Thursday, 20 March 2008

16.-25.marts Laosest Vietnamini

Nii nii. Lumi tuli maha jah? :) Siin mitte sinna poolegi. Me oleme viimase nadalaga oluliselt lounasse liikunud ja tulemus on nyyd siis kaes. Keskpaeval oues olla ei kannata. Ca 35 kraadi - juuksed karssavad, peanahk karssab ja aju k
arssab. 10 paevaga soitsime Laosest labi Ida-Kambodza Vietnamisse ja jargnev pikk pikk pikk lugemine on moningaid loike ja motteid rannakust.

4000 saart ja eksinud eurooplased

Louna-Laoses asuv piirkond, kus Mekongi keskel on sadu vaiksemaid ja suuremaid saari (kutsutakse "4000 saart"), on yks riigi kaunemaid piirkondi ning joel asuv Khonphaengi kosk-karestik Mekongi voimsamaid vaatepilte. Joudsime oma esimesele saarele ja jargmisel paeval selgus, et oleme elanud 24h valeteadmises. Tahtsime minna Don Khonile, aga joudsime Don Khongile. No mis hada on koikidele saartele sarnaseid nimesid panna? Enne val
gustumist juurdlesime tykk aega, miks koikidel kaartidel on jogi valesti joonistatud, kuni jargmisel paeval tahtsime uuele saarele minna ja paadimees teatas, et sinna on 2h tee... samas, kui meie yritasime talle selgeks teha, et Don Det asub Don Khoni korval. Tegelikkuses asubki, lihtsalt meie ei olnud Don Khonil. No igatahes Don Det on paradiis (don Khoni turistiosa on selle vasta
nd). Taielik rahu. Kell 10 on kottpimedus (ei mingit elektrit), pane ainult jalad Mekongi ning kuula loodushaali. Ilus.

Piiriyletus Kambodza stiilis
Meie kotid lendasid vaikese bussi katusele ja meid saadeti teise bussi. "Loomulikult lahevad bussid samasse 
kohta. Mis kysimus.". Ootasime siis 30min piiripunktis oma kotte. Ei miskit. Ahvardasin bussijuhi pantvangi votta. Lopuks onnestus tal teise bussi juht telefonil katte saada ning selgus, et nad otsustasid teise piiripunkti minna! ??? Viisa edukalt passis ja teisel pool piiriposti ning jargnes matemaatiline ylesanne. Moelge kaasa. Piiripunkti tuli 3 vaikest inimesi tais bussi - ca 30 inimest. Piiripunktist edasi laheb 2 bussi ja endiselt ca 30 inimest ning sihtpunkte on 3 e
rinevates Kambodza osades. Kuidas lahendada olukord, kui inimesed ei ole nous tunde vaikeses bussis seisma voi teiste syles istuma, kui autojuhid on paanikas ja transpordi korraldaja on kyll firma omanik, kuid ei 
vastuta autode eest (autojuhid vastutavad, aga ei tea seda) ning teatab koigile kysijatele, et ta kais ka lihtsalt Laoses puhkamas. Lisainfo: keskpaev, yle 30 kraadi asfaltteel ja kuhugi pole varju minna. Reisijad kaituvad erinevalt - kes passib nii sama; kes karjub koigi peale; kes teeb pilte; kes hakkab organiseerima inimrivisid sihtpunktide jargi. Lahendus: sailitada rahu ja kannatlikkus.... ootame tunni, kuni autojuhid saavad aru, et on vaja kolmandat bussi ja organiseerivad selle. Kahtlustan, et piirikond 
trolorid tegid erandi ja lasid yle piiri auto, mis ei oleks tohtinud yle saada.
Lisaks eelnevale laks ca 10 minutit hiljem yhe bussi rehv katki ja passisime veel natuke korbepaikeses. Onneks meie sihtpunkt oli peatselt parast piiri, samas kui osasid ootas ees veel ca 6h teekond. Minu kaastunne. Pooled neist oleks voinud juba sel hetkel narvihaiglasse saata.



Kambodza mu arm

Midagi ei ole teha. Tulin tagasi ja veendusin, et Kambodzal on koht mu sydames. Maailma suurim religioosne kompleks - Angkori templid; masendav ajalugu, mis samas tekitab tunde, et igal inimesel, hoonel ja kohal on oma lugu raakida; sobralikud inimesed; Kagu-Aasia koige kaunimad budistlikud templid ja nyyd leidsin linna nimega Kratie Mekongi aares, kus vilksavad joedelfiinid (Mekongis alles ainult ca 300. Satuvad pidevalt kalurite vorkudesse voi roovpyydjate saagiks) ning mille aares on imearmas kyla, mis on yhel ajal tais nii sagimist kui rahu, kus tee on aaristatud puude alleega ning majad luitunud pruunid,sinised, roosad. Kus paikeseloojangul lendab linnuparv yle Mekongi ning paadimehed raiuvad tee aares hiiglaslikust palgist voistluspaate.


Khao San road Phnom Penhi moodi.

Seal nad siis on. Motlesingi, et kus koik need karvased ja sulelised lobujanulised randajad Kambodzas oma vajadusi rahuldavad. Kuna eelmine kord oobisin keset kohalike piirkonda, siis seekord otsustasime uurida, kuidas elu jarve ymber on. Ei jaanud kauemaks kui yks oo. Phnom Penhiga pole midagi pistmist. See on nagu vaike linn keset linna, kus on ainult Khao Sani (tanav Bangkokis) turistid, voorastemajade tootajad ja 
tuk-tuki ning rolleri mehed. Tuk tukis ohtul piirkonda sisenedes sosistavad rolleri mehed tuk-tuki korval "mrhna?". Korv harjub peagi ning kuuleb siis juba selgemalt - "marihuana?". Seda yllatavam oli, et leidsime armsa kylalistemaja, mis ehitatud jarve kohale, kus lilled ja lihtsalt hea olla, aga siin kohal ytlen, et - ARGE minge kylalistemajja nr 9! See selleks, et tapvalt palav on magada - harjunud. See selleks, et kui toa ukse lahti tegin (Markus oli vannitoas), tuli mulle uksele vastu ja ytles "tere Helen" mutantprussakas, keda Markus seejarel 5min mooda tuba taga ajas ja peksis, kuni uks avanes ja vigane prussakas jarve lykati. No mida on neil vaja lambivalguses ringi ronida?! 
Aga ka see ei ole pohjus, sest prussakaid leiab ikka aegajalt. Pohjus on tootajates, kes on ignorantsed laiskvorstid. Ma ei ole nii halba teenindust kunagi kohanud. Nad lihtsalt eiravad. Andsime pesu neile pesta ning kui meid ka teise paeva ohtul eirati ning pesu tagasi ei tahetud anda (me ei elanud enam seal) , pidime lopuks ahvardama, et kui meie trussikud, pyksid ja T-sargid kohe valja ei ilmu, siis "tuleme juba teiste inimestega!". Kui Markus seda ytles, motlesin , et tahab kohaliku tuk tuk maffia ajada meie pesu tagasi noudma, aga ta motles rohkem politseid. Igaljuhul suhteliselt masendav olukord. Pesu toodi kohale ja esimest korda elus tunnen, et kirjutaks igasse maailma blogisse, et arge minge sinna kylalistemajja!


Ho Chi Minh
Ollallaaa. No vot see on linn :). Kitsad tanavad, miljonid rollerid, templid, kirikud, muuseumid, kohvikud, poed, pargid. Tee yletamine on adrenaliin ruudus, sest valgusfoore praktiliselt ei ole ja kui pool teed onnestub yletada, siis syda peksab, sest nyyd oled lihtsalt ymbritsetud ca 100st rollerist ja jaab loota, et koik sind ikka naevad. Esimesel teeyletusel haaras ca 70aastane naeratav tadi mu varrukast kinni ja praktiliselt talutas mu yle tee :). Ohtul seisime ylekaiguraja alguses, kui suur parempooret tegev dziibijuht andis meile marku: "astuge paar sammu tagasi, ma ei mahu poorama"! Haara oma peast kinni ja karju, aga ega see kedagi ei huvita. No igatahes yhe paeva pohjal voiks oelda, et sympaatsem, kui Bangkok ning elavam, kui Vientiane ja Phnom Penh, huvitavam ning kaootilisem kui koik eelnevad, raakimata Kuala Lumpurist ja Singapurist. Ho Chi Minh on Vietnami suurim linn, kuid mitte pealinn (Hanoi). Linn oli seda Prantsuse koloniaalperioodi ajal Saigoni nime all.


Nii sama

Laoses jalutas mu kael miniatuurne sipelgas. Jalutas ja pissis... Ise peaaegu nahtamatu, kuid piisavalt tige, et mu kasi kyynarnukini paiste ja sygelema ajada. Siinkohal teen reklaami kreemile nimega Beta-Dipo, mis aitab allergiate, sygelemiste ja igasuguste putuka hammustuste vastu. Olen edukalt katsetanud voodiputukate ja sipelgate jms korral. Toeliselt hea kreem :)

Tellisin Kraties veini. Parast seda kui tuvastasime koos ettekandjaga, milline kolmest punakat vedelikku sisaldavast pudelist on vein, toi ta mulle lauda klaasi koos ca 4cl veiniga. Laksin leti juurde ja teatasin, et sobib kyll. Ta vaatas mulle otsa ja ytles, et tore... Siis joudis kohale, et ta on lihtsalt harjunud koiki alkohole 4cl kaupa valama.

Kerjused, kodutud, lapsed, vanemad, invaliidid, terved... Phnom Phenis on raske.


Saturday, 15 March 2008

07.-15.marts Phonsavanist Pakseni

Jalle laupaev. Ma ei saa aru, kuidas saab iga kolme paeva tagant laupaev olla... ja kuidas on voimalik, et juba on marts ja miks mul on tunne, nagu see koik oleks unenagu, mis yhel ilusal paeval ohku haihtub ning avastan, et reeglid on jalle muutunud ja mammona kummardamine taas pohitegevus, religioon ja onne alus. Kui aus olla, siis on minust taiesti inetu sellist juttu raakida, sest kerge on Laoses tunda, et rahal pole tahtsust, kui sul on paar miljonit kipi taskus samas kui kohalik teenib kuus keskmiselt 500 000 kipi. Kommunistlik riik, kus koik on vordsed? Kuigi poliitikat tanaval ei tunneta, siis vordsusest on asi kaugel. Magikylades elavad enamus rookatusega ning palmilehtedest seintega uberikes, pead ja jalad koos ning voib ainult aimata, kuidas vihmaperioodil elu sellises "majas" on. Meie turistid teeme naeratavatest inimestest pilti ja ahhetame, kui onnelikud nad ikka paistavad, ise nii vaesed. Ei ole veel kohanud kohalikku, kellelt kysida kas ta on onnelik (enamus magedes inglise keelt ei raagi), aga pakun, et nad lepivad sellega mis on. "Ignorance is blessing"? (vabandused, aga teadmatus on onnistus, ei kola nii hasti :). Kas leppida olukorraga ja olla onnelik sellega, mis on voi tahta rohkem? Koguaeg rohkem? Kui me oleksime rahul eluga koopas, siis me laliseksime endiselt arusaamatult ja tantsiksime ymber lokke? (ah jaa jaanipaeval me ju teemegi seda:). Igatahes, ei peaks keegi elama sellistes tingimustes, onnelik voi onnetu. No jalle valgub jutt laiali... igatahes, kuna ma ei teadnud Laosest enne midagi, siis moned ...

... motted, tunded Laosest parast 3 nadalat

Iga riik on tais vastandeid. Laos pakub neid ohtralt. Magine loodus koskede, koobaste, dzunglite ja riisivaljadega. Teeaared tais prahti ning korvalises piirkonnas endiselt oht miinile astuda (olenemata sellest, et ameeriklased Laoses ametlikult soda ei pidanud langes siia ligi 2 miljonit pommi). Toesti sellist olukorda, et koik praht lendab bussiaknast valja ja monel juhul naeb ka koduaed valja nagu prygimagi, ei ole mujal marganud. Inimesed, kes olenemata oma elamistingimustest naevad valja puhtad ja hoolitsetud; perekonnad, kelle jaoks puhtus on umbes kuuendajarguline. Sook ja jook, mis ei ole nii kindlalt eristuv, kui Tai kook, kuid jaab meelde oma nuudlisupi, mis ei vea kunagi alt ning Lao olu ja viskiga - viimane kindlasti mitte parim maailmas, aga kohalikel aitab sageli meele roomsana hoida. Hetkel on kuiv hooaeg ja maa januneb vihma jarele. Lounas on rattaga soites tunne nagu korbes. Sellistes tingimustes kuulutaks meie tuletorje valja yleriigilise haire olukorra, aga kohalikud poletavad hoopis kulu. Ma ei joua ara imestada, et nad veel tervele riigile tuld otsa ei ole pannud. Tundub, et alates naistepaevast on koik otsustanud abielluda - igas linnas igal ohtul paar suurt pulmapidu voi siis istutakse lihtsalt paev otsa laua taga ja ryybatakse. Nagu vanem Lao mees bussis ytles - koik ootavad vihma, seni pole miskit muud teha, kui istuda ja juua. Bussipileti osas tegin neile ylekohut. Kohalikud toesti maksavadki ca 8dollarit pikema otsa eest, mis on vaga kallis lobu.

Tegemised nadala jooksul

Phonsavan - loksusime tunde Kesk-Laoses asuvasse koledasse linna, kus iseenesest ei ole suurt midagi teha, kuid mille keskusest paar kilomeetrit eemal asub "Plain of Jars". Arvatakse, et ca 2000 tagasi sattusid/meisterdati sealsetele kyngastele suured kivianumad (inimese suurused), kuid teadlased ainult oletavad, et seda tehti riisi voi viski vms hoidmiseks, tegelikult ei tea keegi kust voi miks anumad tulid. Selliseid valjasid on ymberkaudu mitukymmend.

Kui koik laheb nihu - istusime kella 8st juba bussis, et lounasse soita. No sai ju kysitud, et buss laheb sinna kuhu tahame, aga...ei lainud. Vientiane (pealinn) laks. Kell 9 saime liikuma ja ca 10 kui kontrolor tuli piletit kysima selgus, et vale suund. Mis siis ikka, plaani muutus. Buss oli pilgeni tais. Vahekaigus plastmasstoolid ning terve buss oksendas (liialdus). No vahemalt Markuse korval istus Laose koige kasimatum perekond naeratades, samas, kui nende tytar terve tee kilekotti oksendas (Markus on natuke tundlik lohnade ja mustuse suhtes :). Pissipeatus tehti u 10 min peale bussijaamast valjumist tee aares. Ning u 17 min peale valjumist tee aares jne, aga kui me joudsime linna, kus mul oli voimalus normaalsesse seintega varjatud ruumi kykitama minna, siis oli jarsku hirmus kiire edasi minna. "Piip piip - tule juba aeglane Falang!" ja ma olin nii naljane ning joudsin ainult 4 tillukest banaani osta, samal ajal kui bussi turvamees oma automaatrelvaga mu korval seisis a la "sa ei nae, et meil on kiire?". Nii siis nyyd olime me molemad naljased ja mitte vaga roomsad ja enam mulle ei tundunud nii naljakas, kui Markus pomises oma pinginaabrite yle. See soit oli loputu. Vahepeal otsustas ka Markuse istme seljatugi pooleks minna, mis tervet bussi lobustas ning eriti lobus oli kell 8 lopuks Vientiane jouda ja iga kylalistemaja ukselt lugeda trykitahti "FULL", "FULL", "FULL". Lopuks leidsime 12 dollariga yhe rapase kylalistemaja. Kirjeldus kolab ehk hullemalt kui oli, aga teab mis mee lakkumine ka ei olnud :)

Lopuks lounas (Ban Na Hin) - soitsime rolleril ca 1.5 h mooda auklikku tolmust teed (kui poole aasta parast lahete on ehk asfalt - ehitus kais), et teha soit joel labi 7km koopa. No Tham Kong Lo on ikka voimas kyll. Kohati ca 30m korgune koobas mojub kui katedraal.Kuna kuival perioodil vett vahe, siis tuli paris sageli paadist valja ronida ja tagasi (nagu sojavaes treening vist) ning kui siis paat jalle pilkases pimeduses (ainult 2 taskulampi) peatati, selgus et see "propeller", mis paati edasi veab on pooleks lainud. Seisime siis seal noutult. 2 paadimeest naersid ja suitsetasid pooled Markuse suitsud ara. Peagi ilmus nahtavale valgus ja tyhi paat, mis noustus meid edasi viima. Tore oli. Ah jaa vasitav oli ka. Paadid on kitsad, pikad ja madalad (tasakaal kaob kergelt). Tagasi teel tundsin jarsku, kuidas paat tasakaalu kaotab ja paadimees mu olast haarab. No mul ei ole kunagi magamisega raskusi olnud :) Jain tukkuma ja hea oli, et ta mu riietest kinni haaras. Jargmisel paeval oli adrenaliiniks kylalistemaja ahvi eest ara jooksmine, kes rongas silmadega yritas, kas mu sober voi vaenlane olla. Ei hakanud kontrollima.

Savannakhet - natuke suurem linn lounas. Lopuks ujusime Mekongis, mis enamasti naeb valja nagu prygikast (kylade, linnade juures), aga parast jalgratastel ca 35kraadi kaes "korbe" labimist leidsime talutavalt puhta koha ja jahutamise ning pohimotte parast sai Mekongis ujutud.

Pakse - rolleril labi Paksongi ning ca 15km edasi on imearmas kyla, kus peatusime, et uurida, milline see kohvipuu siis valja naeb ja vett osta, kuid lopuks jaime paikseks - mangisime kohalike lastega plastmasspalli (kam po?) ja soime nuudlisuppi ning yritasime kohalikega vestlusesse astuda (raskendatud).

Vot sellised lood siis siin pool. Yritan meilide ja piltidega tegeleda jargmises linnas. Liigume labi Kambodza Vietnami suunas, kus loodetavasti ca 26ndal Kaidiga kohtume ja siis juba kolmekesi riiki avastama laheme. Kallistan ja musitan! Helen




Wednesday, 5 March 2008

03.-06.marts Luang Prabang

Mekongi kaldal asuv Luang Prabang ehk Laose kultuuripealinn on juba yle kymne aasta UNESCO maailma kultuuriparandite nimekirjas, seda eelkoige tanu Prantsuse koloniaalperioodist parit arhitektuurile. Kuni 16.sajandini oli Luang Prabang tanase Laose pealinnaks ning ka peale ametliku pealinna kolimist Vientiane, jai linn kuninglikuperekonna pohiasukohaks. Linn on tais wate (templeid), pagarikohvikuid (prantslased on jatnud lisaks arhitektuurile tugeva jalje ka soogikultuuri) ning turiste.

Kuidas minust kangekael sai

Ostsime piletid kohalike bussile (kylalistemajades organiseeritakse mugavaid turistibusse kuhu iganes, mis maksavad rohkem, kui kohalikud bussid, kuid valistavad kokkupuute kohalike inimestega). Hind - 75 000 kipi. Hetk motlemist ja joudsime arusaamisele, et saime tynga. Kui kohalike paevapalk on 1usd, siis vaevalt nad koik 8dollarit pileti eest maksavad. Mis seal ikka. Ronisime yle suhkrukottide jms oma istekohtade suunas, yritades mitte keset vahekaiku olevale liikuvale kotile peale astuda, mis toenaoliselt sisaldas tibusid. Meie kotid visati bussi katusele, kus yks mees terve soidu pagasi vahel magas - pole ju motet bussis ruumi raisata ning iga kord, kui midagi vaja katusele panna, edasi-tagasi ronida. Soit kestis yle 7 tunni ca 2500m maestikus. Ca 5 aastat tagasi oleks toenaoliselt topelt lainud, sest vaidetavalt on korralik asfalt viimaste aastate vili. Siiski oli soit piisav, et kaelalihased kangeks jaaksid ja jargmisel hommikul enam pead paremale ei saaks poorata.

Pissipeatus

Bussid peatatakse suvalises kohas, koik ronivad valja ning nii naised kui ka mehed votavad ebakorraparasesse ritta ja alustavad protseduuriga. Koik seistes. Kohalikud naised lihtsalt kergitavad oma pikka seelikut ning hetk hiljem... No hetk hiljem on korras ja voib jalle bussi tagasi minna. Vaga mugav. Ei mingeid aluspykse, konnaasendis istumist ega paberiga jandamist ning ei pea nagu mina kilomeeter mooda mae kylge kondima, et varjulises kohas oma toimetamine ara teha.

Aratus 4.00

Kell 4 hommikul hakkas keegi tarkpea keset linna trummi taguma. Eelmise paeva vestlusest mungaga meenutas, et nad arkavad kell 4. Et kui nemad ei saa magada, siis ei tohi ka keegi teine magada? Tegelikult ei olnud hullu, sest nii kui nii oli plaanis 5.30 argata. Nimelt alustavad koik linna mungad (ca 300) sel ajal ringkaiku linnas ja kohalikud kogunevad tanavale, et neile andameid ehk paeva toit anda. Ronisime toast valja pimedusse. Lisaks meile oli tanaval 3 fotograafi USAst ja Singapurist ning moned kohalikud. Istusime ja ootasime. Vaikselt hakkas nahtavus paranema ning tanava otstest vilksasid oranzid kuued. Sealt nad tulid. Paljajalu ja taielikus vaikuses. Siit ja sealt. Selle jaoks oleks voinud ka o"o" magamata olla. Prosessioon kestab ca tunni ehk terve paikesetousu aja ning 6.30 ajal on tegemist juba turistiyritusega.








Kuninglikus teatris

Eile kaisime kuninglikus teatris. Etendati loike hindu eeposest "Ramayana". Meie teatriga on vahe sarnast. Maskides naitlejad pigem tantsivad laval ning ainsad laused, mis oeldakse, esitatakse ansambli poolt. Sisu antakse edasi kate liigutustega. Kui Ramayanaga tuttav ei ole, on suhteliselt raske arusaada, mis laval toimub, kuid vaatemang on ilus ja muusika uimastav. Peale etendust toimus teatriouel etteaste kohaliku hoimu poolt. Nimelt valati suurtesse anumatesse ca 10 liitrit vett, mille kohalikud seejarel hammastega yles tostsid. Tundus naljamang, aga kui yritasin etteaste lopus anumat kahe kaega ohku tosta, noudis see korralikku pingutust. Colgate'le reklaamiainest. Kokkuvotteks voib oelda, et kindlasti tasub kohalikku teatrit kylastada esiteks elamuse parast ning teiseks, et vaesuses virelevat kohalikku kultuuri toetada.

Kysimused

1. Miks meie peame kandma templitesse minnes katvaid riideid, aga mungad voivad, kus tahavad paljaste rinnanibudega ringi jalutada?

2. Miks mungad end katsuvad? Taheldasin seda juba Kambodzas, et kui noorte munkadega raagin, siis nad hakkavad end katsuma. Taiesti syydimatult. Ma ei tea, kas neile see ei ole tabu voi mulle lihtsalt tundub, et nad panevad oma kae oranzi riide alla ning "rahustavad" end ning tegelikult ei ole yldse lugu nii. Voib-olla see on lihtsalt kultuuriline erinevus.

Sunday, 2 March 2008

28.veeb - 03.marts Idarindel muutustega

Eelmisel kolmapaeval saabus e-mail Markuselt. Teatas, et saadab Fedexiga paki, mis paari paeva parast kohale jouab. Pakk joudis nyyd kohale :) Siiski mitte Fedexiga vaid Thai airlinesiga ja Vientiane lennujaama. Eesti vagedele saabusid Idarindele abiks Shveitsi vaed ehk Markus tuli tagasi. Koos lisavagedega saabus must leib, salaami, parmesan ja vein. Pole vist raske arvata, mis tundub hetkel koige parem sook maailmas :) Viimased paar paeva on moodunud bussis Vang Vieng - Vientiane - Vang Vieng ning jalgrattal mooda suvalisi Vang Viengi teid vandates. Tana liigume Pohja Laose suunas. Paike paistab - paeval lausa korvetab, kuid hommikud ja ohtud on jahedad (ca 20?). Tagumik on bussis ja rattal istumisest haige. Eile soitsime ratastel ca 15km keskusest valja Amazing :) koopasse, mis ei olnud kyll paris oma nime vaart, kuid asus vaikese kyla aares. Soime viimases kohalike lastega nuudlisuppi ja arbuusi. Kahju on sellest, et suhtlemine ainult viipekeeles kaib, sest isegi, kui ma yritan midagi lao keeles oelda, siis kohalikud vaatavad mulle lihtsalt otsa ja toenaoliselt ei saa aru, kas ma raagin lao, inglise, eesti voi mingis tulnukate keeles. Probleem on selles, et paljudes Aasia riikides maarab haale toon sona tahenduse ehk sonal, millel meile kirjapildis lugedes on yks tahendus, on neil neli tahendust. Seega riisi kysides voin ma endale teadmata oelda a la koer. Eks harjutamine teeb meistriks.

Rohkem hetkel ei kirjuta, siis teil vahem lugeda ja rohkem aega mulle kirjutamiseks, kuidas teil laheb.

Emban,
Helen