Elu hotell Noble's on natuke nagu vanadekodus. Tundub, et enamus, kes seal oobivad/elavad, on seda teinud juba kuid. Noorimad elanikud on Helen (25) ja toenaoliselt yks blond mees (ca 40?). Ylejaanud on vahemikus 65-100.a. Peamiselt laane paritolu vanad mehed, kes on natukene mandunud olemisega. Jalutavad poolalasti oma trussikutes ringi ja enamus neist vist paeva jooksul nina majast valja ei pista. Ongi hea, et selline seltskond. Vajasin puhkust suhtlemisest. Omanikud on vaga toredad ja abivalmid. Ma olen nagu oma inimene juba. Kuniks DHLi pakike Eestist kohale jouab, on see mu kodu.
Inimesed Georgetownis
Ytlesin, et inimesed on huvitavad... no tegelikult ei ole. Ei tunne nendega vaga vahetut kontakti. Mehed ja poisid on tyytud. "Hi!" ja "Hi!". Vasitav. Ignoreerin. Oluliselt armsam on, kui Phnom Penhis voi Battambangis 7aastane jompsikas "Hi!" hyyab. Neile vastasin ja naeratasin, kuid siinsetele ei viitsi enam reageerida. Olengi ebaviisakas. Linnapeal on valdav osa inimesi yle keskea ja vaga palju on puudega inimesi. V-o on asi lihtsalt selles, et rahvas saarel on jagunenud saare kahe osa vahel. Nimelt byrood, tehased jms asuvad saare teises otsas. Turistid on ka valdavalt pensionieas inglased. Mul ei ole midagi vanemate inimeste vastu, lihtsalt mul on tunne nagu ma oleksin vales keskkonnas. Linn ise on endiselt armas.Kohtumine Regu'ga
Lopetasin teile kirjutamise ning yks vanem mees ulatas mulle kirja, milles palus, et aitaksin tal kirja trykkida. Regu on 57 ning tal diagnoositi 10 aastat tagasi Parkinsoni tobi, mis jarjest syveneb. Kuna tal hakkas rohtude moju kaduma ning kaed ei allunud enam kontrollile, poordus ta minu poole. Asusin trykkima ning see oli yks kummalisemaid ja liigutavamaid olukordi, kus ma olen olnud. Nimelt kirjutas Regu oma kahele pojale, kes koos emaga Ameerikas, "viimast kirja" (ma siiski usun, et see ei jaa viimaseks). Ta istus minu korval ning dikteeris oma viimaseid nouandeid poegadele ning ytles, et ei tea, kauaks teda enam on. Sellisesse situatsiooni pole veel sattunud. Parast kirja ara saatmist laksime kohvi jooma ning kuulasin poole ooni tema elulugu, mis holmas nii karjaari laevade ehituses; elamist erinevates riikides; vaga lahedaste inimeste kaotust, kellest koige lahedasemad laksid oma kae labi ning tema motteid tuleviku osas. Kui ma hotelli tagasi joudsin olin segaduses ja tundsin end halvasti, sest see kontakt ja lahedus, mida Regu otsis (tal ei ole lahedasi ega peret rohkem kui 7 kuud korval olnud), ei olnud see, milleks ma valmis olin. See kohtumine raputas mind taielikult labi ning ma ei teadnud, kuidas antud olukorras kaituda.
Parast yhte paeva tunnete settimist ning tema kaest saadud raamatu lugemist, olin valmis temaga uuesti kohtuma. Laksime Regu ja ta soprade Parami (ca 40, arhitekt) ning Shree'ga (tema abikaasa ja abiline tool) ohtust sooma. Vaga tore ohtu oli. Regu on vist natukene minu kylge klammerdunud - vahemalt ma ei ole olnud olukorras, kus keegi minule kolm korda paevas helistab, luuletusi kirjutab ja jarjehoidjaid ning merekarpe kingib (hehee kyll on ise samas situatsioonis oldud:). Yritan leida tasakaalu teise ning enda tunnetega arvestamise vahepeal. Saan temast aru, kuid tunnen, pisut angistust. Ega vist inimsuhted muud ei olegi kui yks suur tasakaalu otsimine votmise-andmise ja ootuste vahel ning otsustamisvabaduse ja ruumi jatmises teisele. Hetkel tunnen, et minult oodatakse rohkem, kui ma tahan voi olen valmis andma.
Soprus Penang Hill'ilt
Laksin kohutavasse turisti loksu - Penang hill. Pikemalt ei kirjelda, kuid varuge aega ja kannatust, kui sinna lahete. Hea on, et laksin, sest protsessi kaigus (sest see oli yks pikk pikk protsess) kohtusin Singapurist Adeline (31.a logistik) ning Andrewga (36.a ehituses). Juttu jatkus kauemaks ning soime koos lounat ja ohtust (minge Georgetownis Lovelane tanaval hiina restosse!). Adeline ja Andrew on paritolult hiinlased ning tutvustasid Singapuri, Malaisia, Hiina kooki, kultuuri, elu-olu jms. Raakisime maast ja ilmast ning tuleb nentida, et Eestis on asju, mille yle ei tasu viriseda. Naiteks voib ema Singapuris peale synnitust lapsega koju jaada ainult 3 kuuks! Nad ei saanud yle ega ymber, kui neile meie noorte emade tingimustest raakisin.Muide, oleks vist hea mote teile ka mainida, et olen koiki, kes sympaatsed voi abivalmid on olnud, Eestisse kutsunud ning lubanud, et kui juhtumisi ise kohal ei ole, siis sobrad aitavad ja naitavad linna. Hehhee arge siis pahaks pange! :)
No comments:
Post a Comment