Kuidas me haisid vaatamas kaisime.
Ostsime 02.jaanuari varahommikuks piletid haivaatlusele. Ideaalis tahendas see peale kella 6 hommikul paikesepaistest sillerdava vee kohal snorgeldamisvarustuses holjumist, meie all ca 2 meetriste haide parv, kes meile naeratavad, poseerivad ja ringi uimerdavad. Meil ei avanenud voimalust ideaali saavutada. 01.jaanuari ohtul alustasime Riinaga kordamooda wc kaimist ning pooletunniste vahedega oksendamist. See kestis pea hommikuni. Ei tea, kas see oli sook, vesi voi viirus, igatahes laks Andri kell 6 ja teatas haimehele, et me ei tule. Nii palju siis naeratavatest haidest.
Ei olnud hea olla, aga kella kolmeks oli vaja korda saada, sest ees ootas paadisoit Maya Beachile (film "Beach") ning oine telkimine rannal. Et terveks saada, soime putru, joime Svea poolt Eestist kaasa antud kohulahtisusevastast pulbrit (o"elge kolm korda kiiresti :), mis vist aitaski ning neelasime Imodiumi ja Motiliumi. Meil Riinaga hakkas looma, kuid nyyd vajus Andri naost ara. Kell 4 paadis. Meie ja ligi 30 ca 22 aastast tydrukut ning poissi Euroopast, Austraaliast, Aasiast. Andri ja Riina olid nagu laibad paadi porandal, mul tuli eluvaim tagasi. Maya Beach. Imekaunis rannariba, mis paeval on taidetud turistidega, kuid ohtul on oigus jaada ainult yhel grupil. Kella viieks oli rannal tyhjus, ainult meie 3o ning marihuaanat vms suitsetavad paadimehed. Pikka pidu ei olnud. Keskooks olid koik telkides v.a norrakas ja austraallane, kes parast jumal teab, mitmendat rummia"mbrit vennastusid. Kui norrakas oli u 5 min pidanud monoloogi teemal kui tore on tema tydruk, kes lubab tal juua ilma virisemata, otsustasin, et aitab jamast ja laksin magama.
Parast ood telgis jargnes ca 12h loksumist paatides ja bussides. Keha oli vist lopuks nii vasinud ja valjapuhkamata, et esimese paeva Ko Samuil veetsin magades. Toenaoliselt palavik. Paar paeva Ko Samuil ja siis Ko Pha Ngan ja Ko Tao. Iga saarega laheb elu rahulikumaks, turiste jaab vahemaks ning jarjest rohkem naeb, kuidas kohalikud elavad. Naudin rolleril mooda saari vuramist ja kohaliku eluolu pildistamist. Vaba nagu lind ja naeratus huulil. Ja miks ei peakski olema, kui hetk tagasi istusin ca 65 aastase tai ta"di kodutrepil, raakisime viipekeeles, narisin kookosekoort ning naitasin talle pilte, mis tema hoovil looderdavatest meestest tegin ning nyyd on jalle tuul juustes ja tyhi tee ees. Need hetked teevad ra"ndamisest selle, mis ta on ja motlen ainult, et kas ma soltuvuses ei ole ning oma soltuvust uutest emotsioonidest, kogemustest ja uute inimestega kohtumisest jarjest hullemaks ei muuda...
Ostsime 02.jaanuari varahommikuks piletid haivaatlusele. Ideaalis tahendas see peale kella 6 hommikul paikesepaistest sillerdava vee kohal snorgeldamisvarustuses holjumist, meie all ca 2 meetriste haide parv, kes meile naeratavad, poseerivad ja ringi uimerdavad. Meil ei avanenud voimalust ideaali saavutada. 01.jaanuari ohtul alustasime Riinaga kordamooda wc kaimist ning pooletunniste vahedega oksendamist. See kestis pea hommikuni. Ei tea, kas see oli sook, vesi voi viirus, igatahes laks Andri kell 6 ja teatas haimehele, et me ei tule. Nii palju siis naeratavatest haidest.
Ei olnud hea olla, aga kella kolmeks oli vaja korda saada, sest ees ootas paadisoit Maya Beachile (film "Beach") ning oine telkimine rannal. Et terveks saada, soime putru, joime Svea poolt Eestist kaasa antud kohulahtisusevastast pulbrit (o"elge kolm korda kiiresti :), mis vist aitaski ning neelasime Imodiumi ja Motiliumi. Meil Riinaga hakkas looma, kuid nyyd vajus Andri naost ara. Kell 4 paadis. Meie ja ligi 30 ca 22 aastast tydrukut ning poissi Euroopast, Austraaliast, Aasiast. Andri ja Riina olid nagu laibad paadi porandal, mul tuli eluvaim tagasi. Maya Beach. Imekaunis rannariba, mis paeval on taidetud turistidega, kuid ohtul on oigus jaada ainult yhel grupil. Kella viieks oli rannal tyhjus, ainult meie 3o ning marihuaanat vms suitsetavad paadimehed. Pikka pidu ei olnud. Keskooks olid koik telkides v.a norrakas ja austraallane, kes parast jumal teab, mitmendat rummia"mbrit vennastusid. Kui norrakas oli u 5 min pidanud monoloogi teemal kui tore on tema tydruk, kes lubab tal juua ilma virisemata, otsustasin, et aitab jamast ja laksin magama.
Parast ood telgis jargnes ca 12h loksumist paatides ja bussides. Keha oli vist lopuks nii vasinud ja valjapuhkamata, et esimese paeva Ko Samuil veetsin magades. Toenaoliselt palavik. Paar paeva Ko Samuil ja siis Ko Pha Ngan ja Ko Tao. Iga saarega laheb elu rahulikumaks, turiste jaab vahemaks ning jarjest rohkem naeb, kuidas kohalikud elavad. Naudin rolleril mooda saari vuramist ja kohaliku eluolu pildistamist. Vaba nagu lind ja naeratus huulil. Ja miks ei peakski olema, kui hetk tagasi istusin ca 65 aastase tai ta"di kodutrepil, raakisime viipekeeles, narisin kookosekoort ning naitasin talle pilte, mis tema hoovil looderdavatest meestest tegin ning nyyd on jalle tuul juustes ja tyhi tee ees. Need hetked teevad ra"ndamisest selle, mis ta on ja motlen ainult, et kas ma soltuvuses ei ole ning oma soltuvust uutest emotsioonidest, kogemustest ja uute inimestega kohtumisest jarjest hullemaks ei muuda...
No comments:
Post a Comment