Paraty ja Rio de Janeiro

Paraty

Järgmisel pärastlõunal liikusime minibussiga 160 km mööda rannikut kirde suunas Paraty'sse. Väga sümpaatne koloniaallinn, mis on ääristatud vihmametsade ja troopiliste saartega. 17.sajandi lõpul oli linn Rio de Janeiro piirkonnast kaevandatud kulla ekspordisadamaks Portugali.

Nüüd nägin igal tänavanurgal turiste, ainult et kummaline oli see, et kõigil neil olid proffikaamerad. Seejärel igal tänaval fotonäitused. Väga sümpaatne linn :) Lõpuks, kui ühest lahtisest uksest kaamera käes sisse vaatasin, poodiumil 8 inimest rääkimas nägin ja saalitäit rahvast ning uksel mees mind sissekutsus, hakkasin arusaama. Paratys toimus rahvusvaheline fotonädal. Super, ainult et portugali keeles (v.a osalejatele vajadusel tõlge). Et arusaada, mis täpsemalt toimub, kõnetasin tänavanurgal ühte gruppi inglise keelt rääkivaid  inimesi. Üks tüdruk oli tore ja andis mulle osalejate üritusekataloogi ning seletas mis ja kus.

Järgmisel päeval tegime oma reisigrupiga (mina, pruutpaar,  peiu isa naisega ning pruutpaari 2 sõpra) väljasõidu paadil troopikasaartele. Sinine taevas, päike kõrvetamas, reisi parimad caiperinjad (lemmik on endiselt traditsiooniline laimiga, aga passionfruit on ka päris hea), värskendav ookean.

Rio de Janeiro

Brasiillased räägivad Riost ainult ülivõrdes, paljud tuttavad, kes seal käinud nimetavad Riot oma lemmik linnaks terves maailmas. See on päris palju ootusi ühele linnale või mis?

Sõit õhtupäikeses mööda rannikut Riosse oli paeluv, kuid mida lähemale jõudsime, seda hullemaks läks liiklus ja seda hilisem õhtutund oli. Äärelinnad ei andnud kuidagi Rio võluvusest märku. Olin väsinud. Möödusime Copacabanast (tuntud rand kesklinnas), kus hilistundidel mängiti rannajalgpalli ning mõtlesin vaid "jah väga tore, rand linnas - väga eriline".

Järgmisel hommikul oli otsesõit Lunastaja Kristuse kuju juurde, mis asub 700 m kõrgusel merepinnast ning on oma 39,6 meetriga maailma suurim art deco stiilis skulptuur (skulptor prantslane Paul Landowski). Kuju ehitati 9 aastat ning avati 1931.a. See maailma suuruselt 5 kuju on see, millega enamus tõenäoliselt Rio't seostavad.  Tõesti võimas ja kuju jalamilt avanev vaade üle Rio on suursugune. Järgmiseks n.ö Suhkupeamägi, monoliit, mis uhkelt kõrgusesse tõuseb ning kuhu tippu viib 1400 m pikkune köisraudtee. Suhkrust rääkides. Brasiillased söövad väga palju suhkrut. Hommikusöögilaual on alati kõikvõimalikud koogid, šokolaadi saab siit ja sealt, pudingud, caiperinjad jne jne.

Minu viimasel õhtul Brasiilias sõime churrascaria's (brasiilias restorani tüüp, kus makstakse rootsilaua põhimõttel ning lisaks salatibuffet'le, toovad kelnerid lauda kõikvõimalikke grillitud lihasid. Soovitan soojalt), kuulasime Lapa (piirkond rio kesklinnas) baaris bossa novat ja sambat ning kes oskas, see tantsis :) Viimasel hommikul käisime Copacabana rannal, kus oli suhteliselt vaikne (pole veel hooaeg ja kohalikud olid tööl) ning hoolimata päikesest oli jahe.

Keskpäevaks oligi käes aeg kohver võtta ja lennujaama sõita. Kahju oli, et Rio reis nii lühikeseks jäi, aga maigu sain suhu. Kelly ütles veel enne sõitu, et ma hakkan tõenäoliselt Rio't igatsema ja tal on õigus. Selles linnas on midagi, mis tasapisi sinusse poeb ja vaikselt tagasi kutsub, lubades rohkem ja rohkem. Õigemini terve riik. Brasiillased on väga avatud ja sõbralikud. Sõbra sõpra kallistatakse nagu sõpra, keda pole ammu näinud. Nad räägivad palju palju ja naeravad ja nutavad, söövad hästi ja tantsivad päeva õhtusse.