08.-13.veeb Kirde-Tai. Kopsude puhastamine.

Isaani lummuses

Ohtul on kylm. Tuul napistab kui rolleril riisivaljade vahel poristad. Aga sellel ei ole vahet, kui on hea soe koht, kuhu minna ning tee, millega end soojendada. Pealegi parast stabiilselt ca 30 kraadi kaes viibimist ning Bangkoki saastatud ohku mojub jahe tuul varskendavalt. Ikkagi pohjamaa inimene.

Jatsime Bangkoki seljataha ning suundusime Isaani poole (Kirde-Tai), mis on riigi vaeseim osa ning yhtlasi turistivaba. Seni oleme kohanud vaid yksikuid turiste, kes oma tai naistega riiki avastavad. Hetkel oleme Mukdahanis, Laose piiri aares. Esimene linn Mekongi rannakul (plaan on mooda Mekongi pohja liikuda). Inglise keelega saab kyll hakkama, kuid tai sonastik muutub iga paeva ja iga labitud kilomeetriga aina kasulikumaks. No jah, toele au andes, Markus on piisavalt eeltood teinud ja suudab end kohalikele selgeks teha, nii et ma ei pea sonastikku valja votma. Tanavasildid ning kaardid on tai tahestikus ehk samahasti voiks hiina hieroglyyfid olla. Kirdesse liikudes on iga jargmine koht jahedam, varskem, puhtam ning inimesed naeratavad aina rohkem. Kohalikud on abivalmid ja uudistavad naeratades - "nae, turistid! ehk farang, farang ". Naljakas on neid vaadata eskimo jopedes, kui paar paeva tagasi vois samahasti rannariietes ringi kaia. Mingil pohjusel on neil koigil vaikesed puudlid vms koerad, keda harilikult lihtsalt na"ssakateks voiks nimetada ning need olevused on riietatud ilusasti pluusidesse voi jopedesse. Kummastav on see, et pooltel inimestel siin on autod voi rollerid, mis maksavad meil kenakese varanduse, samas kui kohalik elatustase on madalam, kui ylejaanud riigis, raakimata Eestist. Lihtsalt huvitaks, kas nad saavad neid toetuse korras? Vahemalt ei saa neid eputamises syydistada, sest vaikese maanteemuhuga vihmaperioodil kaugele ei soidaks ning autokasti voib vabalt vahemalt 6 inimest istuma panna.


Ka"rssanud konnad jms

Isaani sook on vaidetavalt Tai parim ja siiani voib noustuda. Kala, kana, papaia salat, riisid, nuudlid, mida iganes suhu paned, see on hea. Koike muidugi ei suuda suhu panna. Votsime rollerid ja soitsime Ratchathanist valja vaiksesse linna nimega Phibun Mangsahan ning selles vaikses linnas on armas ja puhas turg. Jain uudistama pulkade vahele topitud elukaid, mis osutusid karssanud konnadeks. Piisavalt karssanud ja kuivanud, et julgesin neid narida. Paris hea suutais olle korvale. Jargmine tadi pakkus tundmatuid vaikseid putukaid. Raputasin pead ning ta pistis yhe suhu, tehes nao, et see ongi koige maitsvam asi maailmas. Mulle meenus ainult prussaka pea mu hammaste vahel Chiang Mais. Tadi pistis 3 putukat suhu "nae sa ei sure ara". Teine tadi asus samuti veenmisprotsessist osavotma ja ma andsin alla. Parast prussaka soomist Chiang Mais lubasin, et vahemalt kolmeks kuuks on see piisav. Saigi aeg tais. See putukas ja konn olid igatahes 10 korda etemad.


Teel olles

Viimase nadala juurde kuuluvad pikad tunnid bussides. 4h, 7h, 2,5h... Suured teed on vaga heas korras ja bussis pakutakse coca-colat. Super lux. Lootsin naha lopmatusse ulatuvaid neoonrohelisi riisipolde, kuid neid on vahe. Kuivperiood toob endaga kaasa pigem lopmatusse ulatuvad kuivanud valjad, nii et yldmulje meenutab korbe. Turistitsoonist valjumine toob kaasa selle, et enam ei tea, kus tapselt oled, sest inglise keelseid silte jaab jarjest vahemaks. Eile Isaani yhest suurimast linnast Ubon Ratchathanist Mukdahani soites arvasime, et laheb 3.5 tundi. Parast jarjekordset peatust vaatasin kella - 2,5h ehk tagasi raamatu juurde. Jargmine hetk kargas piletitadi meie juurde arevalt kysides: "Mukdahan? Mukdahan?". Noogutasime. Tadi naitab aknast valja, haarab mu koti ja hyyab "Mukdahan". 10 sekundit hiljem olid meie suured seljakotid ja vaiksed kotid ning meie ise tee pervel ning buss soitis minema, taid bussis meid naeratades vaatamas - farang. Seal me siis seisime, bussist valja visatuna, kylma tuule kaes.

Sulle, kes Sa seda loed

Kuna ma ei tea, kas ma homme meile saan saata, siis -
Toredat sobrapaeva Sulle!

Tervitades,
Helen koos kaitseinglite ja teekaaslasega