Taiga on nyyd yhelpool. Riik on risti ja rasti labi kaidud ja selleks, et Tai koige armsam linn yles leida, tuli siin veeta kokku yle kahe kuu. Nong Khai asub Mekongi aares ning siit saab yle Soprusesilla Laosesse. Linn elab omas rytmis ja systib rahulikkust koigile, kes siia sattuvad. Pikk promenaad joe aares ning lopmatusse looklevad teed piki Mekongi annavad hea voimaluse jalgrattal voi rolleril ymbruskonda ja kohalike elu uudistama minna. Nong Khais asub yhtlasi Salakaewkoo skulptuuripark, mis juba iseenesest on piisav pohjus siia tulemiseks. Lao kunstnik Luang Pu Boun Leua Sourirat ehitas parki ligi 20 aastat ning tulemus on muljetavaldav - segu budistlikust ja hindu mytoloogiast. Skulptuurid on tehtud tsemendist, mis ei ole just traditsiooniline materjal ning kohati nii suured, et puudutavad pea taevast. Palju on detaile ja huumorit.
Salakaewkoo fotod
Rahvusparkides ekseldes
Isaani rahvuspargid on suureparane koht matkamiseks. Terve paeva jooksul ei kohta yhtegi turisti ning loodus on mitmekesine. Khao Yai rahvuspark paari tunni bussisoidu kaugusel Bangkokist on kyll pealinnale piisavalt lahedal, et kohalikud ja valisturistid selle vallutaksid, kuid hea giid viib dzungli keskele ja muu maailm ununeb. Mida kaugemale kirdesse minna, seda rohkem on voimalust yksinduses looduse ilu ja voimu nautida. Mukdahani rahvuspark on yks ilusamaid, kus Tais olen viibinud. Yks hetk tundub, kui oleksid korbes, jargmine hetk keset dzunglit ning seejarel naudid mae otsast vaadet yle riisipoldude. Ilma giidita rannates tasub ettevaatlik olla, sest rajad ei ole vaga hasti margistatud. Hetkeks tuli juba kohe tunne, kui raja lopp kaest kadus ja taevas paikeseloojangu varvidega kattus ning koha peal seistes avastasime, et maapind ei ole mitte mulla tottu punakas, vaid tegemist on suurte punaste sipelgatega, kes ringi siblivad ja teed meie jalgade juurde otsivad. Oi kui kiiresti need jalakesed siis liikusid! Sellistel hetkedel tulevad loogika ja vaist appi (yksi ekslemisel muutuvad need kaks iga paevaga tugevamaks). Leidsime tee yles ning sammusime loojuv paike taustaks tagasi rollerite poole.
Khao Yai rahvuspargi fotod
Mukdahani rahvuspargi fotod
Jalle kolmekesi. Mina, mu kott ja fotokas.
Markus laks tagasi koju ning olen taas omapai. Kahju oli. Vaga kahju, aga nagu Amygagi, tean, et kohtume peagi taas. Ega igal sammul ei kohta inimesi, kes on kui hingesugulased ning holjuvad samal lainepikkusel kui sina ja kellega koos olemine tundub koige loomulikum asi maailmas.
Nii sama
That Phanomis sattusime osasaama kohalikust budistlikust pyhast. Rahvas haaras meid Markusega rongkaigule kaasa ning pistis kyynla, lille ja kullalehe pihku. Tatsasime siis koos nendega ymber templi ning syytasime kyynla ja panime koos lillega ettenahtud kohta. Vaidetavalt tuleb kullaleheke panna kas Buddha kujule voi templi kylge. Laksin templi seina juurde, mis oli vaikeste kuldlehtedega kaetud ja yritasin oma lehekest sinna juurde pressida. Ei miskit. Proovisin siis keeleotsaga kuldlehekest marjaks teha, et akki siis kleepub. Eksperiment loppes sellega, et mu suu oli kulda tais ning makerdasin lihtsalt Wati oma ilaga kokku, sest mingit kulda sinna kyll kylge ei jaanud. Loodetavasti ei takista see mind nirvaanat saavutamast.
Hetkel istun internetikohvikus, mis on ta"is noori tai poisse, kes veedavad koik oma paevad siin hommikust ohtuni mange mangides ja ylekaaluliseks muutudes. Kahju, kui 10 aasta parast tagasi vaadates on see koik, mis nad oma nooruse kohta teavad, et nad mangisid mangu, kus tuli inimesi tantsuliigutusi tegema panna. Pooled neist on kovasti ylekaalulised ning ylejaanud sinna teel. Arenenud maailma pahupool. Elu virtuaalses lapsepolves. Muidugi ma maletan, kui tore oli super Mariot yhelt kivilt teisele porgatada ja lohedega voidelda voi tetrise pulki ritta panna, aga koik peaks tasakaalus olema ning elama ja suhtlema oppimine vajab samamoodi harjutamist nagu tetrise pulkade ritta panemine.
Tana hommikul olin Mut Mee kylalistemajas (vaga armas koht) ning seal on igalyhel oma markmik, kuhu oma soogid joogid jms kirjutad ja siis ko"o"ki annad. Hommikul markmiku vottes oli seal 20.Feb korvale kirjutatud "good morning Helen!". See kylalistemaja toesti teeb lisasammu, et ra"ndurid roomsatena hoida. Loodan, et alustasite ka paeva naeratusega, kui ei, siis saadan teile yhe Nong Khaist!
PS! Ei tea kuidas Laoses interneti ja telefoniga on, nii et ainult rahu, kui minust natuke aega ei kuule.
4 comments:
Tere Helen
kirjutan sinu blogi kommentaaridesse esimestkorda ja seda põhjusel et esiteks ei ole ma ennem kunagi kõige värskema blogini jõudnud - aeglane lugeja ja teiseks ei tahtnud ma seda tükk aega üldse puutuda kuna tekitas puhast kadedust et sa seal seikled ja mina seal eestis olin. Nüüd aga olles siin YUMA`s usa`s hotellis võtsin asja ette ja lugesin läbi. Tunnistan ausalt et olen ikkagi kade kuigi ei ole eestis. Käisin täna ringi tõllerdamas ja ei näinud mitte ühtegi ilusat naist - no kurat neil on liiga palju süüa siin riigis. Muide küsimus et mis fotoka sa ostsid ja mis tähendab odav. Muidu aga kuumad tervitused siit hotelli toast Coronat lürpides. Muide mul tuleb just Marcella woods - beautiful. MIs sobib sinuga nii väga väga hästi nii siis jõudu sulle sinna kaugele ja tea et tegelikult ka mina igatsen Sinu järele.
mis kuradi andres - ma olen Priit
:D :D :D No ma loen ja loen ja loen ja ei suuda ara moelda, et kes Andres! Alguses motlesin, et isa, aga siis kiskus jutt vahe kummaliseks :)
Kas Sa puhkad voi opid voi randad voi ... ? Paluks tapsustust :)
Igatsen ka Sinu ja teiste soprade jargi.
Candon40D ja pea poole vahem, kui Eestis.
töötan ja planeerin ka endale praegu 40D maksab 16000 kui eestis sama komplekt 27500. objektiiv 28-135. mis sa hinnast arvad - teil seal odavam
Post a Comment