Pikk nädalavahetus Veneetsias. Vihm ja päike; kajakakaka (üks sõna?) riietel; päikesetõusul ja loojangul pildistamas (hehe arvasin, et lähen enne 7 välja ja olen üksi, aga "üllatus üllatus" kohal oli ca 3 10-pealist fotogruppi, kes vist juba öösel kolmest seal pildistasid); hea söök; sama vein igal pool (vähemalt ei joonud siis segamini); mmm kohvi; inimtühjad kitsad tänavad vs meeletud rahvamassid peatänavatel; Zürich ei ole kallis; tujutud hotelli administraatorid; lummav arhitektuur; muinasjutulinn, kus elada ei tahaks.
3 comments:
hmmm.Veneetsia on koht millest ma ma praegu arvan, et kunagi ära ei tydine. alguse mulje oli minu arvates väga petlik - mõtled, et krt liiga palju inimesi (loe usa lolle turiste),suveniirid ja tuvisitt ja muu kräpp. kuid tegelikult see kontrastide kompott - nagu sa ytled lummav arhitektuur, teismoodi elu -kanalid, (haisev) vesi, imekitsad tänavad, palju rahvast, yleyldse pole rahvast ning ümbritsevad saared on vaid osa sellest. kontrasti suurendamiseks, teed mõni hommik keskuses kl 6:30 hommikusörki v jalutad mõnel õhtul väga vaiksel Lido saarel või siis uitad kohe keskuse lähedal Giudecca saarel. või kui soovid kärasmyrast täielikult eraldada ning härraga romantikat teha siis lased mõnel kaatril end sõidutada imetillukesele Torcello saarele (vähemalt 2 päevaks) - mõnusalt pikad õhtusöögid aias, palju veini ning mõnusat .... ning mõni hea raamat. Koht on Locanda Cipriani (www.locandacipriani.it) ning lased Bonifaciol endale head paremat ette kanda. soovitan soojalt. kommentaar nyyd läks vist vähe lohisema.
ei läinud :)
Ootan pikisilmi pilte. Kuigi mälestused linnast ulatuvad paarikümne (mõned isegi enam kui kolmekümne...) aasta taha (oot, kui vana ma nüüd olen?), on nad peamiselt positiivsed, sest peaks olema väga fotogeeniline linn. No ja siis loomulikult need kassid.
Post a Comment