23.-25.dets Joulud Penangil

23.dets Joulueelne pa"ev hindu perekonnaga

Joulud tulid sel aastal teisiti. Minu jaoks algas koik 23.detsembril, kui laksin koos Reguga tema soprade Parami ja Shree juurde pyhapaeva lounale. Nad on hindud ja joule ei tahista, kuid sellegi poolest sooviti haid joule ning mulle leiti kuskilt joulukaunistustega klaas. Lisaks meile olid kohal Parami vennad lastega ning sobrad (yle 20 inimese). Nende kodu on imearmas kahekordne maja, mis ymbritsetud dzungliga. Lapsi neil ei ole, kuid ohkkond on elav tanu loomadele ja lindudele - enam kui 10 koera, kassi, paabulinnud, kalad, kotkas, papagoid, orav, haned jne jne. Enne, kui seda elamist nagin, kujutasin ette, et peab ikka paras hullumaja olema voi siis on koik loomad minipuurides. Loomad on puurides, kuid puurid on sama suured, kui meie loomaaias ning koerad veedavad enamuse ajast aias. Ehk siis loomakaitsjad ei ole toenaoliselt endiselt rahul, kuid loomad ja linnud on kasvatatud armastuse ning hoolega.

Perekond on vaga avatud ning mind rabas Parami ja ta vendade huumorimeel ning heatujulisus. Nad on parit 10-lapselisest perekonnast ning nad vaitsid kui yhest suust, et volgnevad koik mis nad on, oma vanematele (siinkohal tanan ja tervitan oma ema, isa ja vanavanemaid, kes minust ja Jaanusest sellised lahedad inimesed on kasvatanud, nagu me oleme!:) Nii tagasi tulles. Louna: riis, kala, krabi, kana, metssiga, juurviljad, krevetid jne jne. Koht punnis, jargnes veesport. Natuke kergem olla, jargnes ohtusook linnas: kana, roti, riis jne jne. Voimatu oli mitte syya, sest toit oli super ning koik tahtsid, et ma prooviksin nende tellitud roogasid. Oosel magasin nagu vaike laps.

24.dets Joulud Reguga ning tugev ylemotlemise oht

Regu oli ostnud kaks piletit joulukontsertile. Louna paiku tuli sonum: 'dresscode formal'. No tavaliselt ma kannangi oma seljakotis kostyymi ja korralikke kingi! Jargnes 1.5h poodides jooksmist - tulemusega vois rahule jaada. Rahakotis auk, aga mis sa ikka teed. Kontsert oli kohaliku haigla toetuseks ning esitati Handeli "Messiast" ning joululaule. Peale seda pidime minema ohtusoogile, kuid kuna aeg oli hiline, siis oli restoran juba suletud ning tulemuseks oli kahetunnine ummikutes "soitmine". See oli mulle paras katsumus, sest Reguga koos olles on mul oht ylemoelda. Kas ma ykspaev suudan selle pideva koige analyysimise ara lopetada ja kas ma lopetan ara koigi opetamise, kuidas nad peaksid elama ja olema? Pohikysimus, mis mul tekkis ja millele ma vastust paluksin, on - millal ja kas meil on oigus inimestele oelda mida me arvame, kui see on meie isiklik arvamus ja voib-olla lihtsalt meie endi kompleksid, mis voivad lopptulemusena teisele haiget teha? Ei ole vist minu asi teistele oelda millised nad on? Nimelt Regu on teinud oma elus rohkem head, kui enamus meist kokku ning pole kahtlustki, et ta on siiras, kuid midagi hairis. Kogu olukord oli irooniline, sest reisi alguses lugesin Dostojevski "Idiooti" ning juurdlesin raamatu lopus, kas prints Moshkin oli "idioot" voi olid seda ylejaanud ja nyyd avanes mul voimalus kohtuda elusa Moshkiniga ning raamatust sai tegelikkus - kumb meist siis on "idioot"?

Koik need paevad temaga koos olles tundsin, kuidas mu aju yleanalyysimisest lyhisesse jookseb ning tundsin end maailma halvima inimesena, et temast negatiivseid motteid motlen. Mind hairis tema pidev enesehaletsemine. Kas mul on oigust oelda puudega inimesele, et ara virise? No see kolab kohutavalt, eriti joulude ajal, aga see oli see, mida ma tundsin. On loomulik, et elujouline inimene sattudes sellisesse olukorda labib enesehaletsuse faasi ning ei aktsepteeri olukorda. Yritasin moista, kuid tundsin, et ta ei jata mulle ruumi seedimiseks. Sotsiaaltootaja ainet minus ei ole ja ma ei suuda vist yldse teise inimese kingadesse astuda. Eks jargmine kord on lihtsam.

Kaks tundi autos raakis tema ja tal oli seda vaja. Ja ei, ma ei suutnud oma arvamust endale jatta. Lopuks ytlesin, mida motlesin, yritades mitte liiga jarsk olla. Loodetavasti tasakaalustasin negatiivset piisavalt positiivsega, sest ma arvan endiselt, et ta on suureparane inimene. Vahemalt on suhtlemine temaga tana olnud hoopis teisel tasemel, vabam.

25.dets Joulud malai perekonnas

Georgetown on squashi naiste valitseva maailmameistri Nicol Davidi kodulinn ning kuna ta kylastas eelmine aasta Eestit, siis onnestus meil pogusalt tutvuda. Kui Malaisiasse joudsin, suhtlesime telefonis ning selgus, et ta on samal ajal kodulinnas, kui minagi siin. Nicol helistas 24ndal ning kutsus jargmiseks paevaks enda juurde koju. Nende pere vaaritab igal aastal suurel hulgal head ja paremat ning koik sobrad on kylla oodatud. Nicolil on kaks vanemat ode ning terve nende perekond on roomsameelne ja heatahtlik. Nad elavad vaikeses majas Georgetowni aarelinnas ning see maja oli tana terve paeva taidetud naeru ja roomuga. Pohimotteliselt oli nagu meie jaanipaev. Paike paistis, aed ja maja tais inimesi ning grillil pidevalt kanakoivad. Sook viis keele alla ning kookose- ja shokolaadikook sulasid suus. Vot sellised joulud siis sellel aastal.

Pildil Nicol odedega: Liann, Nicol, Sheryl

Haid joule ning lahedat uut aastat!

Georgetown (Malaisia). Tutvusin linna vaatamisvaarsustega ning joudsin tanavale Jalan (ta"nav) Sehla. Kaart napus yritasin selgusele jouda, kus tapsemalt asun, kuid sellist tanavat ei leia. Hulgun edasi ning jalle tanav Jalan Sehla! No nad ei suuda ikka yldse oma aju kasutada ja erinevaid nimesid moelda? Hulkusin edasi...ja jalle... Aega vottis, aga valja motlesin... yhesuunaline ta"nav... :)

* * *

Kanchanaburi (Tai). Kohtusin Erawani korgeima kose juures iisraeli poistega. Kui vastasin kysimusele, et kust ma parit "Eestist", hakkas poiss naerma ja hyydis eemal olevale sobrale: "Hey, come here! She is from Estonia!". Motlesin, et ta vist sai millestki valesti aru, sest minu meelest ei ole Eestis midagi naljakat. Kui teine poiss ka kohale joudis, naersid nad molemad ning minu suurele kysimargile vastasid: "I think our country played soccer against your team about half a year ago and we won! We were so happy to find a country in the world whom we can beat!"... jep see on toesti naljakas... :)

* * *

Seda voib ka Tiina Joosu artiklist lugeda, kuid... Siem Reap (Kambodza). Ca 7 aastane tydruk: "osta kaevoru! 1 dooollllaaaarrrrr". "Ei, aitahh". Tydruk: "Where do you come from?". "Estonia". Tydruk: "If I tell you what is the capital of Estonia will you give me one dollar?". Ma ei lasknud tal vastata, sest tema naoilme ytles rohkem kui vaja. Tiina Joosu artiklist on naha, et oleksin oma dollarist ilma jaanud. Inimesed siin teavad, kuidas turistidelt raha saada.

* * *

Kysimust "where do you come from?" kuuleb rohkem, kui vastata jouab. Alguses olin vaga pyydlik. "from Estonia". Mille peale Tais kuulis enamsti "I know Germany", "Slovenia?" voi lihtsalt "mhm". Mina "see on vaga vaike riik Soome ja Venemaa juures". "Mhm...do you need tuk tuk miss?". Kambodzas oli lugu enam vahem sama, kuid Malaisias ja Singapuris kuulevad inimesed alati yhtmoodi. "Where do you come from?". "Estonia". "Australia?". Mina vaga rahulikult: "Noo, Eeestttoooooniiiaaa". "yees yees Australia"... Jargneb jalle geograafiatund, kus seletan, Euroopa, Soome, Vene jne.

Ma ei eeldagi, et inimesed siin teaksid, kus Eesti on (toden jarjest enam, et olen ise taielik ignorant, mis puudutab enamusi maailma riike ning seda rohkem olen yllatunud, kui kohtan inimesi (ja Malaisias, Singapuris on neid yllatavalt palju), kes teavad, kus Eesti on ning et me NSVL alla kuulusime. Igatahes muutsin nyyd oma standardvastust. Korrektne vastus on: "from Europe". Kui on naha, et inimest huvitab tapsemalt, siis raagime edasi. Paljudele on see vastus piisav.

Kallistan teid koiki kovasti, soovin rahulikke joule ning kohtumiseni uuel aastal Eestis voi eks na"is kus! :)

18.-23.dets Penang II. Elu saarel.

Nadal vanadekodus

Elu hotell Noble's on natuke nagu vanadekodus. Tundub, et enamus, kes seal oobivad/elavad, on seda teinud juba kuid. Noorimad elanikud on Helen (25) ja toenaoliselt yks blond mees (ca 40?). Ylejaanud on vahemikus 65-100.a. Peamiselt laane paritolu vanad mehed, kes on natukene mandunud olemisega. Jalutavad poolalasti oma trussikutes ringi ja enamus neist vist paeva jooksul nina majast valja ei pista. Ongi hea, et selline seltskond. Vajasin puhkust suhtlemisest. Omanikud on vaga toredad ja abivalmid. Ma olen nagu oma inimene juba. Kuniks DHLi pakike Eestist kohale jouab, on see mu kodu.


Inimesed Georgetownis

Ytlesin, et inimesed on huvitavad... no tegelikult ei ole. Ei tunne nendega vaga vahetut kontakti. Mehed ja poisid on tyytud. "Hi!" ja "Hi!". Vasitav. Ignoreerin. Oluliselt armsam on, kui Phnom Penhis voi Battambangis 7aastane jompsikas "Hi!" hyyab. Neile vastasin ja naeratasin, kuid siinsetele ei viitsi enam reageerida. Olengi ebaviisakas. Linnapeal on valdav osa inimesi yle keskea ja vaga palju on puudega inimesi. V-o on asi lihtsalt selles, et rahvas saarel on jagunenud saare kahe osa vahel. Nimelt byrood, tehased jms asuvad saare teises otsas. Turistid on ka valdavalt pensionieas inglased. Mul ei ole midagi vanemate inimeste vastu, lihtsalt mul on tunne nagu ma oleksin vales keskkonnas. Linn ise on endiselt armas.


Kohtumine Regu'ga

Lopetasin teile kirjutamise ning yks vanem mees ulatas mulle kirja, milles palus, et aitaksin tal kirja trykkida. Regu on 57 ning tal diagnoositi 10 aastat tagasi Parkinsoni tobi, mis jarjest syveneb. Kuna tal hakkas rohtude moju kaduma ning kaed ei allunud enam kontrollile, poordus ta minu poole. Asusin trykkima ning see oli yks kummalisemaid ja liigutavamaid olukordi, kus ma olen olnud. Nimelt kirjutas Regu oma kahele pojale, kes koos emaga Ameerikas, "viimast kirja" (ma siiski usun, et see ei jaa viimaseks). Ta istus minu korval ning dikteeris oma viimaseid nouandeid poegadele ning ytles, et ei tea, kauaks teda enam on. Sellisesse situatsiooni pole veel sattunud. Parast kirja ara saatmist laksime kohvi jooma ning kuulasin poole ooni tema elulugu, mis holmas nii karjaari laevade ehituses; elamist erinevates riikides; vaga lahedaste inimeste kaotust, kellest koige lahedasemad laksid oma kae labi ning tema motteid tuleviku osas. Kui ma hotelli tagasi joudsin olin segaduses ja tundsin end halvasti, sest see kontakt ja lahedus, mida Regu otsis (tal ei ole lahedasi ega peret rohkem kui 7 kuud korval olnud), ei olnud see, milleks ma valmis olin. See kohtumine raputas mind taielikult labi ning ma ei teadnud, kuidas antud olukorras kaituda.

Parast yhte paeva tunnete settimist ning tema kaest saadud raamatu lugemist, olin valmis temaga uuesti kohtuma. Laksime Regu ja ta soprade Parami (ca 40, arhitekt) ning Shree'ga (tema abikaasa ja abiline tool) ohtust sooma. Vaga tore ohtu oli. Regu on vist natukene minu kylge klammerdunud - vahemalt ma ei ole olnud olukorras, kus keegi minule kolm korda paevas helistab, luuletusi kirjutab ja jarjehoidjaid ning merekarpe kingib (hehee kyll on ise samas situatsioonis oldud:). Yritan leida tasakaalu teise ning enda tunnetega arvestamise vahepeal. Saan temast aru, kuid tunnen, pisut angistust. Ega vist inimsuhted muud ei olegi kui yks suur tasakaalu otsimine votmise-andmise ja ootuste vahel ning otsustamisvabaduse ja ruumi jatmises teisele. Hetkel tunnen, et minult oodatakse rohkem, kui ma tahan voi olen valmis andma.


Soprus Penang Hill'ilt

Laksin kohutavasse turisti loksu - Penang hill. Pikemalt ei kirjelda, kuid varuge aega ja kannatust, kui sinna lahete. Hea on, et laksin, sest protsessi kaigus (sest see oli yks pikk pikk protsess) kohtusin Singapurist Adeline (31.a logistik) ning Andrewga (36.a ehituses). Juttu jatkus kauemaks ning soime koos lounat ja ohtust (minge Georgetownis Lovelane tanaval hiina restosse!). Adeline ja Andrew on paritolult hiinlased ning tutvustasid Singapuri, Malaisia, Hiina kooki, kultuuri, elu-olu jms. Raakisime maast ja ilmast ning tuleb nentida, et Eestis on asju, mille yle ei tasu viriseda. Naiteks voib ema Singapuris peale synnitust lapsega koju jaada ainult 3 kuuks! Nad ei saanud yle ega ymber, kui neile meie noorte emade tingimustest raakisin.


Muide, oleks vist hea mote teile ka mainida, et olen koiki, kes sympaatsed voi abivalmid on olnud, Eestisse kutsunud ning lubanud, et kui juhtumisi ise kohal ei ole, siis sobrad aitavad ja naitavad linna. Hehhee arge siis pahaks pange! :)

17.-18.dets Penang

Nii sama...

Parast igat ca 7-10 paeva suhtlemist, liikumist yhest linnast/riigist teise ja uute kohtade avastamist tunnen vajadust puhata ja peatuda. Alguses arvasin, et olen imelik, et nae kodust nii kaugel, aga ikka tombun iga natukese aja tagant endasse ja hakkan ilma pohjuseta torisema (kuna siin kellegiga toriseda ei olnud, siis peamiselt iseendaga). Sellistel paevadel jalutan sihitult mooda linna ringi, sest lugemisel pole ka motet, kuna juhe nii koos.

Esimene paev Georgetownis oli tapselt selline. Linn kandideerib koos Phnom Penhiga mu lemmik kohtade pingereas esikohale. Siin on mo"ll (China town, Little India, kaubanduskeskused, hiina templid) ja siin on rahu (mere aares, templites), siin on fantastiline sook ning sobralikud ja huvitavad inimesed. See, et esimesel ohtul Noble hotellis hiir mu toa porandat yletas (Noble :) iroonia vist...aga raudselt yks odavamaid ja puhtamaid kohti linnas), elasin ilma erilise emotsioonita yle. Heheee huvitav, kui kodus oleks sama asi juhtunud? Terve maja oleks vist karje peale yles arganud.

Kaubanduskeskustest yritan eemale hoida, sest nad rikuvad normaalse motlemise. Tundsin seda juba Singapuris, kuidas parast 24h seal viibimist kaldusid motted mateeriamaailma ning koik muu ununes. Mis mul voiks vaja olla? Mida ma peaks ostma? Vaga ebaterve ma ytleks ja ei taha kunagi elada sellises linnas, kus mu aju ainult selliste teemadega nagu raha ja karjaar tegeleb.

Igatsen?...Muidugi igatsen, kui kuulen, kuidas te PO"FFil kaite ja joulukaunistusi yles panete ning glo"ggi joote. Kui saaks, tooks teid koiki natukeseks koos lumega siia (no jah...viimast teil ju ei ole :) tulge siis ilma!). Aga ra"ndamisest ja avastamisest veel isu ta"is ei ole ja pa"ikesepatareid alles poolenisti laetud.

Jamad? Hetkel on ainult yks suur jama ja see algas tegelikult juba suhteliselt reisi alguses. Nimelt unustasin oma PIN kalkulaatori Sukhothaisse hostelisse. Nad lubasid selle Tonile Pattayale saata, kuid ei miskit. Ilma selleta ka ei saa, sest vaja krediitkaardile kandeid teha ning enamus rahast ei ole hetkel piisavalt likviidne (hahaaa professionaalne kretinism), et seda kohe kasutada saaks. Nii siis, et saada uut kalkulaatorit, tuleb loosse kaasata DHL, kohalik notar ning keegi kuller (Andri?), kes lepingud Eestisse panka viib... Kui sellest midagi valja ei tule, siis... tuleb uus plaan moelda.

A"rge siis joulukinke pangalaenude abil tehke (loen siin Postimeest onju, nii et arge arvake midagi, et ma ei tea, mis toimub), parimad kingid on harva rahaliselt kallid.

No vot. Lahen loen nyyd Harry Potteri lopuni. Ongi viimane liiga kaua "Raamatud, mida voiks lugeda" nimekirjas passinud. Kallistan ning hoian poidlad pihus, et lumi teil ikka jouluks maha tuleb!

15.-17 dets Cameron Highlands

22:30 O"o"bussiga Malaisia poole. Piiril bussi vahetus. Istusin slovaki Fauk'iga? piiril (40.a, audiitor. Oli suurfirmade palgal, kuid otsustas proovida eraari, mis lubaks ehk iga aasta 2-3 kuud rannuteel olla. Seni vaga rahul). Jutustasime ja ootasime, kus meil ka"sti oodata. Ei miskit. Selgus, et: 1. Me ei olnudki yhel bussil (nr olid vaga sarnased) 2. Meie bussid olid meid 100m eemal yle poole tunni oodanud ning inimesed juba vaga rahutud. Jargnes teine magamata oo. Bussisoit Kuala Lumpurisse poolunes - 5h; Kuala Lumpuri bussijaamas koos kohalike ja tarakanidega passimine - 4h; bussisoit KLst Malaisia keskosasse poolunes - 5h. Kohal 13.00. Vasinud.

Cameron Highlands...

...on yks Malaisia loodusparke, riigi keskosas. Ca 2000m maed, mille kylgedel teeistandused ning pilvi on voimalik peaaegu kaega katsuda. Ei kahetsenud, et reisi ette votsin. Tanah Rata linn, kus koik peatuvad, et matkama minna, oli sagimist tais, sest malaidel on koolivaheaeg. Oobisin Daniel's Lodge's, mis on odav ning kus ohtul kogunetakse lokke ymber ja kes oskab see laulab, kes oskab see mangib pilli, teised on lihtsalt asjalikud (k.a mina). Seni yks lahedamaid kylalistemajasid (muide Lonely Planet seda kohta ei kiida, mis kinnitab veel kord, et alati ei ole motet raamatu teid mooda kaia). Kuulsime, et kohalikud peavad linna peal pidu, kus kohutav muusika. Laksime Walesist Beniga asja kontrollima. Muusika oli toesti kohutav (midagi transi suunas? Kodus oleks klubi uksel tagurpidikaigu sisse pannud), aga lahe oli malaidega pidutseda. Kolmas poolmagamata oo.









Matkamas

Loobusin 40 ringetisest(kallis ja kuulsin, et mottetu) organiseeritud matkast ning laksime koos sakslaste Rene ja Michaeli ning soomlase Timoga omalkael matkama . Ilm oli talutav, kuid tuleb nentida, et paikest ei ole pea 10 paeva nainud. Soitsime
bussiga ca 10 min ning asusime ylesmage kompima. Vaade laks igal sammul paremaks. Tund kondimist mooda asfalti ning joudsime BOHi teetehasesse. Sealt edasi laks magi jarsemaks ning higi voolas peatumatult. Ei joudnud dressikat piisavalt kiiresti ara votta ja tagasi panna, sest kui paike piilus oli nagu saunas, muul ajal paitas jahe tuul. Vaade endiselt lummav. Nii siis ylesmage ca 1.5h. Sealt edasi pidi algama tegelik matkarada, mis pidi alla linna tagasi viima. See rada oli nagu muinasjutust haldjate mets. Puud kaetud samblaga ning veepiisad tilkumas, udu, suured puujuured ning puude ja pilvede vahelt on naha teisi maetippe. Hakkasime allamage ronima. Sona otseses mottes ronima, sest tuli minna yles ja alla yle puujuurte astudes poolde saarde muda sisse. Lihased hakkasid vasima. Parast ca 45 min saime aru, et kogu see too ja vaev oli mottetu, sest me tegime ringi ja liigume uuesti ylesmage. Tagasi samas kohas...Krt. Kus see rada siis on? Tagasi mooda asfalti linna? Ei taha moeldagi. Timo laks uurima, kas maest edasi yles minnes on midagi. Oige rada oligi veel ca 200m ylesmage. Ja see laks alla mooda jargmist haldjate metsa - 3km! Nii vasinud, et koik tegi nalja. Poolel teel hakkas ohjeldamatult paduvihma sadama. Joogivesi oli otsas ja kypsised, mis mul olid, said juba teetehases soodud. Tund hiljem joudsime linna. Vihm oli meid vahemalt mudast puhtaks pesnud. Haaletasime kaubikute peale, kuid ei miskit. Ei viitsinud bussi oodata. Yks taksojuht viis meid poolmuidu Tanah Ratasse tagasi. Hostelis oli soe vesi! Pole teist vaga ammu nainud. Kuum duss ja korralik ohtusook ning luksus - saksa poistega autoga Penangi poole (tootavad seal 6 kuud). Noble Hotel on vaga ok ning lopuks sai korralikult magada.

11.-14.dets Singapur

Singapur

Ta"iesti a"rritav. A"ra tee seda, a"ra tee teist. Parast kahte kuud kaootilises Aasias, kus tee yletamine suvalisel ajal ja suvalises kohas on tavaparaseks harjumuseks saanud ning vett jms saab osta igal sammul, on Singapur lihtsalt a"rritav. Kui lopuks, janust peaaegu kokku kukkumas, leiad enne metrood butiikide vahel poe, mis myyb vett, siis parem on see kohe seal samas alla kulistada, sest paar sammu hiljem MRTs (rongijaam) ei tohi ei syya, juua, lohkeaineid tarvitada (mul just oli plaanis :) ega muud sarnast teha. Hea, et hingata ikka voib. Tuleb olla vaga korralik kodanik. Lisaks on koik nii krdi kallis ja kuigi Singapuris on armsaid linnaosasid, siis valdavalt on see yks suur rahaauk ja kaubanduskeskus, kus ei ole muud teha, kui moelda, et kas votta osa voistlusest "Voidab see, kellel on surres koige rohkem asju". Tahan tagasi normaalsesse Aasiasse.

Bussis Malaisiast Singapuri k ohtusin yksikrandaja iiralse Nialliga ning pundi

Singap uri poistega. Viimased viisid meid kohalikke sooke sooma ning vaatasid, et me kumbki ilusti oma hostelisse jouaksime. Nende kylalislahkus tuli vist rohkem kristlikku kogudusse kuulumisest, sest muidu on kohalikud natuke kinnisemad ja mitte nii abivalmid, kui nende naabrid malaid. Enamasti ei tea nad ise ka, mis tanaval voi kus nad parasjagu on.

Sopradega Singapuris

Sa"ttisin oma reisitee nii, et kohtuksin Singapuris Kaidi, Terje, Sigridi ja Karliga. Nii hea oli jalle sopru naha. Kaisime erinevates linnaosades ning veealuses pargis Sentosa saarel. Soime mottetult kallist toitu ning head ja odavat india toitu; vaatasime motetut delfiinide etteastet ning seiklesime MRTga risti ja rasti labi Singapuri; Pidutsesime ja tantsisime hommikuni kohalikus klubide kompleksis, mis tehtud vana kiriku hoovile.

Idioot

Tegin eile Singapuris Tai viisa, mille pidin tana kell 14st katte saama. Arkasime koik suhteliselt hilja ning otsustasin koige pealt osta bussipileti Malaisiasse ja siis minna saatkonda viisa jarel. Ostsin bussipileti ara (6 korda kallim, kui sama soit Malaisia poolt siia!!!) ning tulin tagasi hostelisse, et teistega linna minna. Sopradel paar tundi parajaks teha enne lennujaama minekut. Jalutasime mooda turge ja poode ja kallistasime kuniks taas kohtume. Tulin tagasi hostelisse ja motlesin siin lugeda kuni bussi valjasoiduni kell 10 ohtul. Raakisin Mirjamiga, kes uuris, et mis mul edasi plaanid. Hakkasin ytlema, et lahen labi Malaisia Taisse, kuid selle asemel kolas yle ruumi... Idioooooot. Ma ei ole normaalne inimene. Kell oli pool 5 labi ja kahtlustasin, et viisade katte saamine oli maksimum neljani. Jooksin labi paduvihma rongijaama ning joudsin saatkonda 17.15 nagu yks suur onnetusehunnik. Viisade katte saamine 14.00-17.00. Tadi varavas teatas "kallike sa jaid kyll hiljaks", kuid jooksis majja, et uurida, kas tal onnestub mu viisa katte saada. Tagasi tulles teatas, et tana on reede ehk jargmine toopaev on esmaspaev ning tootaja oli juba minema lainud...Kuid tal onnestus ta katte saada...ning ulatas mulle mu passi! Ma olin nii onnelik. Veel 3 paeva siin olla, kus oobimine rohkem kui 15USD ja kus mitte midagi teha ei ole, ilma et sadu kroone kulutaks. Suurest onnest kallistasin tadi, ega mul muud ei olnud talle tanutaheks anda. Jalutasin naeratus naol tagasi kylalistemajja. Isegi vihm oli peatunud ning paike valja tulnud. Armastan oma kaitseingleid, kes on otsustanud sellist peata kana kaitsta! Ja aitah Mirjam, et kysisid, sest vastasel juhul oleks ma keskool piiril avastanud, et mu pass oobib Tai saatkonnas! Idioot, aga opin.

09.-11.dets Kuala Lumpur ja Melaka

Hei!

Kas keegi saaks mulle saata fotosid Tallinnast lumega ja joulukaunistustega palun :)

Kuala Lumpur jattis suhteliselt isikuparatu mulje. Suurimaks elamuseks oli vast viimane ohtu, kui kaisime hostelist Jordaniga (Manchesterist) ja tema kohalike soprade Gilli ja Guraniga soomas ning inglise liiga mange vaatamas.Parast viimast kaisime hosteli korval oisel turul rottide pillerkaart vaatamas. Vinge! Neid oli palju! Kargasid pimeduses yhelt laualt teisele ning ajasid yksteist taga ja nende vahel siblis ilmatuma (see on ju sona?) hulk suuri prussakaid. Turult labi jooksmist voiks raudselt raha eest adrenaliini otsivatele turistidele tegevusena pakkuda.

Melaka sadamalinnana on raudselt sympaatsem, kui Kuala Lumpur. Eriti kui minna China towni voi korvaltanavatele, kus hollandi ja portugali koloniaalarhitektuur. Samuti hilpude ostmiseks on linn suureparane koht. Yritan siiski poodidest eemale hoida, sest pohimotteliselt olen ma taiesti syydimatu, mis puutub rahaga majandamisse. Riideid ma kyll kokku ei osta, kuid kui lootsin, et reisimine ravib mu halva kombe osta raamatuid kokku kiiremini, kui neid lugeda jouan, siis seda ei ole juhtunud. Ostan neid endiselt kokku ja kui enne ootasid nad lugemist riiulil, siis nyyd kannan neid lihtsalt endaga kaasas. Nagu mul veel vahe asju kanda oleks!

FOTOD

06.-09.dets Kuala Lumpur

Malaisia on mind yllatanud. Inimesed, kellega olen suhelnud, on avatud ja tolerantsed ning palju reisinud voi vahemalt ylejaanud maailmas toimuvaga kursis.

Kuidas ma na"pud riisi sisse toppisin

Lyhidalt. Lennukis istus mu korval vanem mees Hussin, kes noustas, kuhu voiksin Malaisias minna. Kuala Lumpurisse (KL) maandudes oli pime ning sadas vihma (pole viimast ammu nainud). Jargmine hetk olin Hussini, ta naise ja tytrega nende autos ning soitsime yle poole tunni KL keskuse poole. Mis siis, et nende kodu jai hoopis teises suunas. Nad otsustasid mu kylalistemajja ara viia ning tee peal soogipeatuse teha. Laksime Malaisia-India soogikohta ning laua taha istudes kysis Lisa (tytar), et kas ma olen nappudega soonud? No ma olen sellest kuulnud... Proovisin siis jarele. Votke homme louna ajal enda ette taldrik riisi ja kalaga ja pange napud sinna sisse ning andke mulle teada, kuidas teie keha sellele reageerib, sest minu kasi ei tahtnud alguses mitte sooki puutuda (ma arvan, et see on meie soogikultuuris koige ebaviisakam tegevus yldse) ja kui ma lopuks suutsin sormed riisi ja kastme sisse toppida ning suu suunas tostsin, pudises pool suutaiest taldrikule tagasi. Aga lahe kogemus igatahes.

Ma olin nii siiralt yllatunud ja tanulik nende perele, et ei oska oelda muud kui, et olen veelgi enam kui enne veendunud, et inimesed on oma olemuselt head. Hussin tootab kaubaveo peal ning on to"o" tottu enamus elust reisinud. Norija, ta naine, tegi enne pensionile jaamist sama tood kui mina ehk oli treasurys rahaturgude peal. Neil on 2 tytart ja 2 poega ning korvalt vaadates hoiavad nad vaga kokku. Vot sellist esmakohtumist moslemitega ei oleks kyll osanud oodata.












Veel yks kohtumine

Parast pikka paeva linna peal soin ohtust kohalike soogikohas hotelli korval (Muide Cosmopolitan hotell Chow Kitis on vaga puhas, odav ning internet kiire ja tasuta). Kohalike soogikohas soomine on saanud tavaparaseks (olen vist nyyd normaalne seljakotiga randaja :). Sook on hea ja odav ning kunagi ei tea, kellega jutule saad. Phnom Penhis viimasel paeval sain kohalike soogikohas dollariga super kala ja riisi ning koige tipuks jaakohvi kondenspiimaga, mis viis keele alla). Nii siis soin siin hotelli korval (ca 30 lauda a la nagu ollesummeri telgis ja ainult mehed. Naised vist ei soo siin...) ja nagin yhes lauas huvitavat vanameest. Pakkusin, et austraallane. Tundus, et teda huvitas samuti, kes ma selline olen ning kui olin naeratanud ja noogutanud tere, siis kutsus ta mind nende lauda. Wan Ghazali on 77 aastane paljureisinud lahe onu ning siiski kohalik (Tai piiri aarest. Kaabu ja hallid juuksed petsid mu ara). Ta on 25 aastat vorpinud mingit vererohtu teha ja seda siis igale poole Aasiasse myynud. Raagib jumal teab mitut keelt ning aaretult avatud. Kutsus mind kylla enda kodukohta. Kuna mul oli nii kui nii plaanis sinna kanti minna, siis kui koik hasti laheb, lahen ytlen talle uuesti tere.

Parast viimaseid paevi ja tegelikult ka pea kahte kuud tahaks oelda, et 1. naeratus on rahvusvaheline keel ja arge pahandage, aga mulle tundub, eestlased ei praktiseeri seda voorastega vaga palju (voimalik, et asi oli lihtsalt minus). Olen nyyd juba mitmeid kordi proovinud ja voin kinnitada, et voorastele naeratamine ei tapa. 2. Isegi kui karmasse mitte uskuda, siis teiste siiras aitamine voib kellegi paeva oluliselt paremaks muuta ning toenaoliselt abistaja paeva mitte sugugi halvemaks.

03.-06.dets Phnom Penh

Tervitused suviselt soojast Kambodzast!

Uskumatu, et teil talv ja joulud lahenemas. Voiks ju lausa igatseda PöFFi ja glöggi jms jarele :) Ma tagasi pealinnas. Siin ka joulukaunistused, kuid 30 kraadise kuumusega ei lahe pilt mitte kokku. Seekord kaisin kohtades, kuhu eelmine kord ei joudnud ning sulandusin kohalikku elurytmi. Roller on siin asendamatu liiklusvahend ning kohalikud moto-juhid on naljakad. Leppisin kokku hinna palee juurest Narinisse (kylalistemaja) 1$, kuid kuna poiss ei teadnud, kus see on siis sain 1$ eest ca poole tunnise soidu mooda linna. See on taiesti tavaline, et juht teeb nao, et koik on ok ja soidab siis sihitult mooda linna. Ytled neile "Narin guesthouse" ja nemad "yes yes" ning ootavad, et sa neid siis ise juhendama hakkaksid. Keelumark tahendab ainult seda, et enamus autosid tuleb vastassuunast ning punane tuli tahendab, et kui lased signaali, siis sul on pohimotteliselt ikkagi oigus soita. Lahe!

Kehale ja vaimule

Mu juuksed olid kohutavad. 3 kuud ei olnud kaare nainud (see on viimane piir) ning pidev paike oli nad tuustideks muutnud. Palusin Davidil (vaga tore poiss Narinist, kes on parim moto-juht seni) viia mind juuksurisse. Hoidsin hinge kinni. Ega see ei ole nalja asi lasta Kambodza tydrukut terariistadega oma juuste kallale ja kui ta ytles, et on 21.aastane, siis hingasin rahulikult sisse ja valja ning lootsin parimat. Ei olnudki hullu. Töö kiire ja korralik ning arve 3$. Juuksuri arve 3 kuud tagasi yletas selle summa 10 kordselt. Pole paha.

Nii siis kuna eelmine kord jai Phnom Penhis pimedate massooride juures kaimata, siis see viga sai parandatud. "Seeing hands" on vaga populaarne, nii et aeg soovitav ette kinni panna. Massaaz oli super! Samuti sai nyyd haiglas kaidud, et verd anda. Yllatus, hemoglobiin oli seekord piisavalt korge.

Raha andmine lastele

Arvasin, et on hea mote, kui osta laste kaest kaekette vms, kuid nyyd naen ja kuulen igal sammul, et lastele raha andmine tagab ainult selle, et nad ei lahe kooli, vaid jaavadki tanavale myyma. Kambodzas on kymneid erinevaid organisatsioone, kes toetavad organiseeritult tanavalapsi jt abivajajaid. Oigem on toetada neid organisatsioone, syyes nende restoranides, soites taksodega, mis ettevotmisega seotud voi ostes kasitood vastavatest poodidest.

Emban!
Helen

30.nov - 02.dets Kampot, Kep

Kampot

Taksos (tavaline 5kohaline auto) yle 2 tunni. Esimene rida: juht - vaiksemat kasvu mees, tema korval kohaliku kohta hiiglase kasvu mees, kes aeg-ajalt tundub toetavat pea juhi olale. Suure mehe korval vanamees, kes lakastab ja sylitab vaheldumisi. Tagarida: Minu korval prantslastest paar ning teisel pool noor kohalik tydruk, kes lakastab vahetpidamata. Kaks asja, mis mulle ei meeldi - kui keegi matsutab, kui mul on koht tyhi ning kui keegi mulle nakku lakastab. Vaga hull soit ei olnud, sest yks kannikas sai siiski istmele toetada ja see ju parem kui mitte midagi.

Kampot asub joe aares, mille taustal ca 1000m maed. Omamoodi armas linn, aga suurt midagi teha ei ole. Teisel paeval laksin koos rahvusvahelise grupiga veoka kastis Bokori mae tippu prantsuse koloniaalaegset maha jaetud linna vaatama. Loksusime ligi 3h yles. Mae tipus on kasiino, voi mis sellest alles, ning vaade on kaunis. Kohtasin juhuslikult kahte Eesti meest, kes kui nad ka olid mind nahes roomsad, suutsid seda harukordselt hasti varjata. Mis vark eestlastega on? Ma pole veel nainud, et yhegi teise rahvuse esindajad, oma kaasmaalastega kohtudes ei suuda isegi naeratust teeselda.


Krdi koerad

Koerad on Aasias igal pool ja nad on rahulikud... kuni paike on taevas. Jalutasin Kampotis ohtul kylalistemajja ning yks koer hakkas haukudes minu suunas tulema (kuna olin juba kuulnud yhte lugu, kus koerad tydrukut piirasid, siis teadsin mida oodata). Jain seisma (nyyd tean, et see ei ole oige samm). Koer lahenes haukudes ja ahvardavalt ning eemalt oli kuulda, et neid on veel tulemas. No tanav oli pime, vaga pime. Ainult valgus akendest. Tegin liigutuse, nagu votaks kivi, mis ehmatas nad hetkeks eemale, kuid mitte piisavalt kauaks. Ega ma ei tea, kas nad karjas olles tegelikult ka midagi teeksid, aga ei tahtnud ka proovida. Yks mootorrattur soitis mooda ja ma lehvitasin, kuid ta ei peatunud. No nii nad siis lahenesid ja mina seisin 2 kivi kaes plaaniga, et virutan esimesele, kes lahedale jouab. Onneks pooras motikas ymber ja koerad taandusid. Ta pakkus, et viib mu ara. Olin tanulik, mis siis, et soit oli ca 50 meetrit. Krdi koerad, nad ei meeldi mulle. Jargmisel ohtul oppisin Julienilt (prantslane Bokori retkelt), et seisma ei ole motet jaada. Koerad teevad lihtsalt ahvardavat haalt, aga jargi ei viitsi tulla.


Kep

01.dets soitsime Julieni (34.a prantslane, webi disainer), Permineder (23.a Iisraelist sojavest ja peale randamist kunsti oppima) ja Yairiga (22.a Iisraelist, sojavaest randama maaramata ajaks) Kepi, mis on vaike linn rannikul. Koht on vaga vaike ja kuna mul oli ajaga kitsas, siis ei lainud ka paevasele reisile lahedal olevale saarele, mis oleks ehk kohale volu lisanud. Mangisime pool paeva kambodza kaardimangu, lugesime ja suurt midagi ei teinud (vaim ja keha olid Bokori retkest 2 paeva kurnatud). Kurb syndmus oli see, et minu Chiang Mais ostetud platud (ca 11krooni), mis mulle vaga meeldisid, laksid manala teed...Poetasin pisara, kuid midagi ei olnud teha. Tundsin juba igat kivi oma kannas ning ohtul magama minnes tundsin igat sammu, mis oma ca 13kg kotiga 30 kraadises kuumuses tol paeval tegin.

Krdi ahvid

Jalutasime Julieniga ohtul turule ja nagime metsa vahel tee aares ahvi peret. Nii armas... Ei ole! Ahvi ema arvas vist, et tahame ta lapsi kaasa votta, kui meid lahenemas nagi. Ta ajas silmad 3 korda suuremaks, kui muidu ja vottis sisse rynnakupoosi. Jaime seisma. Onneks tuli auto ja yritasime teiselt poolt teed auto varjus edasi minna. See loppes sellega, et kui auto oli moodas, olime ahviga kohakuti ja ta silmad olid endiselt róngas, nagu oleks mingi aine moju all. Nii siis ma haarsin JÄLLE kivi jarele ja kiirendasin sammu. Aga ma ei olnud ju yksi! Voiks arvata, et Julien kui meesterahvas laseb mul ette minna ja jaab minu ning ahvi vahele, et mind vapralt kaitsta? Ei, ta tegi korra ahvile kurja haalt ja jooksis minust 5 sammu ees pool! No andke mulle andeks, aga ma ei oska sellistest meestest, kes mind ahvi kyysi jatavad, midagi arvata.


http://picasaweb.google.com/Helen.Ree/2007_11_30KampotKepPhnomPenh02