Elutsükkel

Zürichis on alates septembrist kuni veebruarini 2010 üleval palju vastukaja leidnud näitus "Körperwelten & der Zyklus des Lebens" (kehamaailmad ja elutsükkel). Näitus on ülesehitatud surnud inimeste kehadele ehk lühidalt laipadele, mis tänu sellele, et nad on plastinatsiooni tehnikaga (vesi ja rasvad kehas on asendatud spetsiaalsete ainetega, tänu millele kehad ei lagune ega haise) töödeldud, näevad pisut kui nukud välja ja ei tekitagi sellist õõvastust, nagu oleks oodanud. Enamus kehadest on lahti lõigatud, et näidata lähemalt vastava keha piirkonna struktuuri ning paljud on erilistes poosides a la mängib nukk-laip saksofoni või teeb iluvõimlemist vms. Eraldi ruumis asuvad kaks paari, kes teevad täiskasvanute asja. Kohati näevad kehad isegi ilusad välja. Ainult ühel juhul tekkis tõesti kergelt kõhe tunne. Nimelt ühe kogukama mehe ülakeha oli pooleks lõigatud, et oleks näha aju struktuur, aga see mees oli võrreldes teistega liiga laiba moodi ja see oli mulle pisut liiast. Mul läks näituse läbimiseks ca 2h ja leian, et see oli suurepärane võimalus näha huvitaval moel, kuidas me tegelikult seest välja näeme ja ma olen selles osas täielik võhik. Markus, kes teiste terapeutidega seal oli, veetis üle 3h ja tõenäoliselt läheb tagasi. Paljud inimesed on teatanud, et neile on see näitus täiesti vastuvõetamatu ja sinna nad ei lähe peamiselt, kuna see on lihtsalt võigas ning meedias on jutuks olnud, kas tegelikult on ka kõikide kehade puhul tegemist kehadoonoritega.

Kuna pildistamine ei olnud lubatud, siis sain ainult ühe foto klõpsitud. Peate ise googlest pilte otsima :) Körperwelten alt, samuti on Andrei Hvostov 2001.aasta näitusest Berliinis kirjutanud siin.