hingame sisse ja sukeldume

Esmaspäeva hommikul veetsin kaks tundi, kätes ca kilone raskus ja mõlemal õlal tõenäoliselt veel rohkem (et ma ikka põhja vajuks, mitte tagumik püsti pinnal ei hulbiks), basseini põhja sukeldudes ja sealt jälle pinnale vibades. Miks keegi midagi sellist teeks? No ikka et lahedaid pilte saada :) Pildistasin esimest korda elus vee all ühte tuttavat tantsijat.

Terve suur ujula oli ainult meie päralt peaaegu tasuta! Uskumatu! Vee all pildistada on umbes sama, mis vee peal tehnilises mõttes, lihtsalt esimesel katsel paarkümmend korda raskem. Esimene probleem oli selles, et ma igakord, kui üritasin sukelduda, pinnale ulpima jäin. Assistent Markus :) hankis mulle õlgadele mingid kummist raskused, tänu millele ma sulps põhja vajusin. Sellega lahenes ka teine probleem, sest enne olin nii ametis enda stabiliseerimisega, et ei saanud õieti kaamerassegi vaadata. Tekkis aga kolmas mure. Konsentreerusin põhjas nii pildistamisele, et paaril korral oleks nagu võõras hääleke peas hüüdnud "hallooo, kuidas oleks õhuga?" ja järsku tundus pinnani 100 meetrit. Kogu see üles alla jõnksutamine, vees raskustega balansseerimine ja hinge hoidmine võttis nii läbi, et peale kahte tundi sain ainult hingeldades öelda - finito. Lahe oli ja novembris tuleb uus sessioon, kus loodetavasti saan fotograafiliste ja mitte sukeldumis probleemidega tegeleda :D