Kuidas ma fotonäitusel käisin

Pikk nädal. Õhtuni kool, pluss tööotsad ja trenn (viimane ei ole peale jala paranemist küll veel õiget hoogu sisse saanud, aga küll saab) ning eile siis fotonäitus.

Nimelt võtsin koos paljude teistega kursuselt osa rinnavähiteemalisest fotovõistlusest, millest võisid osavõtta kõik, kes Šveitsis fotograafiat õppivad. Osalemine sai otsustatud juba ca augusti lõpus ning järgnes eeltöö, ideede kogumine, proovifotod iseendaga, õpetajalt kommentaarid ning alles oktoobris tegime modelliga pildistamise. Järeltöötlus ning foto teele, tuleb, mis tuleb, andsin endast parima. Eesmärk oli projekt nullist kuni valmis fotoni läbi teha nii, et foto vastaks etteantud teemale (rinnavähki põdeva/põdenud naise (meest osakaal on vaid paar protsenti, seetõttu naise) tunded), et mu idee ning sõnum oleks arusaadav ja et foto emotsioone edasi kannaks.

Tähtaeg zürii otsusest teadasaamiseks, kes on 15 esimest, kelle fotod Šveitsi kolmes suurimas linnas rinnavähikeskustes avalikustatakse oli möödas. Tõdesin fakti, et ei saanud edasi ning Markus patsutas õlale. Pool tundi hiljem saabus kõne, et foto on näitusel, et kas ma ei ole siis kirja saanud. Meil ununes lihtsalt postkasti kontrollida :) Kiiresti kiiresti foto trükki ja korraldajatele.

No ja nii me siis läksime eile kursusega näitusele. Peale minu said veel 5 meie kursuselt edasi, nii et arvata oli, et kuigi meie tööd olid väga erinevad ja enamus väga head, siis tundus, et palju osavõtjaid ei olnud. Tuleb tunnistada, et teema ei olnud just kõige kergem ja ilma õige modellita ei oleks ma seda vast kaasa teinud. Uksest sisse tulles oli ruum juba rahvast täis ja järsku võttis seest õõnsaks. Kõndisin mööda seina ühe foto juurest teise juurde ja mõtlesin, et ei või olla, et nad mu foto kuhugi kõige kaugemasse nurka üles riputasid. Huuh ei olnud kaugemais nurgas. Järelikult teisel seinal. Ei miskit! No ei või olla, et midagi on juhtunud. Haarasin endale fotode ja osalejate kirjelduse ja esilehelt vaatas minu nimi ja väike foto vastu. Kiskus kahtlaseks ja kursavend viibutas näpuga riidega kaetud seina poole. No nüüd oli väga palav ja seest õõnes. Rahvast oli palju palju ja ilmatu pikalt peeti kõnesid. Kui žürii esindaja teatas, miks just järgnev foto võitis, olin kindel, aga pettuda ei tahtnud. Riie võeti eest ja seal ta oli. Poleks osanud oodata, et kogu näitus nii pidulikult ja suurejooneliselt läbi viiakse. Nii siis võitja Hele Ree ja siis žüriiliige rääkis midagi, mida ma ei mäleta ning kutsus mind ette ning ulatas lilled ja tšeki 5000 SFr mulle üle. Siis ta rääkis jälle midagi mida ma ei mäleta ja siis pidasin mina saksa keelse kõne, mida peeti väga õnnestunuks, aga mida ma samuti ei mäleta ning siis järgnesid õnnitlused ja tsitaadid pressiteadete jaoks. See kõik tundub siiani ootamatu ja utoopiline. Heameel on, et väikese kinnituse sain, et olen õigel teel ning heameel on, et mul nii siin kui ka Eestis nii lahedad ja toetavad sõbrad on. Tšeki üle, mis on ettenähtud fotovarustuse ostmiseks on mul muidugi ka ääretult heameel. Saab paar asja oma lõputust nimekirjast ära kustutada :)

saksa keele harjutus edasijõudnutele :) :

Beim Fotowettbewerb der etwas anderen Art stellten sich junge Fotografen der Herausforderung, das schwierige Thema Brustkrebs mit ihrer Kamera kunstvoll umzusetzen.

Anlässlich der Vernissage am 19. November 2009 im Brust-Zentrum Zürich wurden die drei besten Fotografien geehrt. Die hochkarätige Jury bestehend aus Ellen Ringier, Verena Diener, Prof. Dr. Beat Thürlimann und Alberto Venzago wählte die 1982 in Tallinn geborene und heute in Zürich wohnhafte Helen Ree von der cap Fotoschule mit ihrer Arbeit „Die Einsicht“ auf den ersten Platz. Auf den Plätzen zwei und drei folgten Monika Schuler mit ihrer Fotografie „Sich als Frau fühlen“ und Roman Riegger mit seinem Werk „Ohne Titel“. Die drei Gewinner erhielten je einen Gutschein in der Höhe von CHF 5'000, CHF 2'000 und CHF 1'000 für Fotobedarf nach ihrer Wahl.