Tasulised teadaanded

Käisime Anuga (minu eestlaste community koosneb nüüd minust ja kahest teisest Eesti tüdrukust Anust ja Liisist - viimane elab kahjuks pealinnas) kolmapäeval super jazziklubis Exil, mis asub koos enamuste Zürichi kultuuri- ja lõbustusasutustega Hardbrücke kandis. Klubi on ehtne väike jazzilokaal, nii nagu me neid endale Tallinnas ettekujutame, aga neid kahjuks ainult filmides näeme (vähemalt ei ole Tallinnas sellisesse kohta sattunud). Põhjus, miks me sinna läksime oli Ingrid Lukas. Nimelt elab Ingrid viimased 15 aastat oma ca 27st Zürichis ja lõpetas siin paar aastat tagasi muusikakoolis jazzi-eriala ning kolmapäeval oli tema esikplaadi "How little is enough?" esitluskontsert. Ruum oli inimesi paksult täis. Lisaks minule ja Anule olid veel mõned eestlased platsis. Kontsert ise oli super. Ingrid mängib klaverit ning kaks meest trumme ja saksofoni. Laulud on eesti ja/või inglise keeles ning meloodia segu eesti rahvusmuusikast ning islandi rütmidest. Aga eks igaüks peab kuulama, et oma arvamus leida, nii et palun väga - daamid ja härrad - Ingrid Lukas (Minu lemmikud on "Like nowhere else", mis räägib Eestist ning "Süda teab". Mõlemad on olemas tema myspace lehel.)

Mis kõige tähtsam. Detsembri alguses esineb ta Eestis, nii et minge vaatama, kuulama :)

Kuna kontserdil olid eestlased (küll kasinalt, aga siiski) esindatud, teatas Ingrid peale umbes kolmandat lugu eesti keeles, et noh näitame siis kuidas regivärsse lauldakse. Põmm tuled saalis põlema ja terve ruumitäis šveitslasi vaatab meie ca 6 suunas ning Ingrid hakkab laulma. Halba aimates kiskus kehatemperatuur ca 39 juurde. Aga ega ju eestlasi häbisse saa jätta. Ingrid laulab ees ja koos meiega korduse kaasa. Kõik hästi ja saame julgust juurde ja just siis kui sõnad hakkavad meenutama midagi eesti keele sarnast, aga tõenäoliselt on tegemist 100 aasta taguse murrakuga, laulab Ingrid ainult ette ja meie oleme näost punased ja üritame sarnaseid häälitsusi järel tehes, kordusi laulda. Noh ütleme nii, et šveitslased vaimustusest pikali ei kukkunud. Seda, mis nägu neil ees oli, ei julgenud ma vaadata...