga unine, et isegi üritada arusaada. Viimane lusikatäis müsli suhu, hambad puhtaks ja hakkab pihta. Teooria, päeva ülesanne kätte ja nägemist. Esimesel kahel päeval töötame paarides ning ainult polaroid kaameraga, nii et ei mingit 100 piltide klõpsimist. Igaühele 1 film ehk 10 fotot ja ei klõpsugi rohkem. "Nii tore, nii tore" teatab õpetaja, "see meeldib teile kindlasti ja te õpite hoopis teistmoodi vaatama!". Teise päeva või oli see juba esimese päeva lõunaks on enamus nõus polaroidi vastu seina viskama... sest see on lihtsalt niiiiii tore aparaat.
Esimese päeva teema. Portree endast (1 foto või seeria). Ise valime koha, teema, paariline teeb foto. Ma töötan koos Brigitte'ga. Kolame mööda küla ja mäekülge ringi ja otsime ideid. Pool päeva kondame ringi, et oma 10 pilti ära teha ja midagi head välja mõelda. Lõpptulemus on ajuvaba. Ei tea, mida arvata. Parem siis rahul olla.
Fotode kommenteerimine toimub alati õhtul peale sööki, peale veini... Esimesel päeval saan kohe sahmaka kriitikat kaela. Meeleolu ei klapi, nägu pole näha, keskmine pilt liiga tume. Mulle tundub see igavik, kui kaua nad võivad mu pildi üle jahuda ja tahaks öelda, et kurat see ei ole minu viga, et see kaamera selliseid pilte teeb :). (PS! Kes veel ei tea, siis ma talun kriitikat väga väga "hästi", eriti, kui ma ise arvan, et ma jube tubli olen :))
Teine päev peame ise vaikelu teema valima ja seda polaroidiga pildistama. Ja läheb jälle
algusest peale. Müttame Brigitte'ga ringi, kuni leiame mõlemad endale teema majast. (foto paremal Brigitte otsib perspektiivi :)
Seekord otsustan tööprotsessi käigus õpetajatelt nõu küsida. See aitab oluliselt kaasa. Lõpuks, kui arvan (pärast u 5ndat korda arvamist), et nüüüüüüd on valmis ja korjan kogu om kompositsiooni kokku, tuleb Dominic (õpetaja) ja vaatab fotot ning teatab, et võiks ju veel nii ja nii teha... Kiusatus on öelda, et on ju hea küll, aga kiire sisekõne käigus
mõistan, et ma ei tulnud siia selleks, et puhata ning laon asjad taas lauale, otsin prügikastist näritud õuna üles, kirjutan uue kirja ja möllan uuesti veega. Õhtuks olen ma kutu.
Valmistun vaimselt uueks kriitika valanguks ette. Surun sisemist võitlust endaga söögilauas maha, kui terve laud naerab nalja üle, mida dialektis räägiti (hetkeks tundub nagu võitleksin tuuleveskitega, aga vast ei ole vaja võidelda, küll kõik tuleb omal ajal). Pärast pikka päeva algab fotode arutelu ja see on nagu vastand eelmisele päeavale. 10min kriitika asemel saan kiidusõnu. Pai pai. :) Järsku tundub kõik nii tore :)
Kolmas päev katsetame erinevaid stuudiovalgusi sees ja väljas. Töötame gruppides ehk erilist stressi ei ole. Õhtul vaatame Šveitsi esimeste fotograafide töid ning arutame südaööni eesootava rinnavähiteemalise võistluse üle, millest paljud meist osa võtavad.
Neljas päev, iseseisev töö oma kaameraga. Vaikelu oma esimese päeva portreega. Teen uurimustöö internetis uskumiste kohta pihlakatest ning kuna pihlakapuu oli kaitsepuu halbade vaimude jms eest, siis nimetan oma pildi halvast vaimust vaevatud ning asun seda elluviima.
Nokitsen kompositsiooniga õues ma ei tea, mitu tundi - mida võtta, mida jätta? Saan pilvi, vihma ja päikest. Katsetan stuudiovalgust, kuni lõpuks lõpetan ära, sest a) olen enam-vähem rahul b) aeg on enam-vähem otsas. Üks on kindel - ükski halb vaim mind see päev ei taha, sest ma haisen küüslaugu ja tüümiani järgi :). Õhtul läheb suuremaks veini joomiseks, millele järgneb või mille käigus toimub kriitikaring päevatööle. Minu fotole on kommentaarid pigem positiivsed, kuid Oliveri parimast fotost jään koos ülejäänutega mitu sammu maha. Suundume kõik koos kohalikku kõrtsi, kus mängime pokkerit ning naerame südamest. Kell 12 saab seal pidu otsa ning jätkame oma majas kõik koos 3ni hommikul.
Viimane päev, äratus 7 hommikul. Kiire hommikusöök ja teooria ning kerge külmavärin magamatusest või veinist. Enne lõunat toimub tagasisidering, mille käigus ma tuvastan enda sees, et oli ikka üks pingeline nädal - tõeline kiirkursus saksa keele, dialekti, pildistamise ja kriitikatalumise osas. Lisaks püüd sulanduda gruppi, kus ma olen ainus, kellel on probleeme enda väljendamisega ning järsku tunnen, nagu ma oleksin enda jaoks midagi olulist ära teinud ja see tunne tuleb nii tugevalt, et tahab mind enda alla matta. Kui keegi nüüd küsib, kuidas mu saksa keel on, siis ma teatan, et super!
Tervitused kõigile, kellega ammu suhelnud ei ole!
NB! Ülejäänud pildid on Picasas
