Kuidas ma na"pud riisi sisse toppisin
Lyhidalt. Lennukis istus mu korval vanem mees Hussin, kes noustas, kuhu voiksin Malaisias minna. Kuala Lumpurisse (KL) maandudes oli pime ning sadas vihma (pole viimast ammu nainud). Jargmine hetk olin Hussini, ta naise ja tytrega nende autos ning soitsime yle poole tunni KL keskuse poole. Mis siis, et nende kodu jai hoopis teises suunas. Nad otsustasid mu kylalistemajja ara viia ning tee peal soogipeatuse teha. Laksime Malaisia-India soogikohta ning laua taha istudes kysis Lisa (tytar), et kas ma olen nappudega soonud? No ma olen sellest kuulnud... Proovisin siis jarele. Votke homme louna ajal enda ette taldrik riisi ja kalaga ja pange napud sinna sisse ning andke mulle teada, kuidas teie keha sellele reageerib, sest minu kasi ei tahtnud alguses mitte sooki puutuda (ma arvan, et see on meie soogikultuuris koige ebaviisakam tegevus yldse) ja kui ma lopuks suutsin sormed riisi ja kastme sisse toppida ning suu suunas tostsin, pudises pool suutaiest taldrikule tagasi. Aga lahe kogemus igatahes.
Ma olin nii siiralt yllatunud ja tanulik nende perele, et ei oska oelda muud kui, et olen veelgi enam kui enne veendunud, et inimesed on oma olemuselt head. Hussin tootab kaubaveo peal ning on to"o" tottu enamus elust reisinud. Norija, ta naine, tegi enne pensionile jaamist sama tood kui mina ehk oli treasurys rahaturgude peal. Neil on 2 tytart ja 2 poega ning korvalt vaadates hoiavad nad vaga kokku. Vot sellist esmakohtumist moslemitega ei oleks kyll osanud oodata.
Veel yks kohtumine
Parast pikka paeva linna peal soin ohtust kohalike soogikohas hotelli korval (Muide Cosmopolitan hotell Chow Kitis on vaga puhas, odav ning internet kiire ja tasuta). Kohalike soogikohas soomine on saanud tavaparaseks (olen vist nyyd normaalne seljakotiga randaja :). Sook on hea ja odav ning kunagi ei tea, kellega jutule saad. Phnom Penhis viimasel paeval sain kohalike soogikohas dollariga super kala ja riisi ning koige tipuks jaakohvi kondenspiimaga, mis
viis keele alla). Nii siis soin siin hotelli korval (ca 30 lauda a la nagu ollesummeri telgis ja ainult mehed. Naised vist ei soo siin...) ja nagin yhes lauas huvitavat vanameest. Pakkusin, et austraallane. Tundus, et teda huvitas samuti, kes ma selline olen ning kui olin naeratanud ja noogutanud tere, siis kutsus ta mind nende lauda. Wan Ghazali on 77 aastane paljureisinud lahe onu ning siiski kohalik (Tai piiri aarest. Kaabu ja hallid juuksed petsid mu ara). Ta on 25 aastat vorpinud mingit vererohtu teha ja seda siis igale poole Aasiasse myynud. Raagib jumal teab mitut keelt ning aaretult avatud. Kutsus mind kylla enda kodukohta. Kuna mul oli nii kui nii plaanis sinna kanti minna, siis kui koik hasti laheb, lahen ytlen talle uuesti tere.Parast viimaseid paevi ja tegelikult ka pea kahte kuud tahaks oelda, et 1. naeratus on rahvusvaheline keel ja arge pahandage, aga mulle tundub, eestlased ei praktiseeri seda voorastega vaga palju (voimalik, et asi oli lihtsalt minus). Olen nyyd juba mitmeid kordi proovinud ja voin kinnitada, et voorastele naeratamine ei tapa. 2. Isegi kui karmasse mitte uskuda, siis teiste siiras aitamine voib kellegi paeva oluliselt paremaks muuta ning toenaoliselt abistaja paeva mitte sugugi halvemaks.
No comments:
Post a Comment