Aletschgletscher

Käisime eile Alpide suurimat liustikku vaatamas (Aletschiliustik asub Zermatti lähedal edela-šveitsis, pindala ca 86,6 ruutkm, pikkus ca 23,1 km). Alustasime hommikul pool 7 rongidega Meilenist minekut ning natuke enne 11 sõitsime viimase köisraudteega ca 3000 m peale, kust avane fantastiline vaade osale liustikust. Ülevalt vaadates on liustiku võimsust raske hinnata. Ma oleks pakkunud laiuseks max 500meetrit, kuid arvutuse järgi tuleb üle 3,5km. Liustiku alumised kihid liiguvad aastas ca 144 meetrit ning liustikul "jalutamine" on lume alla peidetud 20 ja enam meetriste lõhede tõttu, nädalavahetuse matkajatele kui tagurpidi vene rulett, kus relvast on üks padrun välja võetud.

Ühesõnaga, liustikule minemine ei kuulunud plaani juurde. Plaan üks oli kõht täis süüa. Tegime tühjas restoranis kaasavõetud juustu, salaami ja muu hea ning paremaga pikniku ja asusime seejärel külma tuule ja üliereda päikse käes matkama lähedaloleva tipu poole. Umbes 800 meetrit matkamist mööda looduslikke kivitreppe, mõlemal pool rada ilus langus orgu.

Polnud nagu väga hull, lihtsalt kohati ära tallatud lumest libe, aga kiiremate liigutuste peale võttis südame ikkagi kloppima. Mäed tekitavad minus tohutut aukartust ja uudised, kuidas kuskil jälle inimesed mäelt, nagu õunad puu otsast, alla kukuvad (enamasti turistidest ekstreemsportlased), ei lisa just kindlustunnet. Pärast tipu "vallutamist", sõitsime köisraudteega astme võrra alla Eggishorni ja jätkasime matkamist lumevabadel radadel. Ca 10 min peale sinna jõudmist ja tempokat kõndimist hakkas pea valutama ja kõht keerama. Tundub, et ma olen ikka Munamäe tüdruk (vähemalt hetkel :). Ei tea, kas põhjus oli selles, et ma ei ole harjunud end pea 3000m peal aktiivselt liigutama (mägede ja orgude vaatamine võttis iiveldama) või mu päikeseprillid ei ole mõeldud sellistel kõrgustel kasutamiseks ja silmadele tegi ere päike liiga. Igavene häda. Hea ei olnud olla. Päikesekreemi unustas Munamäe tüdruk nii kui nii näkku panna... no vähemalt müts oli mul peas, selle tõestuseks on mul näidata valge rant muidu punase näo otsaesisel. Tagasi normaalkõrgustele jõudes oli peatselt kõik korras.

Kokkuvõttes oli väga värskendav matk. Järgmine laupäev saab jälle Alpides matkamist harjutada. Läheme Markuse, minu kursaõega ja ta sõbraga Stockhornile, mis 2100m peal.

fotod